Ma olen täiesti pahv

NB!!! Hoiatus: sisaldab vaba keelekasutust ja raevupurskeid, ei sisalda koherentseid mõttekäike.

Ausalt. Mis inimesed need on? "Jah, vaadake, proua kohtunik, ta küll kasutas meie last seksuaalselt, aga noh, tegelikult on ta väga tore inimene ja sellepärast palume talle mitte reaalset vanglakaristust määrata." ??? Nii või?

Vaesed lapsed.

Ma ei ole mitte kunagi mõistnud inimesi, kes sellises situatsioonis, kus nende last on ahistatud, pekstud ja vägistatud, asuvad kaitsma mitte oma last, vaid seda mölakat, kes sellega hakkama sai. Ja mind ei huvita ka konkreetsed üksikasjad. Minu püha veendumus on see, et lapsevanemad, kes oma last ei kaitse, ei ole väärt ema/isa nime kandma.

Ei, tõesti, ma ei saa aru! Inimese süü on kinnitust leidnud, tõendusmaterjal - pealegi sadistlik ja jälk - on olemas, aga ometi leitakse, et ta on tegelikult tore inimene. No kurat! Ma parem ei hakka kirjeldamagi, mida mina sellises olukorras tahaksin teha, sest te ei saaks öösel magada.

See on kohutav, kui palju on maailmas hingetuid inimesi. Nad on vaid tühipaljas kest, kelle ainus eesmärk elus on ise hästi oleskleda (ja selle all ei mõtle ma mitte olesklemist otseses tähenduses, vaid ka vaimset olesklemist). Ja kõige kohutavam on see, et säherdused inimesed lähevad läbi elu, jättes maha lugematul hulgal purunenud hingi. Osa neist paraneb, osa muutub samasuguseks hingetuks üle laipade minevaks eduihalejaks. Sihukeseks silmaklappidega olendiks, kelles mõtegi sellest, et miski võiks tema tavapärast oleskelu häirida - olgu või oma laps - tekitab ebamugavust ja pahameelt.

Ilus jõuluaegne teema, eksole. Aga vähemalt sain hingelt ära öelda.

Note to self: pole vaja igast saasta lugeda, siis vererõhk ei tõuse kah.

Tänase päeva...

...tõdemused:

1) J joob praegu palju - kibuvitsateed ja jõhvikamahla ja vett jne - mistõttu trilpab päevas ikka hea mitu korda tihedamini WC vahet kui tavaliselt. Järjekordselt tretilt naasnud, puges ta tagasi diivanile, toetas lõua rusikale ja lausus: "Mul on ikka seda Prostamol Unot vaja, siis jääb see jooksmine vähemaks."

2) Jõul on jõul, aga minul ei ole veel nii palju jõudu, et kellukesi ja muud nänni üles riputada. Uksepärjast rääkimata. Või mis jõudu - tahtmistki ei ole. Aga vähemalt on maja enam-vähem koristatud. Tolmuvabad riiulid ja lambikuplid ning pestud põrandad on isegi suur saavutus (jah, mustematel aegadel pidin põranda pühkimisekski kaks päeva hoogu võtma) ja palju põlevaid küünlaid tekitab samuti piisavalt meeleolu.

Täitsa mure

Jõmmi kõrv teeb talle vist päris haiget. On teine nii õnnetu ja tahab minu lähedal olla kogu aeg. Praegu ta küll magab - juba kolmandat tundi - ja õhkab kuuma nagu reheahi. Üles äratada kah ei raatsi last, et rohtu saaks anda.

Ja-jah, "ärgake, aeg on unerohtu võtta!"

Tegelt pole üldse naljakas. Mure on hoopis. Peab talle ikka rohu ära andma.

Masendav

Täna tõotab tulla vilets päev. Poiss jaurab ja minu tuju on allpool nulli. Ebakindlus, vana vaenlane, järab mu säärekondi kallal, ja kompleksid (üsna mitu) on talle seltsiks. Pidusöök.

Looduslikud pühapaigad

Ja allkirju muudkui koguneb.

Üldiselt ma suur allakirjutaja ei ole. Igasugu netikampaaniad jätavad mind üsna ükskõikseks. Aga siin on vähemalt tegemist asjaga, millest ma tõesti hoolin.

Ei, ega ma hoolin paljudest asjadest veel, aga reeglina suudab pessimist minus seljatada optimisti. Seekord aga on nad päris võrdsed. Loodame, et sellest on kasu, et see ei võrdu tühja tünni karjumisega.

Eskapism ruulib täiega

Lugesin täna triangli bloogi ja sihuke meeleolu tekkis...

Samas paneb mind mõneti mõtlema tõsiasi, et sellelt pildikeselt - väike katusekorter, üle seinte ulatuvad raamaturiiulid, suur tugitool, kamin, kohvitass, kass, koer ja akna taga ulguv tuisk - puudub kõik muu, mis minu ellu kuulub. Ei meest, ei last. Ainult mina. Ja vaikne muusika.

Mis see siis on? Depressioon, tähendab rahulolematus oma olukorraga, tähendab valed valikud, tähendab valesti elatud elu?

Kas ema, kes pereelust puhkust soovib... Olen ma normaalne? Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma mõtlen liiga palju? Oi, seda, et mul on äge fantaasia, tean ma hästi. Ja ometi ei suuda ma tagasi suruda servapidi hinge hiilivat kahtlust, kas ma ikka olen nii hea ema? Kas ma üldse kõlban emaks? Aeg-ajalt ma kahtlen selles. Lastega ei käi õpetust kaasas, ma tean. Emaks ei koolitata kusagil. Selleks kasvatakse.

