Olen jah. Ja õnnetu. Sest Joosep, va haisuelukas, ajas öösel mu emadepäeva lille maha ja muris ära. Mine tea, mis tema ajus liikus. Nii ilus fuksia oli, õrnroosade õitega, J välja valitud ja puha. Ja loomulikult oli see just kõige rohkem õisi ajanud oks, mis ära murdus. Üleüldse on taimest ainult pool järel. Uuuhhh, ma ütlen. Joosep on praegu muhvikandidaat number üks. Ta vist ise ka aimab seda, sest näole ei anna.
Murdunud oksad panin vette. Eks näis, kas õnnestub midagi päästa.
Nüüh.
31. aug 2006
30. aug 2006
Sootuks teisel teemal
Kuigi tonaalsus jääb samaks.
Sinivereline aadel? Pigem lihtsalt üle mõistuse väiklane ja kitsarinnaline seltskond. Täieline diktatuur.
Koorekihti (loe: adminne) pidasin silmas, mitte lihtliikmeid. Lasteaed.
Teema küll käsitööd puudutav, aga ei taht selle jamaga oma käsitööbloogi risustada.
*mõtleb*
Ma ei ole täna endiselt tasemel. Weltschmerz järab urinal konte kallal. Peab midagi ette võtma, et ta mu rahule jätaks. Kohvi ma juba proovisin - ei aita. Tuleb üks jalutuskäik teha või midagi. Lugemiseni.
Sinivereline aadel? Pigem lihtsalt üle mõistuse väiklane ja kitsarinnaline seltskond. Täieline diktatuur.
Koorekihti (loe: adminne) pidasin silmas, mitte lihtliikmeid. Lasteaed.
Teema küll käsitööd puudutav, aga ei taht selle jamaga oma käsitööbloogi risustada.
*mõtleb*
Ma ei ole täna endiselt tasemel. Weltschmerz järab urinal konte kallal. Peab midagi ette võtma, et ta mu rahule jätaks. Kohvi ma juba proovisin - ei aita. Tuleb üks jalutuskäik teha või midagi. Lugemiseni.
Mõtted. Hajevil.
Ma siin mõtlesin. Jaa-jah, seda ikka juhtub aeg-ajalt, et ma mõtlen. Aga see selleks.
Mul on kodus kasvamas üks viieaastane mehehakatis, kellele ma peaksin kasvatusega kaasa andma ausust, otsekohesust, julgust jääda iseendaks, empaatiavõimet, õiglustunnet, oskust teiste inimestega arvestada ja - mis minu arvates kõige tähtsam - isamaa-armastust ja uhkust oma juurte ning oma rahvuse üle.
Ideaalis.
Aga kuidas, kuidas ma saan seda teha, kui mu enda eluväärtused on kõikuma löönud? Kui mul on tunne, et nende väärtuste järgi elades võib minu laps jääda elu hammasrataste vahele? Sest isegi kui need väärtused kehtivad, ei loe need mitte küünemustagi? Sa võid ju koduseinte vahel ebaõigluse ja nõmeduse üle kurjustada, meeltki heita, kui enam ei jaksa, aga selle riigi käekäigu üle otsustajad, kes peaksid nagu tegema kõik selleks, et tema elanikel oleks hea elada, et suitsiidide arv kahaneks, et lapsi rohkem sünniks, et inimesed ei lahkuks välismaale tööle ja elama, et mõte perest ja oma kodust ei määraks inimesi aastateks töö- ja pangaorjusse - need otsustajad tegelevad oma asja ajamise ja lehmakauplemisega. Kuidas saan ma sisendada oma pojale austust meie presidendi vastu, kui mu oma austus on kadunud?
