...is the world coming to?
Tänase päeva lauseks võiks kinnitada "Ära ole Einar!" Nii ütles üks umbes J vanune jõmm marsapeatuses oma vanaemale.
*vangutab pead*
Vt sissejuhatavat lauset.
Aga muud päeva saavutused? Tjah. Need võiks kokku võtta kT lausega, mille ta poetas minu äraootava ilme peale kohe, kui ma koju olin laekunud: "Lühemad on küll. Ja triibulised."
Kes arvas, et sabakarvad, see saab viis tugrikut müümise tõttu. Tublid!
Kuna minu organismus mitte rahul pole kahe võileiva ja kahe tassi kohviga und lärmi lööb, mis suisa üle auuli kajab, siis lähen nüüd sööma. Tadaa!
*vasakule ära*
28. dets 2005
27. dets 2005
26. dets 2005
Huvitav, kas...
...olen mina ainumas, keda see jubetu aimdus tabanud on? Kuigi tõenäoliselt olen jah. Aga midagi pole teha - mida rohkem ma telekast Mach 3-e reklaami vaatan, seda enam vaevab mind kahtlus, et Beckham on tegelikult habemega naine.
oravakese Teise Mina kommentaar: antagu talle andeks, sest vastupidiselt üldisele tavale ei ole ta veel oma hommikust kohviannust kätte saanud ega evi seega kontrolli selle üle, mida tema aju genereerib ja käpakesed toksivad.
oravakese kommentaar: mine maga välja, Teine Mina.
*läheb kohvi jooma*
oravakese Teise Mina kommentaar: antagu talle andeks, sest vastupidiselt üldisele tavale ei ole ta veel oma hommikust kohviannust kätte saanud ega evi seega kontrolli selle üle, mida tema aju genereerib ja käpakesed toksivad.
oravakese kommentaar: mine maga välja, Teine Mina.
*läheb kohvi jooma*
23. dets 2005
22. dets 2005
Sära, sära, tähesilm
Minge õue ja vaadake taevasse. Täna on selle põhjatus silmaga näha.
Mina juba vaatasin. Nüüd kavatsen hakata sirvima üht oma sünnipäevakinkidest, milleks on täna Apollost lunastatud "Collected Works of Oscar Wilde". Suur tänu teile, Marks ja sõbranna Anna! Muuseas, teiseks raamatuks, mis te mulle kinkisite, on "200 heegeldatud ruutu".
Ollalaa!
*kaob raamatusse*
Mina juba vaatasin. Nüüd kavatsen hakata sirvima üht oma sünnipäevakinkidest, milleks on täna Apollost lunastatud "Collected Works of Oscar Wilde". Suur tänu teile, Marks ja sõbranna Anna! Muuseas, teiseks raamatuks, mis te mulle kinkisite, on "200 heegeldatud ruutu".
Ollalaa!
*kaob raamatusse*
21. dets 2005
Üks küsimus
Kas õnn on see, kui sul on kõik olemas, või see, kui sul pole veel kõike ja sa võid sellest unistada, või on õnn hoopis see, kui sa mingil imelikul põhjusel oled rahul sellega, mis sul on?
Kristiina Ehin
Vabandan, kui tsitaat päris täpne pole (kui mulle koolist üldse midagi kõrvade vahele on jäänud, siis on see meie eesti keele õpetaja poolt üha üle kordamist väärivaks peetud lause: "Kui tsiteerid, siis tsiteeri täpselt, kui täpselt ei mäleta, jäta parem tsiteerimata,"), kuid ma kuulsin seda raadiost ja panin kiiruga mälu järgi kirja.
Sest minu meelest on see väärt küsimus.
*mõtleb oravake*
Kristiina Ehin
Vabandan, kui tsitaat päris täpne pole (kui mulle koolist üldse midagi kõrvade vahele on jäänud, siis on see meie eesti keele õpetaja poolt üha üle kordamist väärivaks peetud lause: "Kui tsiteerid, siis tsiteeri täpselt, kui täpselt ei mäleta, jäta parem tsiteerimata,"), kuid ma kuulsin seda raadiost ja panin kiiruga mälu järgi kirja.
Sest minu meelest on see väärt küsimus.
*mõtleb oravake*
...
