Ma olen täiesti pahv

NB!!! Hoiatus: sisaldab vaba keelekasutust ja raevupurskeid, ei sisalda koherentseid mõttekäike.

Ausalt. Mis inimesed need on? "Jah, vaadake, proua kohtunik, ta küll kasutas meie last seksuaalselt, aga noh, tegelikult on ta väga tore inimene ja sellepärast palume talle mitte reaalset vanglakaristust määrata." ??? Nii või?

Vaesed lapsed.

Ma ei ole mitte kunagi mõistnud inimesi, kes sellises situatsioonis, kus nende last on ahistatud, pekstud ja vägistatud, asuvad kaitsma mitte oma last, vaid seda mölakat, kes sellega hakkama sai. Ja mind ei huvita ka konkreetsed üksikasjad. Minu püha veendumus on see, et lapsevanemad, kes oma last ei kaitse, ei ole väärt ema/isa nime kandma.

Ei, tõesti, ma ei saa aru! Inimese süü on kinnitust leidnud, tõendusmaterjal - pealegi sadistlik ja jälk - on olemas, aga ometi leitakse, et ta on tegelikult tore inimene. No kurat! Ma parem ei hakka kirjeldamagi, mida mina sellises olukorras tahaksin teha, sest te ei saaks öösel magada.

See on kohutav, kui palju on maailmas hingetuid inimesi. Nad on vaid tühipaljas kest, kelle ainus eesmärk elus on ise hästi oleskleda (ja selle all ei mõtle ma mitte olesklemist otseses tähenduses, vaid ka vaimset olesklemist). Ja kõige kohutavam on see, et säherdused inimesed lähevad läbi elu, jättes maha lugematul hulgal purunenud hingi. Osa neist paraneb, osa muutub samasuguseks hingetuks üle laipade minevaks eduihalejaks. Sihukeseks silmaklappidega olendiks, kelles mõtegi sellest, et miski võiks tema tavapärast oleskelu häirida - olgu või oma laps - tekitab ebamugavust ja pahameelt.

Ilus jõuluaegne teema, eksole. Aga vähemalt sain hingelt ära öelda.

Note to self: pole vaja igast saasta lugeda, siis vererõhk ei tõuse kah.

Masendav

Täna tõotab tulla vilets päev. Poiss jaurab ja minu tuju on allpool nulli. Ebakindlus, vana vaenlane, järab mu säärekondi kallal, ja kompleksid (üsna mitu) on talle seltsiks. Pidusöök.

Viimasel ajal...

...olen ma kuidagi loid ega tunne erilist vajadust omi mõtteid üles kribada. Pealegi on mu jutuveskile miski tõke ette vajunud ja väljendusoskus otsustas kah puhkuse võtta. Oi, õel ja vastik olen ma endiselt ja mõlgutan õelaid ja vastikuid mõtteid, aga maailmaga jagama neid ei kipu.

Mis maailma seisukohalt võttes on ju vaimustav.

Tegelikult tahan ma, et see ilge pime tatine aeg lõpuks otsa saaks ja hakkaks lund sadama. Mõtlesin siin, et kui ma täna jõulueelse suurpuhastusega algust teen, et siis äkki... et siis päkapikud näevad, kui tubli ma olen, ja mõjutavad natuke lumemöldreid. Igatahes püüan endale juba pool tundi elu sisse ajada ja Mittesoovikontserdi viisiketas on kah vastavale meeleolule lülitunud, joodeldades porgandihäälel: "Hei hoo, hei hoo, käib töö ja vile koos...!" Kui nüüd vaimu valmisoleks nõtra liha ka nakataks, võiks pihta hakata. Liiatigi veel seetõttu, et homme tuleb ette Tartu-sõit.

Igasugu segaduste tõttu isiklikes eludes toimub seal väike sünnipäeva tähistamine (kuigi tegelikult saab järjekordne aastaring täis alles ülejärgmisel nädalal), lisaks veel ka üks pisike, armas kokkusaamine. Viimase suhtes on mul küll teavaid kahtlusi - noh, et kas minusugune depressiivik üldse peaks sinna minema.

Ohhh, need kompleksid.

Mingi tagasilöök on toimunud. Motivatsioon on kadunud ja ma vajun jälle musta auku. Tiksun küll ja liigun kah, aga muu maailm mind eriti ei huvita. Mootor töötab pooltuuridel.

Ah, olgu peale. Köögikapid ootavad.

Lugemiseni.

Jokk

Ma tahaksin ropusti öelda, kuid ma olen viisakas loomake (vähemalt avalikult), ja seetõttu jääb see tegemata. Aga minus tekib jõuetusetunne. Millal see inimestele pähe siristamine siin Täielises Eesti Wabariigis ometi kord lõpeb?

Nojah, selleks peaksid inimesed muutuma. Ja "kõik, mis pole keelatud, on lubatud"-mentaliteet niisamuti. "Muuda ennast, muutub maailm. Kasvõi natuke, kuid siiski sinu enda jagu," kirjutas kunagi Hando Runnel. Aga see on ilmselt tühi lootus.

...

Istusin tükk aega ja kogusin mõtteid, sest õieti ei oska selle teemaga kuskilt otsast alustada.

Ei, ei midagi hullu. Lihtsalt eile õhtul ei olnud mul kaua und. Kell liikus ikka juba üle kahe, kui ma viimaks magama jäin.

Õhtul näputööd nokitsedes klõpsisin kanaleid, et taustaks midagi mõnusat leida. Leidsin aga karminäolise Seagali, kes klohmis kedagi, nii et hambad lendasid, vägistamist filmiva Oldmani ja prügimäel rämpsukottide vahelt välja turritavat poolikut jalga sikutava CSI meeskonna.

Mõttel on suur jõud. Vahel on parem, kui ei mõtle - saad magada. Aga kui und ei ole, kui ümberringi valitseb pilkane pimedus ja kaasa nohiseb kõrval rahulikult, siis võimenduvad kõik hirmud ja mured ja nii vajus mullegi korraga kaela kõigi mu varjatud hirmude laviin, mis koondus ühte punkti: minu laps.

Paanikaosakond. Mis siis. Aeg-ajalt tuleb seda ette meil kõigil. Ja ometi on see kõik ju olemas: perevägivald, koolivägivald, haiged perverdid, narkomaania ja kõik muu. Meedia võimendab seda kõikvõimalikul juhul, mida räigem juhtum, seda suuremate ja mustemate tähtedega see üles riputatakse.

Loomulikult peab rääkima, hoidku jumal, väga peab. Aga meil on vägivallast tehtud asi, mis müüb. Ah, mitte ainult meil - igal pool. Veri, murduvate luude ragin ja soolikad tungivad ustest ja akendest sisse. Jaa-jah - pakkumist poleks, kui ei leiduks turgu. Aga see on haige. Ja ma oleksin geenius, kui suudaksin mingigi lahenduseotsa kätte anda.

Mis siis, et utreerin. Vahel on vaja. Ja mis siis, et suuresti räägib minus kanaema, keda viimasel ajal üha sagedamini külastab mõte, et kuidas ka ei tahaks, aga kuni surmani kaitsvalt oma lapse kõrval käia ja teda maailma eest varjata ei ole võimalik. Ja et parem on selle mõttega leppida, sest vastasel korral lõpetad ise hullumajas.

Ah. Sihuke ilma lõputa kriba.

Ma arvan...

...et ma pean ühe pisikese pausi.

Lugemiseni.