Dontsova raamatute lugemine on mind veennud selles, et ma tõepoolest oskan ka vene keelt ja et professionaalne kretinismus vohab minus täiega. Tõesti-tõesti, see on nüüd egotripp ülimas astmes. Aga no andestust, kallid kaasinimesed, tõlkimiseks ei piisa ainult sellest, et oled koolis käinud ja ingliisi ehk venet ehk muud keelt õppinud - korralik eesti keel ja üleüldine intelligents on ka ikka väga abiks asjad.
1. Hakkame nüüd kotlette kärbestest eraldama.
Okei, ma saan aru, et taheti vaimukas olla, aga no ei lähe kohe mitte. Kohalik maakeelne idioom sikkudest ja lammastest sobib märksa paremini.
2. James Harriot
Mina tean James Herriotti.
3. Dawni sündroom
Meditsiinile tundmatu tõbi. Üldtuntud on Downi sündroom.
4. Haggised
Esimese hooga mõtlesin ma, et koerte perenaine kutsub oma penisid niimoodi ebaviisakalt ühe shotlaste tuntud roa nimega. Siis jõudis kohale, et kuna jutt oli koerte jooksuajast, on ilmselt tegu siiski Huggies'tega. Aga ega tea, kui tõlkijal lapsi pole, siis ei pruugi ta mähkmemajandusega kursis olla.
Ja ikkagi leian ma, et inimesel võiks miskit siiski kõrvade vahel olla. Pealegi - minu põhimõte on see, et kui ma midagi ei tea või milleski kindel pole, siis kontrollin järele. URR!
Neid pärleid oli veel, aga kõik pole meeles ja mingiks valvevigisejaks ma ka ei hakka, et ajan aga sõrmega järge ja panen kõik apsud kirja. Aga no praegu tahaks küll kellelegi halvasti öelda.
Tõesti-tõesti.
Järgneb tõlkelise külje pealt kohane, tähenduse poolest aga üldse mitte asjasse puutuv märkus: ärge riputage mulle nuudleid kõrva taha! (Kes eestikeelse vaste ära arvab, saab kolm tugrikut puude (ainsus "puu") eest.)
*kuri oravake, kes pole veel kohvi joonud*
31. juuli 2005
30. juuli 2005
Nojah
Kogu maailma progressiivne noorus on kogunenud Viljandi folgile, aga mina siin istun kodus ja loen Dontsovat. Selles mõttes hea lugemine on, et ei vaeva ajusid ega midagi.
Lisaks sain täna ka Raamatuklubi paki kätte. Ega ma siis jah nii tihti ka oma leivaandjat külasta, et sealsest müügiosakonnast raamatuid osta, eksole. Pealegi saan niimoodi aeg-ajalt päris mõnusaid boonusraamatuid - sedakorda siis Erkki Toivase "Õhtusel jalutuskäigul Euroopas". Aga jah, minu armastus õõvaste kriminullide vastu on ikka jube küll - olen nüüd jälle ühe Patricia Cornwelli üllitise võrra rikkam.
Üldiselt aga on mul praegu mingi kaasaegse vene kirjanduse avastamise hoog kallal. Krimkade armastajana olen ma Marinina muidugi juba läbi lugenud, nüüd on kord mõnede Dontsovade käes (eks näe, kaua mul tema jaoks närvi jätkub), järge on ootamas Akunin ja Pelevin. Ja siis tekkis mul jube mõte, et "Sõja ja rahu" võiks ka üle kaia (see küll kaasaegse vene kirjanduse kategooriasse ei kuulu). Ja "Jevgeni Onegin" millegipärast naeratas raamatukogu riiulist nii kutsuvalt, nii kutsuvalt... Jumaliseteab, mis pagana äraspidine Boldino sügis mind vaevama on hakanud.
Niisiis - three down, one to go! Rohkem pole ma ilmselt võimeline "iroonilisi krimisid" lugema. Igav on, kui minul peas kõik muudkui paika klõpsib, aga peategelane mitte millestki ööd ega mütsi ei jaga.