*taustaks halekole viiulisonaat (vabalt valitav, vastavalt igaühe isiklikule maitse-eelistusele)*
20. dets 2005
Eks ta ole neh
Blogi/aasta/maailma/viitsimise... (vajalik alla joonida) ...lõpu meeleolud. Nunuh.
Nagu juuresolevalt pildilt näha, vaevab mind aeg-ajalt siiski selline patramiseisu, et silmanägemise tahab ära võtta. Nii et ei ole miskit parata, ta kargab (loe: liipab) endiselt ühe jalaga ja muudkui jahvatab. Kes välja ei kannata, sel pilk paremale üles ja soovitust kuulda võtta.
*imestab ise ka, et on natuke kuri, aga mis teha*
Tegelikult mõtlesin ma koju sõites hoopis teiste inimeste eludest. Istusin marsas, vaatasin aknast välja ja korraga lendasin hoopis iseenese kõrval ning jälgisin tänavalaternate valguse vaheldumist oma näol. See oli nagu filmilõik kellestki väsinult kodu poole sõitvast võõrast naisest, kes mõtlikult mööduvaid maju silmitseb ja elu üle mõlgutab.
Õhtune (ja eriti öine) teelolek on minu meelest midagi... teistsugust. Võib-olla on asi sellest, et paljud inimesed ei tõmba pimeduse saabudes kardinaid ette ja võimaldavad niimoodi möödujail heita pilke nende eludesse. Kiireid, pealiskaudseid, ükskõikseid pilke, millele avaneb väikseid eluvirveid. Vari seinal, teleka valguslaik laes, mõni inimene toasügavuses...
Kui ma Saksamaal käisin, sõitis meie pisike buss öösel läbi Poola. Kuna oli augustikuu lõpp, olid ööd juba pimedad - tont istus põõsas, nagu vanarahvas ütleb. Keset ööd tegin korraga silmad lahti. Ümberringi oli kerge udu, millele oranž laternavalgus andis ebamaise, natuke kõhedusttekitava varjundi - sõitsime just läbi mingist asustatud punktist. Tee ääres jorus oli mitu kortermaja, mille üksikutes akendes põlesid tuled ja keegi veel toimetas. Ma adusin äkki, kui palju elusid seal omasoodu veeres, meie aga sõitsime neist mööda - ja ma kuulsin oma vaimukõrvus korraga vilinat ja piiksatusi, otsekui keeranuks keegi kiiresti raadio sagedusnuppu...
Vaat sellised asjad meenusid mulle täna, kui ma lendasin marsa kõrval ja vaatasin iseendale näkku.
Nagu juuresolevalt pildilt näha, vaevab mind aeg-ajalt siiski selline patramiseisu, et silmanägemise tahab ära võtta. Nii et ei ole miskit parata, ta kargab (loe: liipab) endiselt ühe jalaga ja muudkui jahvatab. Kes välja ei kannata, sel pilk paremale üles ja soovitust kuulda võtta.
*imestab ise ka, et on natuke kuri, aga mis teha*
Tegelikult mõtlesin ma koju sõites hoopis teiste inimeste eludest. Istusin marsas, vaatasin aknast välja ja korraga lendasin hoopis iseenese kõrval ning jälgisin tänavalaternate valguse vaheldumist oma näol. See oli nagu filmilõik kellestki väsinult kodu poole sõitvast võõrast naisest, kes mõtlikult mööduvaid maju silmitseb ja elu üle mõlgutab.
Õhtune (ja eriti öine) teelolek on minu meelest midagi... teistsugust. Võib-olla on asi sellest, et paljud inimesed ei tõmba pimeduse saabudes kardinaid ette ja võimaldavad niimoodi möödujail heita pilke nende eludesse. Kiireid, pealiskaudseid, ükskõikseid pilke, millele avaneb väikseid eluvirveid. Vari seinal, teleka valguslaik laes, mõni inimene toasügavuses...
Kui ma Saksamaal käisin, sõitis meie pisike buss öösel läbi Poola. Kuna oli augustikuu lõpp, olid ööd juba pimedad - tont istus põõsas, nagu vanarahvas ütleb. Keset ööd tegin korraga silmad lahti. Ümberringi oli kerge udu, millele oranž laternavalgus andis ebamaise, natuke kõhedusttekitava varjundi - sõitsime just läbi mingist asustatud punktist. Tee ääres jorus oli mitu kortermaja, mille üksikutes akendes põlesid tuled ja keegi veel toimetas. Ma adusin äkki, kui palju elusid seal omasoodu veeres, meie aga sõitsime neist mööda - ja ma kuulsin oma vaimukõrvus korraga vilinat ja piiksatusi, otsekui keeranuks keegi kiiresti raadio sagedusnuppu...
