19. märts 2006

Muuseas...

...vaatasime kT-ga koos "Meistrit ja Margaritat". Pluss asja juures oli see, et ma ei pidanud kogu aeg tagasipõikeid tegema ja seletama, kes on kes ja mil moel nad omavahel seotud on. Filmi on ikka määratult lihtsam jälgida. Aga noh...

Vaimustuses ma ei ole. On üks sihuke poolpidune värk. Ja oli üks asi, mis mind kohutavalt häiris - vanad näitlejad. Ärge saage minust valesti aru - seal on terve plejaad suurepäraseid ja tuntud näitlejaid kokku kogutud (piisab, kui mainin Kirill Lavrovi, Valentin Gafti või Vassili Livanovit, Oleg Basilasvilist või Aleksandr Abdulovist rääkimata), aga tuleb tõde tunnistada, et enamusel neist hakkab lapsepõlveiga tasapisi uuesti kätte jõudma. Kui ma raamatut lugesin, siis ma - kogu austuse juures, mida ma Kirill Lavrovi puhul tunnen - Pontius Pilatust küll kaheksakümneaastasena ette ei kujutanud. Kogu see sari meenutab mulle - vabandust - vanadekodu näidendit.

Liiatigi oli kogu see asi kohutavalt tuim ja raskepärane. Sädet ei olnud - isegi Wolandi kaaskonna tembud tundusid mahlatute ja uimastena.

Ja minu lemmikteema, millest ma iial üle ega ümbert ei pääse - tõlge. Kohati oleks nagu raamatust maha kirjutatud, samas see kohutav segadus nimedega. Poplavski esines kord Oblavski, kord Boblavski nime all, Ha-Notsri kirjutati järjekindlalt Ha-Nostri (ilmselt seostas tõlkija seda nime "Pater Nosteriga"), Bossoi oli kohati hoopis Barsov. Ah, seda nimekirja võiks jätkata, aga ma ei viitsi. Ainus küsimus veel - misasi, jumala pärast, on finndirektor??? Soomlasest direktor?

Nutt ja hala, ma ütlen, tõepoolest.

2 kommentaari:

Anu ütles ...

Tõlge võib parimagi filmi ää rikkuda. Ma filmi nime küll ei mäleta kahjuks, aga seal räägiti Puuri sõjast... See ei taha kuidagi meelest ära minna:)

oravake ütles ...

Ohh, parim tõlkepärl läbi aegade oli minu jaoks see, kui yarmulka (see mütsike, mida juudi mehed peas kannavad) oli tõlgitud pruudilooriks. Halb tõlge on veel pool häda - kui tõlkija sealjuures ka fakti- ja puhtaid lohakusvigu teeb, mis annavad tunnistust sellest, et ta tegelikult teemat ei valda ja suhtub vaatajasse/lugejasse kui juhmi olevusse, laseb lõdvalt ülejala ja arvab, et keegi ei pane tähele - vaat see ajab närvi mustaks.