Ah, olgu peale.
*lahkub, et end järjekordse krimka seltsis mõnusalt pikali sirutada*
Lisaks sain täna ka Raamatuklubi paki kätte. Ega ma siis jah nii tihti ka oma leivaandjat külasta, et sealsest müügiosakonnast raamatuid osta, eksole. Pealegi saan niimoodi aeg-ajalt päris mõnusaid boonusraamatuid - sedakorda siis Erkki Toivase "Õhtusel jalutuskäigul Euroopas". Aga jah, minu armastus õõvaste kriminullide vastu on ikka jube küll - olen nüüd jälle ühe Patricia Cornwelli üllitise võrra rikkam.
Üldiselt aga on mul praegu mingi kaasaegse vene kirjanduse avastamise hoog kallal. Krimkade armastajana olen ma Marinina muidugi juba läbi lugenud, nüüd on kord mõnede Dontsovade käes (eks näe, kaua mul tema jaoks närvi jätkub), järge on ootamas Akunin ja Pelevin. Ja siis tekkis mul jube mõte, et "Sõja ja rahu" võiks ka üle kaia (see küll kaasaegse vene kirjanduse kategooriasse ei kuulu). Ja "Jevgeni Onegin" millegipärast naeratas raamatukogu riiulist nii kutsuvalt, nii kutsuvalt... Jumaliseteab, mis pagana äraspidine Boldino sügis mind vaevama on hakanud.
Niisiis - three down, one to go! Rohkem pole ma ilmselt võimeline "iroonilisi krimisid" lugema. Igav on, kui minul peas kõik muudkui paika klõpsib, aga peategelane mitte millestki ööd ega mütsi ei jaga.
Ah, olgu peale.
*lahkub, et end järjekordse krimka seltsis mõnusalt pikali sirutada*
28. juuli 2005
Vettehüpped ja ilutulestik!
Palju õnne, Andokas!
Urr, jälle nostalgiirünnak. 1986. aasta, malevasuvi Palmses ja Kurepesa ja esimene Viru Säru tikuvad meelde. Ja see, kuidas me Ando juhtimisel vastiku malevakomissari vastu protestisime ja talle bussis "Mõisad põlevad, saksad surevad!" laulsime.
Jaa, olid ajad. *muigab* Nigut noor dissident kohe või nii.
Aga jah, peale seda, kui ma Viljandi Kultuurikolledži lõpetasin, ei olegi me Andoga kohtunud. Ja jumal, kui ammu see oli. 1992. aastal. Õuh!
Oo jaa! *ohkab sügavalt*
Urr, jälle nostalgiirünnak. 1986. aasta, malevasuvi Palmses ja Kurepesa ja esimene Viru Säru tikuvad meelde. Ja see, kuidas me Ando juhtimisel vastiku malevakomissari vastu protestisime ja talle bussis "Mõisad põlevad, saksad surevad!" laulsime.
Jaa, olid ajad. *muigab* Nigut noor dissident kohe või nii.
Aga jah, peale seda, kui ma Viljandi Kultuurikolledži lõpetasin, ei olegi me Andoga kohtunud. Ja jumal, kui ammu see oli. 1992. aastal. Õuh!
Oo jaa! *ohkab sügavalt*
27. juuli 2005
Diagnoos pandud
"Tunnistan ausalt, et ma ei mõista blogiinimesi. Vajadus oma väärt nõu ja mõtteid kogu maailmaga jagada teeb neist võimujanulised, edevad ning õnnetud inimesed.
Arvamusvõimu ihalejad, minu-mõte-on-liiga-hea-selleks-et-vaid-endale-hoida-inimesed, õnnetud inimesed, kes ei vaevu pika õhtusöögi ajal asju oma mehe/naisega arutama, kes sõpradega kokku saades otsivad laptop’id välja ning võrdlevad siis, kel on nutikamad mõtted olnud. Selle asemel et silma vaadata ja rääkida. Jälgida inimese reaktsioone, pakkuda talle võimalust vastu vaielda, kuulata." (allikas: PM, 27.07.2005. Kuldmuna poetas lp. Tuuli Koch.)