Vaat sellised asjad meenusid mulle täna, kui ma lendasin marsa kõrval ja vaatasin iseendale näkku.
15. dets 2005
Online-kommentaar...
..."Kahvlile": APPI!!! NELIK TULEB TAGASI! PÕGENEGE, KES SAAB!
Vähe sellest - nad laulsid ka. Vägisi tahaks tsiteerida tuntud eesti kirjandusklassikut*: "See oli võigas, kole jõrin," kuigi siin oli tegu pigem virinaga.
Tnt. Nüüd ma näen jälle unes koshmaare. Ränk, ränk on mu karma võlg.
*Ed. Bornhöhe, "Tasuja".
Vähe sellest - nad laulsid ka. Vägisi tahaks tsiteerida tuntud eesti kirjandusklassikut*: "See oli võigas, kole jõrin," kuigi siin oli tegu pigem virinaga.
Tnt. Nüüd ma näen jälle unes koshmaare. Ränk, ränk on mu karma võlg.
*Ed. Bornhöhe, "Tasuja".
Nunuh
Kuna mul on loll harjumus kohemaid mõnest teisest bloogist leitud teste omal nahal katsetada, tegin seda tänagi. Kiikasin nimelt üle mitme päeva siia ja loomulikult proovisin kohe ära ka. Tulemus: 75% agnostikut ja 68% hinduismust. Hee. Satanismust leidus minus koguni 53%. Selle peale tahaks ropusti öelda. Wtf?
Kurbtusega annan teada, et kristlikku hinge leidub minus kõige vähem - ainult 18%. Nunuh. See selgitab nii mõndagi.
*läheb peegli ette vaatama, kas sarved juba kasvavad*
Kurbtusega annan teada, et kristlikku hinge leidub minus kõige vähem - ainult 18%. Nunuh. See selgitab nii mõndagi.
*läheb peegli ette vaatama, kas sarved juba kasvavad*
13. dets 2005
Raadiost...
...tuleb praegu Status Quo "In the Army Now" mingi kummaline variant, mis kõlab just nagu vampiiride ja zombide ühiskoor Nightwishi kastmes.
Aga tegelikult tahtsin üles tähendada tänase päeva pärli, mille kohale pretendeerib konkurentsitult Urmas Reitelmanni märkus Teddy Böckleri kohta, kes olevat Raekoja arhitekt ja restauraator. Põnev. Kahjuks ei ole ta oma vapustava pikaealisuse saladust avaldanud.
Vot tak vot, vualaa.
Aga tegelikult tahtsin üles tähendada tänase päeva pärli, mille kohale pretendeerib konkurentsitult Urmas Reitelmanni märkus Teddy Böckleri kohta, kes olevat Raekoja arhitekt ja restauraator. Põnev. Kahjuks ei ole ta oma vapustava pikaealisuse saladust avaldanud.
Vot tak vot, vualaa.
12. dets 2005
Tänase päeva lühikokkuvõte:
1) Ärgatud, kohv joodud, laps lasteaeda viidud. Jalast vigaseks jäädud.
2) Postkontoris ja raamatukogus longatud.
3) Koju laekutud. Salvid, sidemed ja kapsalehed lagedale kraamitud. Põlv kinni mässitud.
4) Longatud. Koristatud. Longatud. Longatud. Vannutud. Longatud.
5) Söök valmis tehtud. Longatud.
6) Pere ülejäänud liikmed rõõmsalt longates vastu võetud.
7) Kõige selle vahel Harry Potterit loetud, tukastatud, kohvi joodud ja longatud.
8) Longatud.
Pagan, kui valus üks jalg võib olla! See seletab ka minu tänase pisikese idée fixe'i.
Ah jaa. 9) Porist kassi leotatud (seda tegi küll kT). Ma pole elus näinud nii rokast elukat ega nii rääbakat olevust, kui Joosep enne ja pärast vannitamist oli. Aga nüüd on ta kuiv ja kohevam kui varem ja natuke kantpea nägu.
2) Postkontoris ja raamatukogus longatud.