Teadmine, et minust ei sõltu mitte midagi, teeb jõuetuks. Sest isegi juhul, kui minust peaks saama üks saja ühest "äravalitust" (mida iial ei juhtu, sest eks te ju tea seda ütlust lehmakoogist ja vabast tahtest), on ju selge, et maksab erakonnapoliitika. Tuul ja müür ja hüüdja hääl kõrbes ja need teised sõnad, eksole.
Minu meelest on kohutav, et inimeses tekib tahtmine ära minna riigist, kus ta on sündinud, lihtsalt sellepärast, et ta enam ei suuda, et ta süda läigib kogu sellest jamast, mis selles riigis toimub. Õigemini on kohutav, et üks inimene selleni viiakse.
Oi ei, naiivsusest on asi kaugel. Ei ole piimajõgesid ja pudrumägesid ja kohti, kus elu on ideaalne, ei ole. Liiatigi on see liiga kerge allaandmine.
Ja muidugi püüan ma oma last kasvatada nende väärtuste kohaselt, mida ma ise õigeks pean. Kuigi vahel on mul tunne, et targem oleks talle õpetada valetamist, jultumust, üleolekut, ülbust ja üle laipade eesmärgi poole rühkimist - sest paistab, et vaid nii saab siin riigis elus hakkama.
Ja ometi - lootus jääb.
Mul on kodus kasvamas üks viieaastane mehehakatis, kellele ma peaksin kasvatusega kaasa andma ausust, otsekohesust, julgust jääda iseendaks, empaatiavõimet, õiglustunnet, oskust teiste inimestega arvestada ja - mis minu arvates kõige tähtsam - isamaa-armastust ja uhkust oma juurte ning oma rahvuse üle.
Ideaalis.
Aga kuidas, kuidas ma saan seda teha, kui mu enda eluväärtused on kõikuma löönud? Kui mul on tunne, et nende väärtuste järgi elades võib minu laps jääda elu hammasrataste vahele? Sest isegi kui need väärtused kehtivad, ei loe need mitte küünemustagi? Sa võid ju koduseinte vahel ebaõigluse ja nõmeduse üle kurjustada, meeltki heita, kui enam ei jaksa, aga selle riigi käekäigu üle otsustajad, kes peaksid nagu tegema kõik selleks, et tema elanikel oleks hea elada, et suitsiidide arv kahaneks, et lapsi rohkem sünniks, et inimesed ei lahkuks välismaale tööle ja elama, et mõte perest ja oma kodust ei määraks inimesi aastateks töö- ja pangaorjusse - need otsustajad tegelevad oma asja ajamise ja lehmakauplemisega. Kuidas saan ma sisendada oma pojale austust meie presidendi vastu, kui mu oma austus on kadunud?
Teadmine, et minust ei sõltu mitte midagi, teeb jõuetuks. Sest isegi juhul, kui minust peaks saama üks saja ühest "äravalitust" (mida iial ei juhtu, sest eks te ju tea seda ütlust lehmakoogist ja vabast tahtest), on ju selge, et maksab erakonnapoliitika. Tuul ja müür ja hüüdja hääl kõrbes ja need teised sõnad, eksole.
Minu meelest on kohutav, et inimeses tekib tahtmine ära minna riigist, kus ta on sündinud, lihtsalt sellepärast, et ta enam ei suuda, et ta süda läigib kogu sellest jamast, mis selles riigis toimub. Õigemini on kohutav, et üks inimene selleni viiakse.
Oi ei, naiivsusest on asi kaugel. Ei ole piimajõgesid ja pudrumägesid ja kohti, kus elu on ideaalne, ei ole. Liiatigi on see liiga kerge allaandmine.
Ja muidugi püüan ma oma last kasvatada nende väärtuste kohaselt, mida ma ise õigeks pean. Kuigi vahel on mul tunne, et targem oleks talle õpetada valetamist, jultumust, üleolekut, ülbust ja üle laipade eesmärgi poole rühkimist - sest paistab, et vaid nii saab siin riigis elus hakkama.
Ja ometi - lootus jääb.