Jah. Tõsi ju on, et mul puha laps kantseldamata ja mees hoolitsemata ja... Niipea, kui hommikul tõusen, ma blogisse maandun ja enne õhtat siit ei liigu ka. Mehega pole ma enam ammu rääkind, lapsega suhtlen vaid ühesilbiliste sõnade abil ja üleüldse - mis nad, paganad, käivad mind tüütamas, kui mina tahan siin vaimukas olla ja oma arvutiga suhelda? Süüa küsivad? Mida - järagu tillivarsi ja herneid, neid aiast võtta küll. Sooja sööki? Mis sooja sööki? Kasigu siis restosse, kui neile minu tehtud lobi ei maitse. Mina tahan blogida ja vaimutseda. LUGEGE NÜÜD KÕIK, INIMESED! MA OLEN VAIMUKAS!
Tegelikult on aga nii, et mind absoluutselt ei huvita, kas keegi mu blogi virtuaalavarustest üles leiab või ei. Ja kui leitakse, siis loetagu palun paremalt servast kõige ülemist rasvases kirjas tõdemust. Palun oldagu nii kena.
Lugupidamisega
oravake
*kaob kööki moosi vaaritama, et järgmiseks ette võtta riidekapi tühjendamine asjadest, mida niikuinii enam kaks aastat selga pole pannud. Taaskasutuskeskus, here I come!*
Arvamusvõimu ihalejad, minu-mõte-on-liiga-hea-selleks-et-vaid-endale-hoida-inimesed, õnnetud inimesed, kes ei vaevu pika õhtusöögi ajal asju oma mehe/naisega arutama, kes sõpradega kokku saades otsivad laptop’id välja ning võrdlevad siis, kel on nutikamad mõtted olnud. Selle asemel et silma vaadata ja rääkida. Jälgida inimese reaktsioone, pakkuda talle võimalust vastu vaielda, kuulata." (allikas: PM, 27.07.2005. Kuldmuna poetas lp. Tuuli Koch.)
Jah. Tõsi ju on, et mul puha laps kantseldamata ja mees hoolitsemata ja... Niipea, kui hommikul tõusen, ma blogisse maandun ja enne õhtat siit ei liigu ka. Mehega pole ma enam ammu rääkind, lapsega suhtlen vaid ühesilbiliste sõnade abil ja üleüldse - mis nad, paganad, käivad mind tüütamas, kui mina tahan siin vaimukas olla ja oma arvutiga suhelda? Süüa küsivad? Mida - järagu tillivarsi ja herneid, neid aiast võtta küll. Sooja sööki? Mis sooja sööki? Kasigu siis restosse, kui neile minu tehtud lobi ei maitse. Mina tahan blogida ja vaimutseda. LUGEGE NÜÜD KÕIK, INIMESED! MA OLEN VAIMUKAS!
Tegelikult on aga nii, et mind absoluutselt ei huvita, kas keegi mu blogi virtuaalavarustest üles leiab või ei. Ja kui leitakse, siis loetagu palun paremalt servast kõige ülemist rasvases kirjas tõdemust. Palun oldagu nii kena.
Lugupidamisega
oravake
*kaob kööki moosi vaaritama, et järgmiseks ette võtta riidekapi tühjendamine asjadest, mida niikuinii enam kaks aastat selga pole pannud. Taaskasutuskeskus, here I come!*
Ei noh
Tänahommikuse Mittesoovikontserdi loo sõnad kõlavad siis järgmiselt: "...mu käed sinu poole, mu hing sinu hoolde...". Kes iganes ja miks iganes seda ka ei laula.
MIKS?
MIKS?
26. juuli 2005
Laiskus, laiskus, anna mind vabaks!
Niisiis. Tänase päeva tegemised: maasikad korjatud, vaarikad üle vaadatud ja mõeldud, et võiks juba natuke korjata, et nende mustikatega, mis kT ja J eile koju tõid, üks feikene mooz kokku keerata, herneid vaadatud, söödud ja mõeldud, et nädalavahetusel läheb siis külmutamiseks, aga et täna teen värskekapsasuppi frikadellidega und panen sinna herneid ka sisse.
