Tänane hommikusöögi-eri: tähed

Mul on ainult kaks küsimust. Esiteks: miks tuleb kõik ingliskeelsed oh'd tõlkida eestikeelseteks oh'ideks? Kas tõesti ei ole võimalik vastavalt kontekstile kasutada ka "aa", "oi", "ah nii", "oo"? Teiseks: kas to admit peab alati olema "möönma"? Kas ei võiks mõnikord - nii piiiiiiiisikese vahelduse mõttes - kasutada sõna "tunnistama"? Hädapärast kasvõi "nõustuma"? Mulle käib see pidev möönmine närvidele, ausalt. Kujutan ette, kuidas Exhamptoni ja Sittafordi elanikud ringi kalpsavad ja muudkui möööööööööööööööönavad, nagu lambakari.

Kolmandaks tegelikult ka. Üks retooriline küsimus: mis on raamatul "Sittafordi saladus" pistmist Hercule Poirot'ga? Olen jõudnud juba 174. leheküljeni, aga pole temast veel vurrukarvagi näinud. Ometi raamatu kaanel niimoodi väidetakse.

Ja neljandaks üks sedastus: ma VIHKAN seda, kui pean eestikeelset raamatut lugedes pidevalt sõnaraamatus tuhnima, sest prantsuskeelsed väljendid on kõik tõlkimata jäetud.

Olen jah tähenärija. So sue me. Ja nüüd ma lähen kohvi jooma.

Möödunud nädala tõlkepärl...

...pärineb Hercule Poirot' loost "Unenägu": "Mitu klaasi teie abikaasal on?" Jutt käis nimelt prillidest.

Selle nädala pärli nimetusele kandideerib väide, et "Mees muutus näost heledamaks". Ilmselt siis "His face brightened", mis peaks tähendama seda, et tema näoilme muutus rõõmsamaks. Jällegi on allikaks Hercule Poirot' lood.

Pean tunnistama, et minu silme ette kergitas too väide pildi näost järjest heledamaks muutuvast Michael Jacksonist. Pagan. Nüüd ma näen jälle unes koshmaare.

Professionaalne kretinismus on jube asi. Kuigi, ega vaatepilt Tõelise Soodaefektiga Blondiiniks moonduvast oravakesest ka just eriti harv nähtus ei ole. Paar korda elus on ikka ette tulnud. Tööalaselt, ma mõtlen. Aga ma ei ütle teile ka, kus nimelt.

*surub huuled kokku ja teeb ülbe näo pähe*

Tegelt ma hakkan nüüd hoopis kohvi jooma. Ilm on nii tatine, et silm tikub looja minema, aga tööpõld ootab kündmist. Niisiis on varsti oodata suurt mudasadu.

Api. Api-api.

Retooriline sedastus: Sina armas Mooses!

Aga nojah. Ega Cosmo peatoimetaja ei oleks Cosmo peatoimetaja, kui ta sihukest juttu ei räägiks. Ma küll ei näe teiste inimeste peade sisse, aga see tuim ja natuke nõutu näoilme, millega ülejäänud nelik tema hinnanguid kuulab, räägib iseenese eest.

Loomulikult on alati võimalus telekas kinni panna. Ja seda ma tegingi.

Õõõh-tädi!

*väristab õlgu*

Ma olen kõikse aeg rääkind...

...et meie kassid pole normaalsed. Joosep veetis praegu peaaegu kolm minutit sellega, et üritas lauasahtlit lahti kangutada, ise sealjuures nurrudes ja kurguhäälselt kräunudes (ei, meil pole seal ei palderjani ega jooksvat emast). Marta lakkus teda samal ajal leebelt kõrva tagant.

So darling, save the last dance for me.

Jajah, tõenäoliselt olen ma ise sama napakas. Kuigi tegelikult vaatan praegu "Hoia ja keela" kordust ja tsiteerisin Michael Bubled (kriipsuke e peale mõelge ise juurde, ma'ioska tat teha).

Aga ma viskasin nad mõlemad aknast välja ja nad olid sellega maru rahul.

Kassid, see tähendab.