29. aug 2006
Kui me täna...
...J-ga linna arsti juurde sõitsime, tuli Kallastel marsa peale üks vanaproua, kotis suur kimp astreid. Ja mind tabas mürinal mõte, et...
Sügis on käes.
Niimoodi, nagu ta igal aastal koos kooliminekuga kätte jõudis.
Sügis.
Tuuline vaikus.
Punased pihlamarjad.
Kollased lehed.
Vihmapiisad puuokstel.
*täielik melanhoolia ikka tõesti, mõtleb loomake oma sabaotsa lutsutades*
Ma'i ole täna tasemel.
Lugemiseni.
Sügis on käes.
Niimoodi, nagu ta igal aastal koos kooliminekuga kätte jõudis.
Sügis.
Tuuline vaikus.
Punased pihlamarjad.
Kollased lehed.
Vihmapiisad puuokstel.
*täielik melanhoolia ikka tõesti, mõtleb loomake oma sabaotsa lutsutades*
Ma'i ole täna tasemel.
Lugemiseni.
Unenägudest
Aeg-ajalt satun oma unenägudes ühte linna. Ma ei tea, mis linn see on - ilmselt minu oma alateadvuse vili, sest seal on natuke Viljandit, aga on ka Raekoja plats. Kuid sellega sarnasused piirduvad. Ja ometi on tegu ühe kindla linnaga, sest oma unenäos ma tavaliselt tean, et see on tuttav koht, et "Näe, eelmine kord, kui ma siin olin, siis läksin mööda seda tänavat ja jõudsin sinna majja. Aga sealtkaudu pääseb kitsale kivisillutisega tänavale, mis muudkui tõuseb ja tõuseb keset vanu kindlusetorne, kuni ma olen kõrgemal kui tornikatused."
Seal on maju. Erinevaid. Daa. Loomulikult, kui tegu on linnaga. Seal on üks, mis kangesti meenutab mulle Teaduste Akadeemia hoonet: pikad parkettpõrandaga koridorid, saalid ja kipskaunistused seintel ning laes. Seal on pikk ja hämar koridor, mis päädib laia kaardus trepiga, mille ülemine ots hääbub pimedusse. Vaid üksik valge marmorkuju kumab sellest pimedusest mulle vastu. Naine. Natuke Adamsoni Hämariku moodi, aga väiksem. Ja ma tean, et sellest trepist ei maksa üles minna, sest seal on Miski.
Seal on veel maju, kus elab see Miski. Aga seal on ka suuri raamatupoode, kust ma võingi kõndima jääda. Seal on losse, mis upuvad roosidesse. Seal on parkmetsi, mille tagumistesse soppidesse samuti ei ole soovitav sattuda.
Seal on inimesi. Aga need inimesed teevad mind mõnikord kurvaks, eriti siis, kui ma ärkan ja taipan, et tegemist oli vaid unega. Ma ei tea, kas te olete kunagi tajunud seda kohutavat ahastust, kui äratuskell sind mõne kohutavalt kalli inimese seltsist reaalsusse rebib ja sa mõistad, et tegelikult ei kohtunud sa kellegagi - kõik oli vaid sinu hingepõhja igatsuste ja unes vabaks pääsenud kujutlusvõime vili. Minul on mõnikord nii. Siis võin ma vahel hommik otsa mingis nukruseudus ringi uimerdada ja meeleheitlikult kinni hoida mõnest tundest, mis unes möödus minust kergelt nagu liblikatiiva puudutus.
*on täiesti ilma põhjuseta natuke kurb*
Seal on maju. Erinevaid. Daa. Loomulikult, kui tegu on linnaga. Seal on üks, mis kangesti meenutab mulle Teaduste Akadeemia hoonet: pikad parkettpõrandaga koridorid, saalid ja kipskaunistused seintel ning laes. Seal on pikk ja hämar koridor, mis päädib laia kaardus trepiga, mille ülemine ots hääbub pimedusse. Vaid üksik valge marmorkuju kumab sellest pimedusest mulle vastu. Naine. Natuke Adamsoni Hämariku moodi, aga väiksem. Ja ma tean, et sellest trepist ei maksa üles minna, sest seal on Miski.