3) Koju laekutud. Salvid, sidemed ja kapsalehed lagedale kraamitud. Põlv kinni mässitud.
4) Longatud. Koristatud. Longatud. Longatud. Vannutud. Longatud.
5) Söök valmis tehtud. Longatud.
6) Pere ülejäänud liikmed rõõmsalt longates vastu võetud.
7) Kõige selle vahel Harry Potterit loetud, tukastatud, kohvi joodud ja longatud.
8) Longatud.
Pagan, kui valus üks jalg võib olla! See seletab ka minu tänase pisikese idée fixe'i.
Ah jaa. 9) Porist kassi leotatud (seda tegi küll kT). Ma pole elus näinud nii rokast elukat ega nii rääbakat olevust, kui Joosep enne ja pärast vannitamist oli. Aga nüüd on ta kuiv ja kohevam kui varem ja natuke kantpea nägu.
9. dets 2005
Online-kommentaar...
...saatele "Hoia ja keela": Kus ikka Santana osa võtab, seal saab essust ka sai tehtud.
*ei saa sinna midagi parata, et läheb Santanast pöördesse*
*ei saa sinna midagi parata, et läheb Santanast pöördesse*
Einotere!
Kuna me asutame välja minema, hakkasin endale nägu pähe joonistama, eksole. No ja kui ma selle tegevusega umbes poole peale olin jõudnud, tuli J ja uuris: "Missa siin teed? Kassa joonistad silmu ve? Kassa oled ilus ve?" Sihukese häälega, just nagu oleks ta lihtsalt puhtast südameheadusest jätnud viimasest küsimusest välja sõnad "nüüd" ja "omaarust".
Oh elu, oh põlve.
*ohkab retooriliselt*
Oh elu, oh põlve.
*ohkab retooriliselt*
Uudis- ja unarsõnu
Apsajuutne. See on ikka midagi karmimat ja konkreetsemat kui "absoluutne".
Krähisema. Selle tegusõna tarvis on juba ka tegevus leiutatud, kuid kirjasõnas on seda natuke keeruline edasi anda, sest see põhineb peamiselt helidel ja miimikal.
Vühveldamise põhjusmõtte olen lõpuks selgeks saanud. See tähendab pahtli mahanühkimist peene liivapaberiga ja üleüldist tolmutamist und segaduse korraldamist. Võetakse kasutusse.
Haa. Meie perest on karta uut Aavikut. Kui nii edasi läheb, pean hakkama sõnaraamatut koostama, et oleks võimalik oma lapsega suhelda.
Just nagu sellest veel vähe oleks, olen endas viimasel ajal avastanud nõrkuse rahulike meestohtrite vastu. Häbilugu. Ajavad vanainimesel südame puperdama. See ei lähe mitte.
*vangutab pead, kratsib nina ja mõtleb, et peaks J kokku pakkima und hakkama poodi minema*
Krähisema. Selle tegusõna tarvis on juba ka tegevus leiutatud, kuid kirjasõnas on seda natuke keeruline edasi anda, sest see põhineb peamiselt helidel ja miimikal.
Vühveldamise põhjusmõtte olen lõpuks selgeks saanud. See tähendab pahtli mahanühkimist peene liivapaberiga ja üleüldist tolmutamist und segaduse korraldamist. Võetakse kasutusse.
Haa. Meie perest on karta uut Aavikut. Kui nii edasi läheb, pean hakkama sõnaraamatut koostama, et oleks võimalik oma lapsega suhelda.
Just nagu sellest veel vähe oleks, olen endas viimasel ajal avastanud nõrkuse rahulike meestohtrite vastu. Häbilugu. Ajavad vanainimesel südame puperdama. See ei lähe mitte.
*vangutab pead, kratsib nina ja mõtleb, et peaks J kokku pakkima und hakkama poodi minema*
8. dets 2005
Puhtalt huvi pärast...
...võtsin kätte ja tegin ka. Nunuh. Muud ma ei ütle.
The Dante's Inferno Test has sent you to the First Level of Hell - Limbo!
Here is how you matched up against all the levels:
Take the Dante Inferno Hell Test
Nii et minu puhul on siis tegu mõõdukalt õela ja päris voorusliku uskmatuga, kes siiski on paras õgard. Põnev. Aga seltskonnaga olen rahul - Aristoteles, Sokrates ja kes nad seal kõik olid. Rahulik nukrus sobib mulle ka.