Siis veel blogitud, nina sügatud, tikkimist silmitsetud ja mõeldud, et kohe saab valmis.
Ah jaa. Siis veel rängasti ära armutud! Midagi ei ole teha, sõrmed juba sügelevad ja ideed möllavad peas nigut torm Läänemerel.
Peale kõige muu on mu ajju plõksuma jäänud laulujupp sõnadega "maa saab otsa, algab meri". Jumaliseteabkuiüldseteab, miks hea pärast, aga niipea, kui ma täna silmad lahti lõin, oli see paganama jupike platsis ja nüüd keksib muudkui jalalt jalale ja laseb nigu lõoke, et Lible tegi ja Lible tegi!
Randomness, here I come!
Aga seesamunegi viiulimees oleks võinud mõne teise laulu välja mõelda, ausõna.
Nii et lõppkokkuvõttes on saavutused üsna pisikesed, aga MA EI VIITSI! Kuidagi ei lähe mootor tööle. Isegi kohv ei aita.
Ahh.
*longib teise tuppa Patricia Cornwelli lugema*
Siis veel blogitud, nina sügatud, tikkimist silmitsetud ja mõeldud, et kohe saab valmis.
Ah jaa. Siis veel rängasti ära armutud! Midagi ei ole teha, sõrmed juba sügelevad ja ideed möllavad peas nigut torm Läänemerel.
Peale kõige muu on mu ajju plõksuma jäänud laulujupp sõnadega "maa saab otsa, algab meri". Jumaliseteabkuiüldseteab, miks hea pärast, aga niipea, kui ma täna silmad lahti lõin, oli see paganama jupike platsis ja nüüd keksib muudkui jalalt jalale ja laseb nigu lõoke, et Lible tegi ja Lible tegi!
Randomness, here I come!
Aga seesamunegi viiulimees oleks võinud mõne teise laulu välja mõelda, ausõna.
Nii et lõppkokkuvõttes on saavutused üsna pisikesed, aga MA EI VIITSI! Kuidagi ei lähe mootor tööle. Isegi kohv ei aita.
Ahh.
*longib teise tuppa Patricia Cornwelli lugema*
25. juuli 2005
24. juuli 2005
Töö tehtud
Vihma muudkui sajab und sajab...
Homme pean kirjastusse loivama käsikirja ära viima. J otsustas ka veel üheks ööks E juurde jääda, mis tähendab varast tõusmist ka veel kõigele lisaks, sest E peab kell kaheksa kodust välja astuma, et tööle jõuda. Ah noh. Elame üle.
Loen siin kõksugu ilmarahva blogisid ja mõtlen endamisi, et on see minu eluke küll nagu üks tasase vooluga jõekene. Istun kodus, nokitsen meelepärast tööd teha, kantseldan J-t ja kT-t, vahepeal teen käsitööd ja loen, loen, loen... Ei mingit uimastavat seltskonnaelu ega vingeid pidusid (ei igatsegi neid, muide), ainult teater ja mõni kontsert aeg-ajalt... Kunstinäitused, muuseumid ja Nukuteater J jaoks... Minu vingeim ettevõtmine on käia mõnes india roogi pakkuvas söögikohas vürtsi manustamas.
Jah, kuigi Raudne Kolmik on meil ka olemas. Kolmiku vanemad liikmed elik siis mina ja Marks tähistame mingil umbmäärasel septembrikuu päeval A. D. 2005 suisa hõbepulmi. Umbmäärasel sellepärast, et see oli millalgi kooliaasta alguses, kui Kuri Saatus õpetaja näol mind minu pinginaabrist lahutas, sest üks teine paarike lobises aina tunni ajal ja ka nemad tuli omavahel lahku lüüa. Oi ma olin kuri! Aga nii ma Marksi kõrvale istuma sattusin ja seda sõprust on nüüd jätkunud juba kakskümmend viis aastat, seda aga, kes meie toonased pinginaabrid olid, kellest meid lahutati, ei mäleta me enam kumbki... Nojah, ja sõbranna Anna ühines meiega paar aastat hiljem. Nüüdseks toimetame kõik elu eest omi asju, aga sellegipoolest saame aeg-ajalt kokku ja muljetame elu und inimesi. Ausõna, puudub veel üks korralik ja maitsekas homomees, siis oleks meie punt täielikus vastavuses mõne kaasaegse inglise naisteka nõuetega.
