Mina ei tea midagi...

...mina ei lenda kuhugi.

Just selline tunne mul praegu ongi. Maja koristamine venib jo kolmat päeva - asi, millega ma muidu paari-kolme tunniga hakkama saan (no sellise pealtpoolt silumisega, eksole). Aga see-eest näen välja, otsekui oleksin kasside käes närutada olnud. Käsivarred on kriimud ja kipitavad. Vaarikates möllasin, noh. Igakevadine rõõm - vanade vaarikavarte elimineerimine. Praegu paistab meie metsik vaarikavõsa küll väga siivas ja tagasihoidlik, hoiab viisakalt naabri aia veerde ega laiuta üle poole muru nagu suvel.

Lisaks maadlesid kT ja E peenardega, nii et meie pere vajalik kraam - herned, salat, redised ja till - on ilusti maha saanud. Tilli ja rediseid vohab küll juba ka kT kasvuhoones, kuhu ta need paari nädala eest kastidesse külvas.

Ohh, mis tööd kõik ees ootvad! Majatagune tuleb korda teha, maapind akende all tasasemaks ja miskisugused seemned kah, et muru hakkaks kasvama. Aiamööbli peab üle vaatama. Aia äärde peab lillube külvama. Poolte asjadega oleme niikuinii hilja peale jäänud vist, aga noh, parem niigi.

Ja selle kõige juures peab keegi ka raamatu ära tõlkima. *lootusrikkalt* Vabatahtlikke leidub? *areldi* Kedagigi? *õnnetult* Uu!?

Käsitööst ma parem ei räägigi. Ei siin ega seal. Nutt ja hala, ma ütlen, et.

Lisaks olen avastanud midagi kohutavat. Kohv ei maitse mulle. Eriti piimakohv. Ja piimast ei maksa minu kuuldes üldse rääkida. Mis toimub, aruma'isaa??? Aiva istun ja unistan puuviljateest.

Api. Mul on vist miski viga külges.

Head ööd.