Lapse suust pead sina tõde kuulma

kT-l on loll komme aeg-ajalt Keskerakonna laulu joriseda (a) ta ei ole nende pooldaja - muidu ei oleks me enam abielus; b) pigem tahab ta sellega mind niisama õrritada). No ja mida külvad, seda lõikad. J teatas täna hommikul lambist, et issi räägib muudkui rumalusi. kT muidugi tundis end pisut puudutatuna ja tahtis teada, millal ta on rumalusi rääkinud. Mispeale poiss teatas: "No sa laulad kogu aeg seda Keskerakonna laulu."

Haa.

See on see karm elu ja taline unnapüük

J rabas mind täna teatega, et neile anti lasteaias lõunaks kartulisuppi veega. Kujutasin ette pooltooreid kartulilõike leiges soolvees ulpimas. Ohjah. Vaesed lapsukesed.

Aga enese kohta pean tunnistama, et kogu oma pisikese ajukapasiteedi juures ma lausa jumaldan seda sarja. Seda iseenesestki mõista samuti.

*lehvitab ekstaatiliselt kõrvadega*

Anna kannatust!

Ja lähebki löömaks.

Kui mu isa raskelt haigestus, otsisin minagi kirikust lohutust. Asjade mõtet. Asjatuste mõtet. Oi, kirikus käinud olin ma juba enne seda, aga siis võtsin ikka tõsiselt ette, lasin end ristida ja käisin leeris. E samuti. Ilmselt otsisime sealt suuremat tuge, kui me teineteisele suutsime anda. Takkajärele mõtlen ma, et võib-olla oli see vale põhjus. Aga kes ütleb, mis on vale. Kes ütleb, et üks asi on piisav põhjus selleks, et oma elu ümber hinnata, ja teine pole seda mitte?

Minu kirikuskäigud ei lõppenud isa surmaga. Sinna läks veel mitu aastat, kui ma kord armulaual olles ja pastori tavalist "Võta ja joo, see on veri minu verest, mis on sinu eest valatud pattude andeksandmiseks!" kuuldes korraga vastikust tundsin. Mu silme eest käis läbi pilt laipa õgivaist ja verd kaanivaist inimestest... ja rohkem ma sinna ei läinud.

Ma ei lasku mingi süvafilosoofilise analüüsini. See on minu asi. Aga see, mis minus praegu usuõpetuse koolidesse viimise vastu tõrget tekitab, on selles artiklis imehästi välja toodud.

Ma ei talu Piibliga pähe lajatamist. Ma ei talu väidet, et ainus tõe, moraali ja eetika monopol on kristlaste käes. Ma ei talu inimeste liigitamist headeks ja halbadeks vastavalt nende usutunnistusele. Kunagi ühes telesaates antud intervjuus ütles Gunnar Aarma järgmised sõnad: "Ei ole olemas suuremat vägivalda inimese kallal kui talle oma usu ja veendumuste pealesurumine". Just täpselt seda arvan minagi.

Ma ei ole usundiõpetuse vastu. Sugugi mitte - ma olen kahe käega selle poolt, et minu pojale õpetataks koolis erinevate usutunnistuste päritolu ja ajalugu - aga palun mitte kristlikust vaatenurgast lähtuvalt. Mul ei ole midagi selle vastu, et mu laps õpib koolis seda, et inimesed on inimesed hoolimata sellest, millist jumalat nad kummardavad. Erinevate usundite tundmine avardab vaid tema maailmapilti. Aga õpetus stiilis "Sinul ei tohi olla teist jumalat peale minu!" ja "Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi" - vabandage väga, aga minu arvates õpetab see ainult tuima allumist ja silmakirjalikkust. Pealegi - usundi(mitte usu!) õpetust tuleks anda keskkoolis, mitte teises klassis, mil lastel puudub veel iseseisev kriitiline analüüsivõime.

Ma ei väida, et kristlus on läbinisti halb, oo ei. Aga mind hirmutab see, et enamus meedias usuõpetuse poolt sõna võtnud inimesi (ja ka kommentaatoreid) ründavad selle vastaseid stiilis "Te olete juhmid ja üleüldse - te olete kõnts meie varvaste vahel!"