Seal on veel maju, kus elab see Miski. Aga seal on ka suuri raamatupoode, kust ma võingi kõndima jääda. Seal on losse, mis upuvad roosidesse. Seal on parkmetsi, mille tagumistesse soppidesse samuti ei ole soovitav sattuda.
Seal on inimesi. Aga need inimesed teevad mind mõnikord kurvaks, eriti siis, kui ma ärkan ja taipan, et tegemist oli vaid unega. Ma ei tea, kas te olete kunagi tajunud seda kohutavat ahastust, kui äratuskell sind mõne kohutavalt kalli inimese seltsist reaalsusse rebib ja sa mõistad, et tegelikult ei kohtunud sa kellegagi - kõik oli vaid sinu hingepõhja igatsuste ja unes vabaks pääsenud kujutlusvõime vili. Minul on mõnikord nii. Siis võin ma vahel hommik otsa mingis nukruseudus ringi uimerdada ja meeleheitlikult kinni hoida mõnest tundest, mis unes möödus minust kergelt nagu liblikatiiva puudutus.
*on täiesti ilma põhjuseta natuke kurb*
28. aug 2006
27. aug 2006
Soh
Kiirelt:
Nädal ilma netita. Eelmisel pühapäeval käis plaks ja olimegi oma modemist ja võrgukaardist ilma. Välk lõi sisse. Mitut naabrit tabas sama saatus.
Aga praegu istun jõmmiga lastehaiglas: tema munamajandus* läks halvaks kätte, nii et tuli sellele nuga näidata. Mädane lümfisõlmepõletik, noh. Homme on lootust koju saada.
Sihuke lühiapdeit siis.
Lugemiseni.
_____________________________
* etteruttavalt: igaüks vastavalt oma rikutuse tasemele, eksole
Nädal ilma netita. Eelmisel pühapäeval käis plaks ja olimegi oma modemist ja võrgukaardist ilma. Välk lõi sisse. Mitut naabrit tabas sama saatus.
Aga praegu istun jõmmiga lastehaiglas: tema munamajandus* läks halvaks kätte, nii et tuli sellele nuga näidata. Mädane lümfisõlmepõletik, noh. Homme on lootust koju saada.
Sihuke lühiapdeit siis.
Lugemiseni.
_____________________________
* etteruttavalt: igaüks vastavalt oma rikutuse tasemele, eksole
19. aug 2006
Ilus, aga sutike lärmakas
Vist.
Vastupidiselt Kajakale kipun mina igast teste tegema ja neid üles riputama. Tõbi, mis muud.
Aga kust nad teadsid, et mulle kõige rohkem just selline - üleni sügavkollane - trompetnartsiss meeldib? Eriti kaunis on suur kimp rohelises klaasvaasis. Jumalik!
|
|
You have a sunny disposition and are normally one of the first to show up for the party. You don't need too much attention from the host once you get there as you are more than capable of making yourself seen and heard.
Vastupidiselt Kajakale kipun mina igast teste tegema ja neid üles riputama. Tõbi, mis muud.
Aga kust nad teadsid, et mulle kõige rohkem just selline - üleni sügavkollane - trompetnartsiss meeldib? Eriti kaunis on suur kimp rohelises klaasvaasis. Jumalik!
18. aug 2006
Soh
Ma'i oska oma äkitse sülle kukkund vabadusega midagi peale hakata. Üliväga naerr oleks hakata teist töö peale raiskama.