The Dante's Inferno Test has sent you to the First Level of Hell - Limbo!
Here is how you matched up against all the levels:
| Level | Score |
|---|---|
| Purgatory (Repenting Believers) | Very Low |
| Level 1 - Limbo (Virtuous Non-Believers) | High |
| Level 2 (Lustful) | Low |
| Level 3 (Gluttonous) | High |
| Level 4 (Prodigal and Avaricious) | Very Low |
| Level 5 (Wrathful and Gloomy) | Low |
| Level 6 - The City of Dis (Heretics) | Low |
| Level 7 (Violent) | Low |
| Level 8- the Malebolge (Fraudulent, Malicious, Panderers) | Moderate |
| Level 9 - Cocytus (Treacherous) | Low |
Take the Dante Inferno Hell Test
Nii et minu puhul on siis tegu mõõdukalt õela ja päris voorusliku uskmatuga, kes siiski on paras õgard. Põnev. Aga seltskonnaga olen rahul - Aristoteles, Sokrates ja kes nad seal kõik olid. Rahulik nukrus sobib mulle ka.
6. dets 2005
Kui ma täna...
...läbi kaubamaja jalutasin, et päkapikkele üht-teist soki (meie puhul küll koti) sisse poetamiseks otsida, hakkas kohustusliku jõulumuusika kavas mängima "God Rest You Merry Gentelmen". Miska mulle meenus, kuidas üks teatud džentelmen Päästearmee orkestrit juhatas ja nii ma siis kondasingi riiulite vahel, nägu napakalt naerul.
Eks võite ise arvata, millisele programmile Mittesoovikontsert mu peas nüüd lülitunud on.
Kuna mul hommikul tavaliselt tekib paras "aken", enne kui ma uuesti marsale saan istuda, tegin tänagi aega parajaks Viru keskuse Wayne's Coffees, lürpisin latte't ja sirvisin "Kodukirja". Lugedes artiklit perekond Põldmäe jõulutraditsioonest, meenus mulle, kuidas me kord linnakorteris verivorsti tegime ja seega naabrinaise kokutama ajasime. Kui vanavanemad veel kabedad olid, kantseldasid nad igal aastal järjekindlalt mõne sea jõuluks parajaks. Ja otse loomulikult käis siis ka verivorstide tegemine. Aurava vere segamine pole minu jaoks miski asi. Ainus, millest ma kogu aeg keeldusin ja keeldun ka praegu, oli soolikatega mässamine. Aga vorste toppida - olge lahked, senikaua, kuni keegi teine soolikaid trehtri otsa paneb ja neid seal kinni hoiab.
Nii tõimegi tavaliselt maalt juba valmis tehtud verivorstid kaasa. Aga kord - ma ei mäleta, mis põhjusel - laekusid minu vanemad maalt, kaasas toormaterjal. Ja ega olnudki midagi - õhtul läks vorstide tegemiseks.
Parajasti siis, kui ma tangumassi trehtriaugust pulgaga alla ajasin, nii et veri pritsis, ja seepärast üsna võigas välja nägin - üleni verepritsmeid täis, eksole, ja käed kuni küünarnukkideni plödaga koos - käis uksekell ja naabrinaine (üks meie trepikoja kolmest eesti pereemast) tuli miskit laenama, vist suhkrut. Mina muidugi tõmbasin ukse rauhti valla. Vaeseke hakkas esimese hooga kokutama. Pärast mõtlesime E-ga, et ma oleks võinud veel pihku krabada sealsamas ukse kõrval seisnud kirve, millega isa oli kuuske jala jaoks parajaks teinud. Vaat siis olnuks efekt täielik.
Aga naabrinaisest niipalju, et tema toibus kähku, sest ega ta miski nõrganärviline ka polnud. Sai oma suhkru ja suutäie naerda ja hiljem veel verivorsti ka.
Vaat selline lugu siis täna. Tshau-pakaa!
Eks võite ise arvata, millisele programmile Mittesoovikontsert mu peas nüüd lülitunud on.