See, et ma enam kirikus ei käi, ei tähenda ju ometi oma eetilistest tõekspidamistest loobumist. Ja neid tõekspidamisi ei omandanud ma mitte kirikusse minnes - need olid mul juba enne olemas, sisse istutatud minu vanemate poolt, kes mõlemad olid tavalised mitteusklikud. Ma usun sõna (mitte Sõna!) jõusse, ma usun armastuse jõusse, ma usun sellesse, et headus (samuti nagu ka kurjus) saab kuhjaga tasutud. Aga ma usun ka seda, et halvad emotsioonid - kadedus, ahnus, viha, misiganes - hävitavad meid seesmiselt (mis pole sugugi minu avastatud tõde), ja seda, et minu võimuses on oma peret kaitsta, kui ma ümbritsen nad armastusega. Esoteerika? Mõnede arvates ehk jah. Aga minu arvamus on, et inimene võib uskuda kasvõi nõudepesulappi, peaasi, kui ta seda usku teistele vägisi peale suruma ei lähe ja teised selle usu läbi kannatada ei saa.

Usk on asi, milleni inimene ise peab jõudma.

Huvitav...

...kui kaua see aega võtab, kuni eestlasi on järel vaid kümmekond memme-taati ja mõnikümmend on selliseid inimesi, kes lihtsalt puhtast huvist asja vastu eesti keelest aru saavad ja ise natuke räägivad?

*on üsna pessimistlikus meeleolus*

Ei saa mitte vaiki olla

Niipaljukest teda siis oligi, eksole. Aga midagi pole teha, minu napakam pool tahab ka ikka aeg-ajalt sõna võtta, nii et tuleb aga jälle kribama hakata.

Tänase sõnavõtu põhjuseks on see Päevalehe artikkel. Ja tegelt oli asi üldse nii, et ühel rohelisel mehikesel läks süda pahaks ja ta lihtsalt ropsis üle taldrikuserva, eksole, ja niimoodi see elukene siia Maale saigi.

Jumalaeestmaütlen!

Finita la commedia

Edaspidi leiate mind siit.

Kõik

Hüvasti.

*kummardab tühjale saalile ja lahkub lavalt, olemata kindel, kas ta kunagi tagasi tuleb*

Ajee. Ajee-ajee.

Siia bloogi kiikab aeg-ajalt keegi psyh.ut.ee. Nunuh. Ma ei imesta selle üle (vt eelmisi tänaseid sissekandeid).

...

See tuleb sellest, kui pidada kaht bloogi, eksole. So beware!

...

Absoluutne skiso.

...

Böö!

...

Kuku!

Retooriline tõdemus

Ma olen ikka üks ilgelt vastik loomake.

*kõnnib ilma lähemaid selgitusi jagamata minema*

Palju häid raamatuid!

Niimoodi kõlab Raamatuklubi loosung, eksole. Ja nii ongi. Ma ei tea, mis saab, sest ma tahan 1) klubiraamatut, milleks seekord on "Jõulutoidud" 2) Eevi Taela "Lapse silmadega vanast Narvast" 3) Mika Waltari "Suurt illusiooni", 4) enesele truuks jäädes otse loomulikult uut Patricia Cornwelli raamatut "Porikärbes" ja 5) Albert Speeri mälestusi.

Ma ei julge kokku lüüagi, mitme raha võrra see minu rahakotti kergendab. Jama selles, et detsembrikuu ja jaanuari algus tekitavad tänu kahele kohustuslikule ja kolmele mitte nii kohustuslikule sünnipäevale, jõuludele ja aastavahetusele, millesse seekord jääb ka Ä-de 40. pulma-aastapäev, mede peres täielise finantskriisi.

Ohjah. Ei ole miskit parata, ta kargab ühe jalaga.

Kesse käsib raamatud lugeda nii palju? Kesse käsib raamatuid osta nii palju? On meil ju ometi olemas raamatukogud?