Et kust tema kukkus? Taevast ikka. Või noh, peaaegu. Eks mul oli ikka aega kah, et ennast vaimliselt valmis sättida. J nimelt pakkis juba üleeile õhtul asju ja eile tänitas mu kallal pool päeva, et ma tema riided valmis paneksin. Täna hommikul siis lõi kell veerand kaheksa silmad kolinaga valla ja kuulutas: "Vanama kohe tuleb ja siis on minek!" Marsa pidi tema sõnul minema kell 9.2356,927.
Onju.
J on oma kindlates reeglites kinni, kõik peab raudpolt nii minema, nagu kogu aeg on käinud. Ja et tema ikka reedel E juurde Tulikasse on läinud ja sealt pühapäeval koju laekunud, see on sihher värk. Noh, vähemalt ei vea ta E-d enam igal laupäeval üles Toompeale, sini-must-valge lipuke näpus. J-l ikka, mitte E-l.
Aga lipuke on tal endiselt aukohal ikkagi. Toas, kapi otsas, ilus ja kena, selle kõrval Tartust mänguasjade muuseumist tema valikul ostetud tinasõdur, ikka seesama sini-must-valge lipuke käes. Ohjah. Ega olid ajad, kui J nõustus uinuma ka ainult "Eesti lipu laulu" saatel. Kui seda viimase laulupeo ajal lauldi, keksis mede jõmm teleka ees üles-alla, endal tobe-õnnis naeratus näol. Tema unelaul ju ikkagi.
Miska mulle meenus naisÄ jutt sellest, kuidas mõlemad Ä-d kord koos kT õelastega Kuressaares puhkasid (I võis siis olla nii umbes nelja-viiene, M oli päris pisike). Nimelt olla I iga jumala hommik enam-vähem kell seitse oma silmad valla löönud ja hakkanud heleda lapsehäälega Eesti hümni laulma. Ä arvates võis seinatagusel rahval küll väga lõbus olla. Ütlema nad igatahes ei tulnud.
Nii et mede pere lapsed on rängasti isamaalised. Mis ei ole just halb asi.
Aga nüüd jah, see vabaduse-asi.
Ah, mida ma ikka teen. Tegelt on mul maalt pööningult kaasa taritud kangasteljed (ikka sihukest lapsemat sorti) sisse õnnistamata. Vaatan, ehk hakkan pusima. Aga kõigepealt - sööma!
Ollalaa!
*kõhu korinal köögu suunas ära*
Et kust tema kukkus? Taevast ikka. Või noh, peaaegu. Eks mul oli ikka aega kah, et ennast vaimliselt valmis sättida. J nimelt pakkis juba üleeile õhtul asju ja eile tänitas mu kallal pool päeva, et ma tema riided valmis paneksin. Täna hommikul siis lõi kell veerand kaheksa silmad kolinaga valla ja kuulutas: "Vanama kohe tuleb ja siis on minek!" Marsa pidi tema sõnul minema kell 9.2356,927.
Onju.
J on oma kindlates reeglites kinni, kõik peab raudpolt nii minema, nagu kogu aeg on käinud. Ja et tema ikka reedel E juurde Tulikasse on läinud ja sealt pühapäeval koju laekunud, see on sihher värk. Noh, vähemalt ei vea ta E-d enam igal laupäeval üles Toompeale, sini-must-valge lipuke näpus. J-l ikka, mitte E-l.
Aga lipuke on tal endiselt aukohal ikkagi. Toas, kapi otsas, ilus ja kena, selle kõrval Tartust mänguasjade muuseumist tema valikul ostetud tinasõdur, ikka seesama sini-must-valge lipuke käes. Ohjah. Ega olid ajad, kui J nõustus uinuma ka ainult "Eesti lipu laulu" saatel. Kui seda viimase laulupeo ajal lauldi, keksis mede jõmm teleka ees üles-alla, endal tobe-õnnis naeratus näol. Tema unelaul ju ikkagi.
