Niisiis

Viimaste päevade märksõnad: kirjud piparkoogid, viineripirukad ja autoringrada.

Ma olen (vähemasti meeldib mulle mõelda, et ma olen) traditsiooniline koduperenaine ja seega teen piparkoogitaina ikka ise. Tavaliselt. Sel aastal ei teinud. Ise ka ei tea, miks, sest "Väikeses jõuluraamatus" leiduv ämma piparkookide retsept on tontima maitsva tulemusega. Enivei, sai hoopis ostetud tainas. Kirju tainas - pool klassikaliselt tumepruuni, pool valget. Ja ootamatult head, muredad ja maitsvad piparkoogid said! J vorpis neid teha, nii et silm sinine. Teha talle meeldib, söömine on juba teiste mure.

Sama lugu on viineripirukatega. Kuigi neid meeldib J-le lisaks tegemisele ka süüa. Igatahes mätsis ta mõnuga, algul tainast, pärast peitis miniviinereid tainasse ja pätsutas täitsa esinduslikud pirukad. Kui nii edasi läheb, võin söögitegemise varsti tema kätte usaldada. :P

Annaks jummal, nagu Piibeleht ütles.

Mis ringratta puutub, siis selle tõi J-le jõuluvana. Sihukese elektriga töötava. Poiss on nii pöördes, et juba kaks päeva pole muud teinudku kui autodega kimanud. Ja meie (E, kT und minu tagasihoidlik persoon) vahelduva eduga niisamuti. Piinlik on küll, aga tuleb tunnistada, et see haarab kaasa. Tekib sportlik huvi, et mitu ringi jõuad ära teha, enne kui masin rajalt välja lendab.

Ja nii me tiksume vaikselt uue aasta poole. Maiusevarud püsivad peaaegu puutumatuna, sest isegi J ei taha enam ei kommi ega küpsist. Oeh.

Aga nüüd ma lähen magama. Une-Mati keksib juba nerföösselt jalalt jalale ja kätsatab, et tal pole aega minu järele oodata. Olgu siis peale.

Head ööd!