Jah, aga ma ei viitsi oodata, millal need raamatukokku jõuavad. Kuigi seekord ilmselt pean. Aga ma ei raatsi mitte ühestki loetletud teosest loobuda ju. Või tegelt... nnnnno hia küll, ehk siis Cornwell jääb ostmata. Ja "Jõulutoidud" on seal nimekirjas ka rohkem selleks, et viit klubiraamatut kokku saada ja enesele mõni hea boonusraamat tellida, sedakorda siis ehk Wilde'i "Esseed. Readingi vangla ballaad".

Ohma'itiagikohemissaab.

*on ikka päris mures kohe*

I'm jazz, man!

You Are Jazz Music

What Type of Music Are You?
brought to you by Quizilla

Flashbacks

Mul käivad viimasel ajal imelikud hood peal. Jumaliseteab, mis haigusega tegu. Tavaliselt vallandub säärane hoog mõnd paarikümne või veidi vähema aasta tagust filmikatket või laulu nähes-kuuldes. Näidatakse Terevisioonis nii umbes seitsmekümne kaheksandal aastal kadakate vahel ringi lehvivat Anne Veskit "Roosiaia kuningannat" laulmas ja kafuuuuuff! olen ma tagasi sama aasta suves, kui ma, kaheksa-aastane plikanatt, pingsalt laulude sõnu maha kirjutasin - salaja, sest tädi plaadimängija oli tuliuus ja mul ei lubatud seda niisama tühjalt käiata, aga kirjutamise ajal tuli ju helipea ometi plaadilt üles tõsta. Laulab Ivo Linna raadios, et ..."pärast pohlad õuntega keedetud...", kui fužžžžžžž! vaatan mina koos vanavanemate ja onupoegadega "Viljaveski" lauluvõistlust.

Aga kõige hullem on siis, kui ma juhtun kuulma Ervin Lillepea laulu "Tule, õeke" (raadios mängitakse ju igasugu laule, eksole). Siis olen ma korraga jälle maal, tuba on pime, ainult ahjus hõõguvad söed heidavad punakat valgust - vanaisa on ukse lahti jätnud ja tuleb hiljem, kui ma juba magan, siibrit kinni keerama - toanurgas nohiseb ööseks tuppa lastud koer, õhus aga on tunda nurgas seisva kuuse vaigust hõngu, mis seguneb viimase kustunud küünla suitsuse lõhnaga.

Ohjah.

Asi näikse tõsine olevat.

Usun...

...et ma ei ole sugugi originaalne, kui väidan, et mulle meenutab Matvere uue algupäralise laulelduse plakatil Otsa asemel hoopistükkis noort Brežnevit.

*laulab*

Eee-eeks ta oo-oleeee,
suuuu-uuuuur ja kooo-leeeeee...

*kratsib kulmu*

Tegelt polnud see eelnevaga üldse seotud, see laul. Lihtsalt tuli tahtmine joodeldada. So sue me.

*longib kööki kohvimasinat üles panema*

Habemega teema küll, aga mis siis

Päeva tsitaat pärineb tundmatuks jäänud inglise parlamendisaadikult (mul läks tema nimi lihtsalt kõrvust mööda): "Kui vaadata, kui palju see mees valimistel hääli sai, pole midagi imestada selle üle, et vanad egiptlased kummardasid sitasitikat."

Eks kõla ju hästi. Ja sobib kut rusikas silmaauku. Nimesid nimetamata, eksole.

Nunnu

Olin mansikan makuinen jäätelö.Testaa, mikä itse olet! Jäätelö-Kesä

Üle tüki aja...

...võtsin kätte Hella Wuolijoe mälestused. Kui päris aus olla, siis täielikku tõlget loengi esimest korda. Kunagise "Vanemuise" etenduse ajel lugesin ammu Loomingu Raamatukogus ilmunud valitud peatükke.

Mh. Jah. Huvitav ta ju on, aga minus tekitab tõrget lugupeetud autori eneseimetluslik ekstaas. See kõik on muidugi arusaadav - kirjutas Wuolijoki oma mälestused ju vanglas, pealegi teadmises, et tema karistus on eluaegne. Siis tundub noorusaeg ilmselt lausa muinasmaana, lisaks veel rahvusliku eneseteadvuse areng ja nii edasi. Aga tema ütles, tema tegi, tema lendles ringi ja paiskas kõigile tõtt näkku... Usun, et see nii oligi, aga hoogu oli selles ilmselt märksa vähem ja nii üüratut tähelepanu ning vaimustust, nagu Wuolijoki väidab, tema nähvitsemine vaevalt äratas. Ma ei suuda seda uskuda, väitku ta, mis tahes.