Miska mulle meenus naisÄ jutt sellest, kuidas mõlemad Ä-d kord koos kT õelastega Kuressaares puhkasid (I võis siis olla nii umbes nelja-viiene, M oli päris pisike). Nimelt olla I iga jumala hommik enam-vähem kell seitse oma silmad valla löönud ja hakkanud heleda lapsehäälega Eesti hümni laulma. Ä arvates võis seinatagusel rahval küll väga lõbus olla. Ütlema nad igatahes ei tulnud.
Nii et mede pere lapsed on rängasti isamaalised. Mis ei ole just halb asi.
Aga nüüd jah, see vabaduse-asi.
Ah, mida ma ikka teen. Tegelt on mul maalt pööningult kaasa taritud kangasteljed (ikka sihukest lapsemat sorti) sisse õnnistamata. Vaatan, ehk hakkan pusima. Aga kõigepealt - sööma!
Ollalaa!
*kõhu korinal köögu suunas ära*
Polegi ammu...
...ühtki testi teinud. Triangli bloogist leidsin:
What Your Soul Really Looks Like |
 You are very passionate and quite temperamental. While you can be moody, you always crave comfort. You are a grounded person, but you also leave room for imagination and dreams. You feet may be on the ground, but you're head is in the clouds. You see yourself with pretty objective eyes. How you view yourself is almost exactly how other people view you. Your near future is calm, relaxing, and pretty much what you want. And it's something you've been anticipating for a while now. For you, love is all about caring and comfort. You couldn't fall in love with someone you didn't trust. |
17. aug 2006
Eks ta ole
Ma ei ole kunagi olnud eriline Terminaatori-fänn. See tähendab, meeldinud on ikka ja Jaagup Kreemi olen pidanud andekaks noorsandiks, aga silda ei ole kunagi nende pärast visanud. Aga mitte midagi ei ole parata - kui ma kuulen Romeo ja Julia duetti, tõuseb mul kananahk ihule. Ilus on.
Liiatigi - kui ma oleksin kakskümmend aastat noorem, teeks mu süda ilmselt topeltsalto iga kord, kui juhtun Kristjan Kasearu nägema. Urjohh. Ajavad siin vanainimese südame puperdama, eksole.
Ilusaid unenägusid teile!
*saadab õhumusi*
Liiatigi - kui ma oleksin kakskümmend aastat noorem, teeks mu süda ilmselt topeltsalto iga kord, kui juhtun Kristjan Kasearu nägema. Urjohh. Ajavad siin vanainimese südame puperdama, eksole.
Ilusaid unenägusid teile!
*saadab õhumusi*
Tarkust ka
Agentuuri "J teab ja räägib" andmetel tunneb kulturisti ära selle järgi, et ta on "sihuke puhvis ja natuke ruuduline".*
Nüüd te siis teate, kui peaks tänaval vastu juhtuma.
_________________
* (Kuna kT esimese hooga pihta ei saanud, mida meie silmatera just nimelt öelda tahtis, lisan siia - igaks juhuks - tõlke ka:) ilmselt pidas ta "ruudulise" all silmas kT poolt kasutatavat väljendit "kandiline".
Nüüd te siis teate, kui peaks tänaval vastu juhtuma.
_________________
* (Kuna kT esimese hooga pihta ei saanud, mida meie silmatera just nimelt öelda tahtis, lisan siia - igaks juhuks - tõlke ka:) ilmselt pidas ta "ruudulise" all silmas kT poolt kasutatavat väljendit "kandiline".
Oo jah
Aga kuningas on ju alasti.
Ma ei taha enam. Kesikute ja Rasvaerakonna kamarajura... Ahh.
See on nii nõme, et ma ei viitsi isegi mitte lauset lõpetada.
Ma ei taha enam. Kesikute ja Rasvaerakonna kamarajura... Ahh.
See on nii nõme, et ma ei viitsi isegi mitte lauset lõpetada.
Umbrohi ei hävine
Eksole.
