Mille kõigega inimene küll kokku puutub, kui nii vanaks elab. Teel marsapeatusse kohtasime akadeemilise raamatukogu ees kaht näitsikut, kellest üks naeris täpselt nagu Kitty Forman. That was almost an uncanny experience. Kujutad ette, et kõnnid rahulikult oma teed ja siis korraga laseb keegi kõrva ääres sihukest naeru, et selle edasiandmiseks tuleks uued tähed leiutada.
J lajatas täna jälle täiega. Kui arst tema käest küsis, et kas päkapikud ka juba käivad, vastas jõmm, et: "Üldjuhul käivad nad ikka igal öösel küll, jah." Ja kui me uksest välja tulime, ütles J: "Head aega ja aitäh, et sa mind nii toredasti ravisid."
*on vahel (õnneks mitte eriti tihti) oma võsukesest ikka lolli moodi vaimustuses*
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar