Niisiis

Viimaste päevade märksõnad: kirjud piparkoogid, viineripirukad ja autoringrada.

Ma olen (vähemasti meeldib mulle mõelda, et ma olen) traditsiooniline koduperenaine ja seega teen piparkoogitaina ikka ise. Tavaliselt. Sel aastal ei teinud. Ise ka ei tea, miks, sest "Väikeses jõuluraamatus" leiduv ämma piparkookide retsept on tontima maitsva tulemusega. Enivei, sai hoopis ostetud tainas. Kirju tainas - pool klassikaliselt tumepruuni, pool valget. Ja ootamatult head, muredad ja maitsvad piparkoogid said! J vorpis neid teha, nii et silm sinine. Teha talle meeldib, söömine on juba teiste mure.

Sama lugu on viineripirukatega. Kuigi neid meeldib J-le lisaks tegemisele ka süüa. Igatahes mätsis ta mõnuga, algul tainast, pärast peitis miniviinereid tainasse ja pätsutas täitsa esinduslikud pirukad. Kui nii edasi läheb, võin söögitegemise varsti tema kätte usaldada. :P

Annaks jummal, nagu Piibeleht ütles.

Mis ringratta puutub, siis selle tõi J-le jõuluvana. Sihukese elektriga töötava. Poiss on nii pöördes, et juba kaks päeva pole muud teinudku kui autodega kimanud. Ja meie (E, kT und minu tagasihoidlik persoon) vahelduva eduga niisamuti. Piinlik on küll, aga tuleb tunnistada, et see haarab kaasa. Tekib sportlik huvi, et mitu ringi jõuad ära teha, enne kui masin rajalt välja lendab.

Ja nii me tiksume vaikselt uue aasta poole. Maiusevarud püsivad peaaegu puutumatuna, sest isegi J ei taha enam ei kommi ega küpsist. Oeh.

Aga nüüd ma lähen magama. Une-Mati keksib juba nerföösselt jalalt jalale ja kätsatab, et tal pole aega minu järele oodata. Olgu siis peale.

Head ööd!

Peaaegu Odüsseia

1. reedel lasteaia juubelipeol luuletus loetud - linnuke
2. laupäeval LLS-i tunnis käidud - miinus
3. laupäeval kT leivaisa jõulupeol käidud - miinus
4. laupäeval LLS-i jõulupeol käidud - miinus
5. terve laupäevase päeva E juures haiget last põetatud - linnuke
6. täna Lastehaiglas valvekõrvaarsti juures käidud - linnuke
7. viimaks koju jõutud - linnuke
8. kõhtu koristatud (tegusõnast "korisema") - linnuke
9. plaanitud hakata kohemaid süüa tegema - linnuke

Nii see läks.

Sssa sssüda!

Ega ma ise kah ei usu, et ma selle lõpuni vaatasin. Ah, ega ta väga hull ei olnudki. Lapsepõlv tuli meelde. Amitabh Bachchan ja Dharmendra ja Hema Malini ja "Seeta ja Geeta" ja "Diskotantsija"... Ohh, olid ajad. Praegu mõtlen ja naer tuleb peale. Aga ometi on minus alles üks osa, mis aeg-ajalt naudib neid lihtsameelseid filmikesi.

Aga nüüd head ööd. Ma pean hommikul värske välja nägema. Ja ilus ka.*
_______________________________
* Allikas: sojuzmultfilm "Vanja Pioneeride paleest".

Jõul tuleb

Mul on kinnisidee: teha tänavu jõuludeks ahjuhane õunte ja mustade ploomidega.

Jeerum.

Aga igal juhul on sissejuhatus jõuludesse täna: ahjupraad ja kapsad. Ja jumala eest, mul on jõulutunne sees. :) Liiategi nõudis J jõululaulude plaati kuulata, nii et meie tares rokib jõul täna täiega.

Jeeeeeeeee!