Ohh, ma tunnen ennast korraga Kolevanana. Selline pensionieeliku nostalgiist läbiimbunud jutt kipub tulema. Aga siit ilmneb ka selgesti, kui rahulikult mu päevakesed õhtu poole veerevad...
Okei. Näpud sügelevad juba ja tikkimistöö tahab lõpetamist. Üks korralik kulkutäis kohvi tahaks ka hävitamist, kui tema juba valmis oleks tehtud. Kuna ei ole, siis kaon kohvi tegema. Niisiis - tsiteerides vanu klassikuid, keda minusugused mullad ehk vaid veel mäletavad - "Ollalaa!"*
* Eliisabet Jõhvi hüvastijätuhüüatus.
Homme pean kirjastusse loivama käsikirja ära viima. J otsustas ka veel üheks ööks E juurde jääda, mis tähendab varast tõusmist ka veel kõigele lisaks, sest E peab kell kaheksa kodust välja astuma, et tööle jõuda. Ah noh. Elame üle.
Loen siin kõksugu ilmarahva blogisid ja mõtlen endamisi, et on see minu eluke küll nagu üks tasase vooluga jõekene. Istun kodus, nokitsen meelepärast tööd teha, kantseldan J-t ja kT-t, vahepeal teen käsitööd ja loen, loen, loen... Ei mingit uimastavat seltskonnaelu ega vingeid pidusid (ei igatsegi neid, muide), ainult teater ja mõni kontsert aeg-ajalt... Kunstinäitused, muuseumid ja Nukuteater J jaoks... Minu vingeim ettevõtmine on käia mõnes india roogi pakkuvas söögikohas vürtsi manustamas.
Jah, kuigi Raudne Kolmik on meil ka olemas. Kolmiku vanemad liikmed elik siis mina ja Marks tähistame mingil umbmäärasel septembrikuu päeval A. D. 2005 suisa hõbepulmi. Umbmäärasel sellepärast, et see oli millalgi kooliaasta alguses, kui Kuri Saatus õpetaja näol mind minu pinginaabrist lahutas, sest üks teine paarike lobises aina tunni ajal ja ka nemad tuli omavahel lahku lüüa. Oi ma olin kuri! Aga nii ma Marksi kõrvale istuma sattusin ja seda sõprust on nüüd jätkunud juba kakskümmend viis aastat, seda aga, kes meie toonased pinginaabrid olid, kellest meid lahutati, ei mäleta me enam kumbki... Nojah, ja sõbranna Anna ühines meiega paar aastat hiljem. Nüüdseks toimetame kõik elu eest omi asju, aga sellegipoolest saame aeg-ajalt kokku ja muljetame elu und inimesi. Ausõna, puudub veel üks korralik ja maitsekas homomees, siis oleks meie punt täielikus vastavuses mõne kaasaegse inglise naisteka nõuetega.
Ohh, ma tunnen ennast korraga Kolevanana. Selline pensionieeliku nostalgiist läbiimbunud jutt kipub tulema. Aga siit ilmneb ka selgesti, kui rahulikult mu päevakesed õhtu poole veerevad...
Okei. Näpud sügelevad juba ja tikkimistöö tahab lõpetamist. Üks korralik kulkutäis kohvi tahaks ka hävitamist, kui tema juba valmis oleks tehtud. Kuna ei ole, siis kaon kohvi tegema. Niisiis - tsiteerides vanu klassikuid, keda minusugused mullad ehk vaid veel mäletavad - "Ollalaa!"*
* Eliisabet Jõhvi hüvastijätuhüüatus.