Ühesõnaga - püüan oma vastumeelsuse maha suruda ja edasi lugeda. Eks näis.

Meie kassid muutuvad sügise saabudes kuidagi eriti soojalembeseks. Eelmisel talvel võistlesid nad koha pärast külmkapi otsas, sel aastal on nende ühiseks lemmikkohaks saanud arvuti monitori pealne. Sealjuures on eriti elegantne jätta saba või tagumine käpp mulle ekraani ette tolknema. Ja kui ma siis selle eest ära lükkan, saadetakse mulle ülipõlglik pilk ning hakatakse vastavat jäset hoolikalt lakkuma, just nagu tahtes mulle märku anda, et ma olen selle ära määrinud ja seitli sassi ajanud.

Aga ma kavatsen täna väga toimekas olla ja sellega kohe peale hakata, seepärast - ollalaa! Hiljem näeme.

*pühib köögi poole, et põnnile tatraputru teha*

Tore on

Kruttisin niisama oma bloogi lehekülge allapoole ja lugesin Hepburni pildi alt esimese hooga, et which histrionic beauty are you? Nujah, tuleb tõde tunnistada, et see oli tõeliselt freudistlik lugemisapsak. Suure tõenäosusega kannatan ma histrioonilise isiksusehäire all - või kuidas seda histrionic personality disorder'it nüüd maakeelde pannagi - mida iseloomustab suur tähelepanuvajadus ja esinemiskihk. Sestap ka minu ilukõnelised sissekanded siia bloogi.

Vot tak vot, vualaa.

Muidugi võib selle asjaga olla nagu hiidlase jutuga, et kui pool usud, oled kah kolmveerandiga petta saand. Nii et...

...

Jälle üks film, mida ma lihtsalt jäin vaatama. Ega ma filmikriitikuks kõlba, sest midagi asjalikku öelda ei oska, lihtsalt mulle tundus see film huvitav ja isevärki. Naljakas, lõbus, tõsine ja kurb.

Mulle meeldis.

Tundub, et...

...täna on juba kord mälestuste heietamise päev. Uudisklipp Imbi Pajust, kus ta räägib sellest, et eestlased püüavad minevikus toimunud halba unustada töö rabamisega ja et tihtipeale väidavad inimesed, et nende peres ei ole midagi erilist juhtunud, tõi mulle meelde meie pere lood. Ega meilgi midagi erilist juhtunud ei ole. Küüditamisest on nii isa- kui emapoolne lähim suguvõsa pääsenud, kuigi neljakümne üheksandal oleks isa äärepealt pidanud pika tee ette võtma - tõenäoliselt seetõttu, et vanaisa oli Saksa sõjaväes. Ent leidus keegi, kes neid hoiatas, ja kuigi vanaema ei osanud koos lastega - keda selleks ajaks oli juba kolm - kuhugi mujale minna kui oma kodulauda lakka heinte sisse, ei käinud tol ööl nende juures mitte kedagi. Miks, seda ei osanud isa öelda, rääkis vaid, et hiljem olla liikunud jutt, et keegi kusagil kostis nende eest. Aga see lugu vaevas teda elu lõpuni ning kuna küüditamiste kohta on teada, et arv tuli ikka täis saada, olgu siis "õigete" või "valede" inimeste arvelt, ohkas ta ikka aeg-ajalt, et ei teagi, kes nende asemel ohverdati. Aga ta oli neile tundmatutele inimestele tänulik.

Mida üks üheksa-aastane poiss niimoodi lakas äraviijaid oodates läbi elas, seda võin ma vaid oletada.