Kuna mul hommikul tavaliselt tekib paras "aken", enne kui ma uuesti marsale saan istuda, tegin tänagi aega parajaks Viru keskuse Wayne's Coffees, lürpisin latte't ja sirvisin "Kodukirja". Lugedes artiklit perekond Põldmäe jõulutraditsioonest, meenus mulle, kuidas me kord linnakorteris verivorsti tegime ja seega naabrinaise kokutama ajasime. Kui vanavanemad veel kabedad olid, kantseldasid nad igal aastal järjekindlalt mõne sea jõuluks parajaks. Ja otse loomulikult käis siis ka verivorstide tegemine. Aurava vere segamine pole minu jaoks miski asi. Ainus, millest ma kogu aeg keeldusin ja keeldun ka praegu, oli soolikatega mässamine. Aga vorste toppida - olge lahked, senikaua, kuni keegi teine soolikaid trehtri otsa paneb ja neid seal kinni hoiab.
Nii tõimegi tavaliselt maalt juba valmis tehtud verivorstid kaasa. Aga kord - ma ei mäleta, mis põhjusel - laekusid minu vanemad maalt, kaasas toormaterjal. Ja ega olnudki midagi - õhtul läks vorstide tegemiseks.
Parajasti siis, kui ma tangumassi trehtriaugust pulgaga alla ajasin, nii et veri pritsis, ja seepärast üsna võigas välja nägin - üleni verepritsmeid täis, eksole, ja käed kuni küünarnukkideni plödaga koos - käis uksekell ja naabrinaine (üks meie trepikoja kolmest eesti pereemast) tuli miskit laenama, vist suhkrut. Mina muidugi tõmbasin ukse rauhti valla. Vaeseke hakkas esimese hooga kokutama. Pärast mõtlesime E-ga, et ma oleks võinud veel pihku krabada sealsamas ukse kõrval seisnud kirve, millega isa oli kuuske jala jaoks parajaks teinud. Vaat siis olnuks efekt täielik.
Aga naabrinaisest niipalju, et tema toibus kähku, sest ega ta miski nõrganärviline ka polnud. Sai oma suhkru ja suutäie naerda ja hiljem veel verivorsti ka.
Vaat selline lugu siis täna. Tshau-pakaa!
5. dets 2005
Lugejate soovidele...
...vastu tulles võimaldan siin jälle kommenteerida (elik kobiseda, nagu kajakas, see lugeja, nii tabavalt tähendas - sest seda mina ju teiste blogides tegemas käin).
Olege lahked!
Olege lahked!
J kulinaariast ja mina ilmast-maast
Truuiks jäädes oma tavale hommikuti marsas filosofeerida, tuli J täna hommikul lagedale vägagi põhjapaneva avaldusega. Niisiis, kui te seda veel ei tea, siis: "Vorst on hästi suur viiner. Ja viiner on pisikene vorst."
Vot tak vot, vualaa.
Kuigi ma andsin endale sõna, et ma senikaua siin blogides ei kobise, kuni raamat valmis ja üle antud, ei suuda ma ometi vaiki olla, eksole. Aga ilmake on selline... mõnus mõtlemise ilmake. Ja nostalgii müristab und uriseb akna taga. Ma ei tea, ma ei tohiks ju veel nii vana olla, et hakata igatsusega lapsepõlve meenutama, kuid natuke igatsen ma seda ometi. Ma igatsen taga neid sügava lumega talvesid, kui me onupoegadega kartulipõllul vagude vahele käike kaevasime ja tädimeest painasime, et too meile lumest maja ehitaks. Ja kõige rohkem igatsen ma seda ammust aega, kui vanaisa tallist hobuse laenas ja me metsa kuuse järele sõitsime.
Tegelikult on see ju kohutavalt kurb, et minu poeg ei saa mitte kunagi teadma seda, mis tunne on saanis tekkide sees istuda ja vaadata, kuidas lumeklombid hobuse kapjade alt üles lendavad ja lumised kuuseoksad pea kohalt mööduvad. Ega seda, kui lõbus on sügavas lumes sumbata, vanaema suured vildid jalas, ja õiget kuuske otsida.
Millegipärast armastatakse kogu aeg rääkida, kuidas me nõukaajal pidime jõule ikka salaja pidama - lukus uste ja pimendatud akende ja mille kõigega veel. Hah. Nii palju, kui ma mäletan (ja mäletab ka E, kuivõrd tegu oli tema koduga), oli maal kuusk sees ammu enne 24. detsembrit. Sealjuures ei olnud mu vanavanemad sugugi usklikud inimesed - aga niimoodi oli kogu aeg tehtud nende lapsepõlvekodudes ja tehti ka nende kodus. See oli loomulik. Ja ka meie linnakoju sai kuusk võimaluse korral ikka juba jõuluks toodud. Seepärast jätavad jutud salaja tähistatud jõuludest mind üsna ükskõikseks. Stalini ajal ehk küll, aga minu lapsepõlves enam kindlasti mitte.
