...Vardamoori juttu, meenus mulle üks üle mõistuse uudis, mida ma mõne päeva eest kuulsin. Veelgi enam üle mõistuse on, kuidas ma selle ära unustasin, aga see selleks.
Nimelt kohtas E eelmisel pühapäeval meie endist naabrinaist (todasama), kes üksiti oli (ja on praegugi vist) korteriühistu raamatupidaja. Ja tema rääkis, et meie maja ette kavatsetavat ehitada kaheksa- ja viiekordne maja - niimoodi veel, et meie majaga paralleelselt jääb kaheksakordne osa, Kuldnoka tänavaga paralleelselt aga viiekordne osa. Loomulikult asfalt ja aed ümber. Kuna aga pool majaesisest kõnniteest oli samuti linna oma, tuleb meie vana maja rahval muruplatsid koomale tõmmata, sest muidu pole neil kuhugi parkida. Sisuliselt tähendab see seda, et asfalt hakkab käima vastu majaseina.
Ja just nagu sellest veel vähe oleks, ehitatakse plaanitava maja ja endisest "Utiili" putkast ümber ehitatud Säästuka vahele veel üks maja. Sest milleks muru ja puid, kui on võimalik pappi saada.
Me kolisime Kuldnokast ära 2001. aasta augustis, kuid enne seda elasin ma seal kakskümmend seitse aastat, miska on mõistetav minu kurbus ja pahameel. Kunagi asus meie maja ees suur plats, millele paar papat igal talvel liuvälja tegid, kus me uisutamas saime käia. Peale selle oli seal (nimelt endise "Marja" poe taga) armas väike pargikese mõõtu asjandus - pajud, toomingad, vahtrad, isegi üks tamm. Seda kõike ei saa seal enam olema.
Nojah, naiivitarist minukene oleks ju võinud taibata, et kui juba Sõpruse puiestee äärne ala, mis jääb Räägu tänava ja Linnu tee vahele, on nii tundmatuseni muutunud, et mina, kes ma seal aastaid oma koeraga jalutamas käisin, seda mõne aasta eest jälle sinnakanti sattudes esimese hooga äragi ei tundnud, et asi see siis mujal viimnegi vaba maalapike on täis teha. Kui juba Kamikaze pubi taha majade keskele kohalike elanike protestidest hoolimata miski neljakordne ubrik püsti löödi.
Tegelikult, kui päris aus olla, siis armastasid seda pargikest ka joodikud, ja see ei olnud mitte meeldiv. Aga iva pole selles. See maa kuulus linnale ja linn otsustas selle täis ehitada. Tihedalt ja ilma rohelist lapikest alles jätmata. Ja see on asi, mis minu pähe ei mahu, lööge või maha. Muidugi lisandub siia juurde tsiba kurbust lapsepõlve mängumaade kadumise pärast, aga see pole mitte kõige olulisem.
Ohjah.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Mul tuli Sinu juttu lugedes meelde üks seik Liv Ullmanni raamatust "Muutumine".
Liv elas nimelt oma vanematega kunagi New Yorgis ja aastaid hiljem otsustasid nad emaga koos minna oma vana kodu vaatama. Ja vana kodu asemele oli ehitatud (vist) bensiinijaam. Maja polnud. Liv Ullmann kirjeldas seal oma ema nägu ja tundeid väga tabavalt. Ta oli oma emas näinud just kodu kaotanud inimese ahastust ja kurbust. Mis sest, et nad elasid NY-s kolmkümmend aastat tagasi. Aga vana kodu oli kodu ja enam seda polnud. Ma ei oska tegelikult üldse hästi sellest kirjutada aga seda raamatut ma soovitan küll lugeda. Väga hea raamat.
Postita kommentaar