*"Aisakella" ümisedes vasakule ära... ja tagasi*

P.S. Ma loodan südamest, et "Ohtlik lend" ikka edasi läheb. Üks vaadatav asi oli üle tüki aja.

*tagasi vasakule ära*

Jõud lõpeb, ei jaksa enam

Juhm iks juhm

Istun siin juba tükimat aega ega mõista, mis valesti on. Aga et on, seda väidab mu aju kaljukindlalt.

No ja siis jõuab umbes kahetunnise hilinemisega kohale teadmine, et hommikukohv on joomata.

Ma hakkan vist vanaks jääma.

*kõmbib kohvi tegema*

Haa

Nüüd siis leitakse siiakanti tee ka otsinguga "usuõpetuse vastu". Eks ma olen sel teemal sõna võtnud ka. Usutaganeja nagu ma olen.

Millegipärast pistis mu peas praegu kriiskama Pirita kloostri abtiss: "Pooge ta risti! Tõmmake rattale!" Oi ei, ega see asi nüüd nii hull ka pole ja ega ma endast nii hästi ka arva. Mu ajul on lihtsalt see kiiks, et ta alatasa mingeid seoseid leiab minu mõtete ja eesti filmikunsti varasalve vahel ning neist kõikvõimatuid mälupilte produtseerib. Nii et palun kergemat karistust.

Hommikupooliku kokkuvõte:

1. Käisin vereanalüüsil. Kuna J hommikul kurtis, et kuidagi väsinud on, jäi ta lasteaeda viimata, seetõttu pidin ta endaga kaasa võtma. Ei, poisil oli põnev, ausalt. Jumal, emmel ju võetakse verd! Kes seda enne näinud on. Ja sebiski laborandil jalus, vaat et pistis pea kaenla alt läbi, et paremini näha, kuidas nõela torgatakse.

Aga ei, poisi auks tuleb öelda, et ta tegi mulle pärast pai, kiitis, et ma olen tubli emme, ja lubas mulle poest kommi osta, et ma kõik ära kannatasin ja et ma selle kogemuse nüüd ära unustaksin.

Armas.

2. Elekter käis ära. Kui me koju jõudsime, oli kõik tumm ja külm. Ja mina, kes ma olin söömata (sest ei tohtinud ju) ja kohvi joomata... GRR! Näljane oravake, kes pole oma hommikust kohvilaksu kätte saanud... hea küll, temaga saab veel toime, aga näljane oravake, kes pole oma hommikust kohvilaksu kätte saanud ja lisaks avastab, et vahepeal on selle kättesaamisele tekkinud täiendavaid takistusi - uskuge mind, no ta ei ole leebe ja lahke olevus, kohe mitte ei ole.

Tõelise Soodaefektiga Blondiini vahemärkus: Aga nüüd on elekter tagasi!

oravakese kategooriline imperatiiv: Kõtt!!!

Täis kõhul on muidugi see halb omadus, et see ajab koleda une peale. Isegi kohv ei aita.

*haigutab, kattes suu viisakalt sabaga*

Lugemiseni.

Tänase ööks-kogemuse...

...tekitamise au kuulub "Kalevile". Nimelt armastab J selle firma suhkrukaneeliküpsiseid. Ostsin siis talle täna. Ja esimesena ilmus pakist nähtavale küpsis, millele oli hoole ja armastusega külge sätitud juuksekarvast aas. Ilmselt ikka selleks, et oleks, midapidi seda kuuse otsa riputada.

Üks link ka. Niisama. Äkki läheb vaja.

Ma tükk aega mõtlesin...

...kas kirjutan või ei. No ei tulnud vaimu peale, noh. Aga see uudis on ikka liiga jabur selleks, et seda mitte üles märkida. Pean tunnistama, et isegi minukese vilgas fantaasia lõi siinkohal pillid kotti ja käratas mulle, et tema niisuguste asjade ettekujutamisega ei tegele.

Hõõõõh, ma ütlen.

Sina jeeveli ristivägi!*

*karjatab*

Siin ei ole kala! (loe ""Tasuja" lühikokkuvõtet").

Mind vaevab maniakaal-depressiivne psühhoos. Ausalt. Muuga seda seletada ei anna. Tegevusetusehood (imelik väljend, aga olgu peale) vahelduvad paanilis-toimekate hoogudega. Olen hommik otsa koristanud nagu segane, peas aga tiirleb üha uusi asju, mis vaja ära teha, kohemaid, just nagu oleks viimnepäev käes. Ja tegelikult on koristatud alles J tuba, elutuba ja köök. Koristamata ruume on... *loeb näppudel*... üks-kaks-kolm-neli tükki. Aga varsti pean linna minema, sest J-l on täna trenn. Issand, palun loo tänasesse päeva viis lisatundi, palun!

No ja eks katsuge ära arvata, kes täna teleka ees nutta löristas, kui lapsed kuninganna Elizabethile "Can You Hear Me?" laulsid. Mind on selle loo kuulamisel alati härdameelsus tabanud, aga täna oli asi ikka päris tõsine. Kuid see on ju nii ilus laul ja lapsed olid hästi armsad ja ülelüldse oli kõik nii südamlik.

Muidugi hakkisin ma parasjagu ka sibulat, aga see ei puutu üldse asjasse.

Ja minu meelest on "Liisbet, lahke daamikene" päris äge tiitel.
________________________________
* Nii tavatses karjatada mu vanaema, kui talle miski üle mõistuse tõusis. Ega tal oli teine karjatus veel: "Pane ruttu jalg peale, muidu kargab silma!" Aga selle kasutamise põhjus kippus mul tihtipeale segaseks jääma.

Ta-taa! Doo-da-loo! Lugemiseni!

Hommikune lasteaiasõit...

...mõjub mitte ainult J-le. Kui ma seal täna istusin ja aknast välja vaatasin, tabas mu pilk viita, mis Rannamõisa tee ääres ikka rahvast teavitab, et kui nüüd vasakule (või paremale, olenevalt sellest, kust poolt asjale läheneda) keerata, satute Vabaõhumuuseumi. Nojah. Üks asi viis teiseni ja nii jõudsin sõnani "pastel", mis meie peres on sõimukas kuubis (esimeses astmes on "tumba" ja ruudus on "tuhvel", neljandasse astmesse kuulub "tõeline tuhnus"). Sealt edasi liikus mu mõte juba filoloogilisi radu pidi. Et kuidas seda ka ingliisi peaks ümber panema. Et kui sul on ingliisi keelt kõnelev kallim, kellele sul ühtäkki tekib vajadus välja öelda, mida sa temast arvad. No paljugi, mis elus ette tuleb, eks ole. Et kuidas siis lontruse moodi käitunud kallimale öelda, et tema sinu meelest pastel on. "You know what? You're a big old Estonian ethnic footwear!"???

Mhmh. Siuksest matsust ta enam ei toibu kah.

Või siis Saagpakku appi võttes: "You're nothing but a big soft heelless shoe (of leather) worn by (Estonian) peasants!"

Sellest kahtlustatavasti ei toibu sina ise. Hapnikupuudus niidab jalad alt.

Moraal? Mis moraal? Siin pole mingit moraali.

Lugemiseni.

Kähin, lurin ja peavalu

Lisaks veel palavik. Sellised on olnud kaks viimast päeva. Mul õnneks asi päris nii segaseks kätte ära ei kiskunud, kuigi pilves olin vahepeal küll. Aga ilma selletagi oli oikuipahaolla!*

Ega ma pole ainuke õnnetu. kT läks reedel Tartusse, et seal väärikalt naisÄ elik oma ema jubileumil meie peret esindada (nagu juuresolevalt pildilt jo lugeda jõudsite, oli minu vorm seks, et temaga kaasa minna, juba liialt vilets) ja langes seal miski koletu tõve küüsi, nii et oli kaks päeva siruli kut silk. Nujah. Mina siin ja tema seal. Täielik aut.

Täna oli siis kargu allavõtu päev. Homme on mul lootust oma kalli abikassaga taas silmast silma näha. Ohjah.

Ainus, kes seekord päris enam-vähem, oli J. Eksole.

Oi elu, oi põlve!
_________________________
* kui ma õieti mäletan, on eesti keeles olemas nn tüüpsõnad ( pesa ja jalg on mulle meelde jäänud, rohkem mitte); niisuguse kokkukirjutamise tüüpnäiteks on "kibeviljamahategemineoli" - pärit Joosep Tootsi kirjast vanematele.

Uudis- ja unarsõnu

Apsajuutne. See on ikka midagi karmimat ja konkreetsemat kui "absoluutne".

Krähisema. Selle tegusõna tarvis on juba ka tegevus leiutatud, kuid kirjasõnas on seda natuke keeruline edasi anda, sest see põhineb peamiselt helidel ja miimikal.

Vühveldamise põhjusmõtte olen lõpuks selgeks saanud. See tähendab pahtli mahanühkimist peene liivapaberiga ja üleüldist tolmutamist und segaduse korraldamist. Võetakse kasutusse.

Haa. Meie perest on karta uut Aavikut. Kui nii edasi läheb, pean hakkama sõnaraamatut koostama, et oleks võimalik oma lapsega suhelda.

Just nagu sellest veel vähe oleks, olen endas viimasel ajal avastanud nõrkuse rahulike meestohtrite vastu. Häbilugu. Ajavad vanainimesel südame puperdama. See ei lähe mitte.

*vangutab pead, kratsib nina ja mõtleb, et peaks J kokku pakkima und hakkama poodi minema*

Ajee. Ajee-ajee.

Mille kõigega inimene küll kokku puutub, kui nii vanaks elab. Teel marsapeatusse kohtasime akadeemilise raamatukogu ees kaht näitsikut, kellest üks naeris täpselt nagu Kitty Forman. That was almost an uncanny experience. Kujutad ette, et kõnnid rahulikult oma teed ja siis korraga laseb keegi kõrva ääres sihukest naeru, et selle edasiandmiseks tuleks uued tähed leiutada.

J lajatas täna jälle täiega. Kui arst tema käest küsis, et kas päkapikud ka juba käivad, vastas jõmm, et: "Üldjuhul käivad nad ikka igal öösel küll, jah." Ja kui me uksest välja tulime, ütles J: "Head aega ja aitäh, et sa mind nii toredasti ravisid."

*on vahel (õnneks mitte eriti tihti) oma võsukesest ikka lolli moodi vaimustuses*

See on see karm elu ja taline unnapüük

J rabas mind täna teatega, et neile anti lasteaias lõunaks kartulisuppi veega. Kujutasin ette pooltooreid kartulilõike leiges soolvees ulpimas. Ohjah. Vaesed lapsukesed.

Aga enese kohta pean tunnistama, et kogu oma pisikese ajukapasiteedi juures ma lausa jumaldan seda sarja. Seda iseenesestki mõista samuti.

*lehvitab ekstaatiliselt kõrvadega*

Keeleveeretusi

Lõppenud nädala lause, pärit J kuldsest suust: "Emme, onju, varsti on detsembrikuu ja jöulud tulevad ka ja siis päkad jälle kopitavad akna taga!"

Esiteks täheldasin selle tõdemuse juures, et poisis lööb esivanemate veri välja. Teiseks kangastus mu silme ees õrna hallituseorasega kaetud kuhi kommitoomisest nõrkenud päkapikke aknalaual. Ohjah.

Kassirindel on õnneks rahulikum. Marta Miisutütar sai tableti hammaste vahele ja kadus. Loodan teda sel aastatuhandel ikka veel kohata. Joosep Martapoeg seevastu magab praegu külmkapi otsas ja näeb välja nagu halvasti täistopitud vorst.