Ähh, väga... õiendamiseks kisub kätte ära. Aitab kah. Lisan siia veel vaid traditsioonilise lõpetuse: kohv sai valmis.
Nii et ollalaa!
*väristab õlgu ning läheb puid ahju panema*
Vot tak vot, vualaa.
Kuigi ma andsin endale sõna, et ma senikaua siin blogides ei kobise, kuni raamat valmis ja üle antud, ei suuda ma ometi vaiki olla, eksole. Aga ilmake on selline... mõnus mõtlemise ilmake. Ja nostalgii müristab und uriseb akna taga. Ma ei tea, ma ei tohiks ju veel nii vana olla, et hakata igatsusega lapsepõlve meenutama, kuid natuke igatsen ma seda ometi. Ma igatsen taga neid sügava lumega talvesid, kui me onupoegadega kartulipõllul vagude vahele käike kaevasime ja tädimeest painasime, et too meile lumest maja ehitaks. Ja kõige rohkem igatsen ma seda ammust aega, kui vanaisa tallist hobuse laenas ja me metsa kuuse järele sõitsime.
Tegelikult on see ju kohutavalt kurb, et minu poeg ei saa mitte kunagi teadma seda, mis tunne on saanis tekkide sees istuda ja vaadata, kuidas lumeklombid hobuse kapjade alt üles lendavad ja lumised kuuseoksad pea kohalt mööduvad. Ega seda, kui lõbus on sügavas lumes sumbata, vanaema suured vildid jalas, ja õiget kuuske otsida.
Millegipärast armastatakse kogu aeg rääkida, kuidas me nõukaajal pidime jõule ikka salaja pidama - lukus uste ja pimendatud akende ja mille kõigega veel. Hah. Nii palju, kui ma mäletan (ja mäletab ka E, kuivõrd tegu oli tema koduga), oli maal kuusk sees ammu enne 24. detsembrit. Sealjuures ei olnud mu vanavanemad sugugi usklikud inimesed - aga niimoodi oli kogu aeg tehtud nende lapsepõlvekodudes ja tehti ka nende kodus. See oli loomulik. Ja ka meie linnakoju sai kuusk võimaluse korral ikka juba jõuluks toodud. Seepärast jätavad jutud salaja tähistatud jõuludest mind üsna ükskõikseks. Stalini ajal ehk küll, aga minu lapsepõlves enam kindlasti mitte.
Ähh, väga... õiendamiseks kisub kätte ära. Aitab kah. Lisan siia veel vaid traditsioonilise lõpetuse: kohv sai valmis.
Nii et ollalaa!
*väristab õlgu ning läheb puid ahju panema*
1. dets 2005
Ajee. Ajee-ajee.
Mille kõigega inimene küll kokku puutub, kui nii vanaks elab. Teel marsapeatusse kohtasime akadeemilise raamatukogu ees kaht näitsikut, kellest üks naeris täpselt nagu Kitty Forman. That was almost an uncanny experience. Kujutad ette, et kõnnid rahulikult oma teed ja siis korraga laseb keegi kõrva ääres sihukest naeru, et selle edasiandmiseks tuleks uued tähed leiutada.
J lajatas täna jälle täiega. Kui arst tema käest küsis, et kas päkapikud ka juba käivad, vastas jõmm, et: "Üldjuhul käivad nad ikka igal öösel küll, jah." Ja kui me uksest välja tulime, ütles J: "Head aega ja aitäh, et sa mind nii toredasti ravisid."
*on vahel (õnneks mitte eriti tihti) oma võsukesest ikka lolli moodi vaimustuses*
J lajatas täna jälle täiega. Kui arst tema käest küsis, et kas päkapikud ka juba käivad, vastas jõmm, et: "Üldjuhul käivad nad ikka igal öösel küll, jah." Ja kui me uksest välja tulime, ütles J: "Head aega ja aitäh, et sa mind nii toredasti ravisid."
*on vahel (õnneks mitte eriti tihti) oma võsukesest ikka lolli moodi vaimustuses*
Tellimine:
Postitused (Atom)