Sest elu oleks liiga lihtne ja igav, kui kõik oleks ette valmis. Aga ometi ajab mu oskamatus mulle mõnikord hirmu peale. Laps on nii õrn ja talle on nii kerge viga teha...

Ohjah.

Homme... nojah, homme ootab mind ees üks kohtumine. Mis asjus ja kuidas läks, sellest hiljem. Võib-olla.

Liiga vara hõiskasin

Sant on sant on sant on sant.

Pea lõhub. Poiss on haige. Ise olen haige. Töö tahab tegemist, aga mitte keegi ei tee. Ei taha. Ei ole tuju. Mõte ei jookse.

Kõik on hall ja hämar. Ja valgust ei ole näha.

Täna...

...oli jälle vaikne päev: lumesadu, põlev kamin ja kuum kakao. Enne seda muidugi kiire linnaskäik. Kirjastusega sain ka asjad korda. Eks ma pabistasin muidugi, mida nad minuga teevad, aga ei midagi. Hoopis kindel tähtaeg võeti maha. Teen nii kiiresti, kui jõuan. Ja vahepeal toksin natuke ühe noorteka seitsmendat osa. Vahelduse mõttes. Sest ka seda juba oodatakse.

Ma ei taha midagi ära sõnuda - ptüi-ptüi-ptüi - sellepärast ei hakka oma praegust olukorda ei kiitma ega laitma. Ütlen ainult niipalju, et otsisin abi. Ja sain ka. Maailm hakkab (kuigi flegmaatilise teo kiirusel)värve omandama. Vaatame. Elame. Püüame hakkama saada. Praegu tegelen asjaga, mille nimi, nagu ma teada sain, on comfort reading: lektüüriks on järjekordselt Kitzbergi "Külajutud". Freud avita.

Ma olen väsinud...

...tegemast nägu, et kõik on hästi. Sest tegelikult ei ole.

Tundemärgid olid olemas juba mõne aja eest - olen korra musta masenduse põhjas ära käinud ja seepärast tunnen neid. Ja võitlen küünte ja hammastega, kuid libisen üha sügavamale.

Ma ei suuda tööd teha. Mõnel hommikul vean end ainult tahtejõu varal voodist välja - ma pean, sest mul on pere. Aga tasapisi muutun kõige suhtes ükskõikseks. Vähe on asju, mille üle ma suudan siirast rõõmu tunda, ja see rõõmgi vilksatab pimeduses nagu üksik jõuetu valguskiir ning kaob siis. Ma võin tundide viisi tugitoolis istuda ja enese ette vaadata, midagi tegemata, samas teades, et teha on palju, oi kui palju. Ma ärritun kergesti, minu nutma ajamiseks piisab imevähesest. Vahel imestan isegi, mis see on, mille toel ma veel edasi tiksun. Aeg-ajalt tabab mind hirm, mis saab siis, kui ma hakkama ei saa. Kui ma jälle tähtajaks tööd üle ei anna ja vabandusi otsin, et ajapikendust saada. Aga ma ei julge enam M-ga rääkida, sest ma kardan, et nad kirjutavad mind lihtsalt maha. Sest tegelikult ma armastan oma tööd, see on ainus asi, mida mulle tõesti meeldib teha. Ma saan ka kirjastusest aru - neil on oma kavad ja plaanid, ja siis tuleb üks äpu, kes omadega puntrasse on jooksnud - miks nad peaksid mind hoidma?

Ära virise, hakka elama?

Uskuge mind, ühe depressioonis inimese jaoks ei ole midagi hullemat kui see, et talle niimoodi öeldakse. Mida ma siis tahan kui mitte elada? Rahulikult, ilma et mured ja hirmuhood mu kõri kinni nööriksid? Kui ma teaksin, mida teha, siis ma teeksin seda ja ei virisekski. Ma kordan endale kogu aeg, et ma saan hakkama - sain eelmine kord ja saan nüüdki. Aga seekord on raskem. Sest eelmine kord olin ma üksi. Minust ei sõltunud keegi. Ma lihtsalt kopitasin raamatukogu riiulite vahel ja võitlesin musta masendusega. Jah, mind aitas üks inimene. Aga praegu on see inimene kaugel.

Oma pere? kT on küll kohutavalt kallis, aga ta võib olla ka kohutav pessimist. Seni on minu vääramatu optimism sellele tasakaaluks olnud, aga nüüd on mu jõud otsas. Ja E on sihuke Koduvana-tüüpi rahmeldis, kes hinges mõtleb head, aga tegelikkuses muudab oma rõõmsate julgustustega olukorra veelgi hullemaks. Liiatigi ma tean - nii paradoksaalne kui see ka pole - et ta ise väsib samal ajal kohutavalt. Ja lõpptulemus on mõistmatusest ja mõlemapoolsest enesehaletsusest põhjustatud tüli.

Aga kõige hullem on asi J-ga. Minu probleemid ainult süvendavad tema omi - autistlikud jooned tema käitumises muutuvad tugevamaks. Ta elab oma muret välja nii, nagu oskab ja ma peaksin tema jaoks kogu aeg olemas olema, aga ma ei ole. Ma ei suuda. Aeg-ajalt tahaksin, et maailma küljes oleks lüliti, millest seda maailma oleks võimalik välja lülitada. See aga tekitab kohutava süütunde. Ja kõik jookseb nagu nõiaringis, lõputult, tiir tiiru järel.

Ei. Tablette ma ei söö ega hakka ka kunagi sööma. Ma ei usu neid ega usalda samuti mitte.

Aga küllalt sai ennast haletsetud. Kas ma tahan või ei, aga tööd tuleb teha.

Eks püüame siis.

...

Sõnu pole.

10 aastat? 10 aastat???! AINULT???