23. juuli 2005
No näed siis
Sain eile oma viimase töö toimetatud teksti tagasi. Polnudki kõige hullem, kui arvestada, et ma viimases lõpus olin juba nii väsinud, et lasin puhtalt automaatpiloodil.
Aga kurbtust on ka natuke. Ma ei saagi Viljandisse. Pole kortert, kus ööbida. Ja sõprade-sugulaste lõhutud perekonna murede kese on puhkuse ajal see viimane koht, kuhu minna. Pidage mind isekaks, südametuks ja hoolimatuks loomakeseks, aga mulle piisab sellestki, kui sõbrad ja sugulased muul ajal oravakesele muresid kurtmas ja tema saba sisse nina nuuskamas käivad. Puhkuse ajal tahaksin mina puhata, if you please, ja Alzheimeris vaevlev vanaema ning mehe teisele kaotanud onupojanaine, kelle tütardel see kõikse hullem lõhutud perekonnast vunki juurde saanud puberteet veres möllab, ei aita sellele mitte kaasa. Lõpuks olen otsekui tühjaks pigistatud, igaks juhuks veel ka läbi nätsutatud ja viimaks tänavale tatistatud...
Ah, eks siis peab Tartust võtma, mida võtta annab. Ja pealegi on sealt Viljandisse vaid 70 km, nii et keegi ei keela mul sealt lossimägesid väisata.
Eih. Kohv tahab joomist (sestap ka minu uimane ja kuri jutt) ja maja vuntsimist. E viis J linna enda juurde, seepärast olen põnnikantseldamisest prii ja saan pühenduda tolmupühkimisele, vaibaküürimisele und muule säärasele. Kui selle kõigega võimalikult vara ühele poole jõuda, siis on õhtu puhtalt vedelemiseks ja videode vaatamiseks - meil on nimelt varus veel nägemata krimkasid. Üks klassika ja paar sellest sarjast.
Eile õhtul muide vaatasime kT-ga üle tüki aja "Keskea rõõme". Ma ei tea, miks see film mulle nii kohutavalt meeldib. Seda, miks ta meeldib, tean küll, aga miks nii kohutavalt...? Ilmselt on see märk lähenevast keskeast. M.O.T.T.
Ei. Nüüd kaob oravake kohvile. Ja enne paari kruusitäit ei mõtlegi oma aju sisse lülitada. So, have a nice morning!
*kimab teokiirusel köögi poole*
Aga kurbtust on ka natuke. Ma ei saagi Viljandisse. Pole kortert, kus ööbida. Ja sõprade-sugulaste lõhutud perekonna murede kese on puhkuse ajal see viimane koht, kuhu minna. Pidage mind isekaks, südametuks ja hoolimatuks loomakeseks, aga mulle piisab sellestki, kui sõbrad ja sugulased muul ajal oravakesele muresid kurtmas ja tema saba sisse nina nuuskamas käivad. Puhkuse ajal tahaksin mina puhata, if you please, ja Alzheimeris vaevlev vanaema ning mehe teisele kaotanud onupojanaine, kelle tütardel see kõikse hullem lõhutud perekonnast vunki juurde saanud puberteet veres möllab, ei aita sellele mitte kaasa. Lõpuks olen otsekui tühjaks pigistatud, igaks juhuks veel ka läbi nätsutatud ja viimaks tänavale tatistatud...
Ah, eks siis peab Tartust võtma, mida võtta annab. Ja pealegi on sealt Viljandisse vaid 70 km, nii et keegi ei keela mul sealt lossimägesid väisata.
Eih. Kohv tahab joomist (sestap ka minu uimane ja kuri jutt) ja maja vuntsimist. E viis J linna enda juurde, seepärast olen põnnikantseldamisest prii ja saan pühenduda tolmupühkimisele, vaibaküürimisele und muule säärasele. Kui selle kõigega võimalikult vara ühele poole jõuda, siis on õhtu puhtalt vedelemiseks ja videode vaatamiseks - meil on nimelt varus veel nägemata krimkasid. Üks klassika ja paar sellest sarjast.