Ja ega toonane aeg ei säästnud ka emapoolseid vanavanemaid. Kuigi vanaisa tegi sõja läbi Punaarmee ridades ja hiljem - neil kurikuulsatel viiekümnendatel - oli U sovhoosi direktor, said nemadki kõva kätt tunda. Vanaisa, tõsine tööinimene ja lollust mitte salliv, võttis tööle ühe naise, kes koos oma lapsega ainsana küüditamisest oli pääsenud - ülejäänud, Taageperas asuva jõuka talu rahvas, saadeti Siberi poole teele. Selle teo eest käis ta pealinnas kõrgetele ametnikele aru andmas, sai infarkti ja oleks äärepealt surnud - neljakümneaastane mees. Rääkimata sellest, et tema naine - minu vanaema - kuulus ebasoovitava elemendi hulka, kuna tema esimene mees oli olnud Saksa sõjaväes ja läks hiljem Saksamaale.

Tegelikult on mul kahju, et ma õigel ajal kõike vanavanemate käest ei küsinud. Nüüd on kolm neist surnud, neljas aga haige. Ja ka isa ei ole enam. E mäletab küll, aga mitte kõike.

Ja surnud on ka minu vanaonu, kelle elu viis kaugele Austraaliasse ja kes suri napilt enne seda, kui tema unistus - et Eesti jälle vabaks saaks - tasapisi täituma hakkas. Temagi elulugu oli kohutavalt huvitav - nimelt töötas ta Toompeal Pätsi, hiljem aga Mäe autojuhina ja teadis nii mõndagi. Tema kirjades on vihjeid, aga mitte midagi põhjalikumat. Ja kuigi ta lubas hakata mälestusi kirjutama, ei leitud peale tema surma mingeid ülestähendusi, nii et mõtteks see ilmselt jäigi.

Naljakas. Tegelikult olid ja on nad ju kõik tavalised inimesed, aga nende elust saaks ühe korraliku raamatu.

Täna on jälle tõsine päev.

Vaatasin...

...Terevisioonist klippi selle kohta, et "Vanemuisest" saab nüüdsest kostüüme laenutada, ja mulle meenus, mismoodi me klassiõega kord - vist olime üheksandas - talviseks maskiballiks käisime Draamateatrist kostüüme nillimas. Saime ka, sest toonane dekoratsiooniala juhataja oli mu ema sõbranna. Lisaks saime veel väikese tuuri kohtadesse, kuhu tavavaataja kunagi ei sattunud. Ma ei mäletagi, keda me seal kõiki nägime - igatahes Anne Paluver on mulle meelde jäänud ja Hardi Volmer, kes mingeid dekoratsioone värvis parasjagu. Nüüd tundub see nii tavaline, aga siis oli ikka elamus missugune.

Mis kostüümidesse puutub, siis M meenutas mulle tollel maskiballil pisut litsaka olemisega revolutsionääritari - jumal ise teab, mis seoste ajel. Ilmselt ajastu tõttu, millest tema kostüüm pärit. Minul oli märksa siivsama dekolteega tumelilla sametkleit, mida ma hiljem nägin mingis etenduses - oli vist Vanalinnastuudio "Revident", aga ma pole päris kindel, ja kelle seljas, seda ma ka enam ei mäleta.

Nagu juba tavaks saanud, pärineb tänase päeva tõdemus J suust. Nimelt oli meil juttu sellest, kas ta oma vanu kasvatajaid - konkreetselt siis Kerstit - ka mõnikord näeb. J vaatas mind nagu väikest last ja teatas: "Ei. Tema töötab nooremas rühmas, aga mina töötan ju vanemas!"

Eksole

Nii et täielik luuser ei ole ja poolluuser ka päriselt ei ole. Lohutav teada.

Nunuh

Nigut Ameerikamaal kohe. Oh talve küll.

Suur tänu...

...polaarkarule. Tänase Mittesoovikontserdi ülimalt mitte soovitud viisijupp on niisiis "Cool Vibes". ÖKK. Laulge ruttu midagi muud.

Või tegelt, ma panen hoopis Saatpalu ja Kate'i plaadi mängima, saab sest ökist lahti äkki.

*loodab südamest, et kaval plaan õnnestub*

Jaa-jah, kindel see

Eino mida? Kui nõmedaks veel minna saab?