Mitmes kord see mul sedasinast bloogi taasavada on? Teine? Aga midagi pole teha, kui inimesel on ka muid heietusi, mis käsitöö alla kuidagi ei kuulu. Pidage mind veidrikuks, kui tahate, aga seal ma õiendada ega jaurata ei saa. Pole nagu see bloog. Aga see siin on. Nii et edaspidi saate siit endiselt lugeda heietusi, mõtteid, mõttetusi ja muud. Näputöö alla kuulub ainult ja ainult näputööga seonduv. Vaat nii.
Millegipärast kerkis mulle silme ette pilt kunagisest teatrireklaamist, kus Velvo Väli karjatas punast parukat kandvale Ardo-Ran Varresele: "Õu mai gaad! Rann, Skalli, rann!"
Jaa-jah. Ei ole miskit parata. Ma püüdsin ikka uskuda, et minus on umbes 80% pereema-sukakudujat ja 20% napakat, aga tuleb siiski tõele näkku vaadata: asi on suisa vastupidine. Tsiteerides Kojameest: "Elu on ränk, aga karmilt õiglane." Ja ometi on mul tunne, et nüüd on asjad jälle paika loksunud.
Ajee. Ajee-ajee.
Muuseas jõudsin ka selle raamatu lugemiseni. Suvel maal olles kuulasin Vikerist järjejutupooltundi - seal loeti ette "Maarjakask" ja "Lättepiiga" - ning ostsin raamatu valmis, aga lugemiseni jõudsin alles praegu. Osaliselt vist tahtest naudingut võimalikult pikendada.
Ma ei ole Herta Laipaiga raamatuid eriti lugenud - kuidagi on mul õnnestunud niimoodi läbi elu tulla jah - aga see on mulle igatahes kustumatud mälestused jätnud. "Kurjasajust" tõotab samasugune raamat kujuneda.
Aga nüüd kaon koristama. Ollalaa!
Mitmes kord see mul sedasinast bloogi taasavada on? Teine? Aga midagi pole teha, kui inimesel on ka muid heietusi, mis käsitöö alla kuidagi ei kuulu. Pidage mind veidrikuks, kui tahate, aga seal ma õiendada ega jaurata ei saa. Pole nagu see bloog. Aga see siin on. Nii et edaspidi saate siit endiselt lugeda heietusi, mõtteid, mõttetusi ja muud. Näputöö alla kuulub ainult ja ainult näputööga seonduv. Vaat nii.
Millegipärast kerkis mulle silme ette pilt kunagisest teatrireklaamist, kus Velvo Väli karjatas punast parukat kandvale Ardo-Ran Varresele: "Õu mai gaad! Rann, Skalli, rann!"
Jaa-jah. Ei ole miskit parata. Ma püüdsin ikka uskuda, et minus on umbes 80% pereema-sukakudujat ja 20% napakat, aga tuleb siiski tõele näkku vaadata: asi on suisa vastupidine. Tsiteerides Kojameest: "Elu on ränk, aga karmilt õiglane." Ja ometi on mul tunne, et nüüd on asjad jälle paika loksunud.
Ajee. Ajee-ajee.
Muuseas jõudsin ka selle raamatu lugemiseni. Suvel maal olles kuulasin Vikerist järjejutupooltundi - seal loeti ette "Maarjakask" ja "Lättepiiga" - ning ostsin raamatu valmis, aga lugemiseni jõudsin alles praegu. Osaliselt vist tahtest naudingut võimalikult pikendada.
Ma ei ole Herta Laipaiga raamatuid eriti lugenud - kuidagi on mul õnnestunud niimoodi läbi elu tulla jah - aga see on mulle igatahes kustumatud mälestused jätnud. "Kurjasajust" tõotab samasugune raamat kujuneda.
Aga nüüd kaon koristama. Ollalaa!
Tellimine:
Postitused (Atom)
