Hakkab see...

...lasteaiatamine peale jälle. J läheb päris hea meelega, sest paar vanemat poissi, kes talle sugugi ei meeldinud, on sellest aastast koolipoisid (ei, Tiina, M-E nende hulka ei kuulunud). See-eest on karta, et nooremast rühmast tuleb üle paar selli, kes on J jaoks natuke liiga elavad. Aga eks näis. Samas paar tema paremat sõpra on veel selle aasta ka olemas.

Seepärast ma siin varahommikul istun ja toksin. Koos J lasteaia-aasta algusega algavad ka minu varased kohvihommikud. Ma olen lihtsalt seda tüüpi inimene, kellele ei meeldi tormata, eriti varahommikuti. Et kell poole kaheksaks helisema ja siis hop-hop-hop-hop-hopp! paarishüpetega riidesse und marsa peale. Mkmmm. See ei lähe mitte. See ajab mind ainult närvi ja milles siis laps ja mees süüdi on? Pealegi on see aeg ainult minu enda jaoks ja pealegi armastan ma varahommikuid. Seepärast tõusengi kell kuus ja tosserdan vaikselt ringi, kuni maandun kohvitassiga siia arvuti taha. Mis teha. Omad kiiksud on meil kõigil ju.

Muuseas tahtsin siia üles tähendada ühe mõnusa lugemise. Keda huvitab - soovitan soojalt. Ise loodan siin vaikselt, et kui me järgmisel nädalavahetusel Tartumaale ja ehk isegi Orava kanti satume, kaeme ka sealsed seenemetsad üle. Lootust ei saa ju ometi maha matta ja kaua ma ikka kastme jaoks poest seeni pean ostma. Pealegi on minu meelest pool mõnu asja juures korv käevangus mööda metsa uitamine. Mis sest, et mina peaksin kaasa võtma hiigelsuure lõngakera ja lõnga ühe otsa metsaservas puutüve külge kinnitama, sest olen sedavõrd viletsa suunatajuga. See-eest kT jällegi lippab ka kõige tihedamas tihnikus ringi nagu noor jumal ega eksi kunagi. Ptüi-ptüi-ptüi muidugi.

Aga nüüd läheb kiireks. Lugemiseni!