Eile õhtul muide vaatasime kT-ga üle tüki aja "Keskea rõõme". Ma ei tea, miks see film mulle nii kohutavalt meeldib. Seda, miks ta meeldib, tean küll, aga miks nii kohutavalt...? Ilmselt on see märk lähenevast keskeast. M.O.T.T.
Ei. Nüüd kaob oravake kohvile. Ja enne paari kruusitäit ei mõtlegi oma aju sisse lülitada. So, have a nice morning!
*kimab teokiirusel köögi poole*
21. juuli 2005
(sügav ohe)
Jätkan oma vaikse väikekodanlise pereema elu. Puhkus on ikka puhkus - mitte mummigi ei toimu, vaarikas valmisb põõsas ja hernes kaunas, ainus asi - aeg-ajalt on vaja muru niita. Kirjastusest pole ka midagi kuulda, toimetaja ei ole mu'ga ühendust võtnud, ma'i tiagi kohe... M on niikuinii puhkusel, seepärast pole ka tööd praegu erilist loota. Nii ma siis koen siin vaikselt - ei liigu, ei loo ega lehvita. Aju tundub lausa tasapisi kärbuvat.
MA EI VIITSI!!!
Koridori seinad tahavad pahteldamist ja värvimist, ja seda ma tõepoolest ei viitsi. Aga nada, Fedja, nada! kT-l jo puhkus lõppend, tal teised mured.
Ülepeaüldse oli täna, nagu juba mainit sai, meie viies pulma-aastapäev. Sai päälinnas kooserdet ja india toitu maitset.
J-l tekkis küll selle abiellumise-värgiga kerge segadus - et kuidas nii, meie oleme abielus, aga tema ei ole. Lõpuks teatas ta, et okei, tema on meie mõlemaga abielus ja jutt sellega. Nojah, eks ta sel tähtsal päeval ju ometi ka juba olemas oli ja kohal viibis.
Ah jaa - Bonzo "Teisipidi tegelikkus" on mul nüüd ka olemas. Nii et...
*"Õnnelikku meest" ümisedes vasakule ära.*
MA EI VIITSI!!!
Koridori seinad tahavad pahteldamist ja värvimist, ja seda ma tõepoolest ei viitsi. Aga nada, Fedja, nada! kT-l jo puhkus lõppend, tal teised mured.
Ülepeaüldse oli täna, nagu juba mainit sai, meie viies pulma-aastapäev. Sai päälinnas kooserdet ja india toitu maitset.
J-l tekkis küll selle abiellumise-värgiga kerge segadus - et kuidas nii, meie oleme abielus, aga tema ei ole. Lõpuks teatas ta, et okei, tema on meie mõlemaga abielus ja jutt sellega. Nojah, eks ta sel tähtsal päeval ju ometi ka juba olemas oli ja kohal viibis.
Ah jaa - Bonzo "Teisipidi tegelikkus" on mul nüüd ka olemas. Nii et...
*"Õnnelikku meest" ümisedes vasakule ära.*
20. juuli 2005
Vanduda tahaks
Head lugemist! Ssssina sssssiiinine sssssiiiittttikas küll, kuidas ma ei talu igasugu nõmedaid nimemoodustisi! Ei pea kõik eestlased Marid, Jürid ja Jaanid olema, ka ei nõua ma Põvvateid ja Päivi, aga no ssssssssigavärk küll, natuke oidu võiks ikka inimestel peas olla. Minu meelest on tegu lihtlabase matsitõusiklikkusega. GRRRRRRRRRRRR!!!
19. juuli 2005
Järeltulija pärleid ka
Tõdemus, mille ilmseks ajendiks pikem kokkupuude sõbranna Anna pisikese Oskariga: "Aga kui mina tita olin, siis oli kogu aeg suvi. Mõnikord tuli ette, et oli kevad ka, aga muud küll ei olnud."
Rongis teel Tartu poole, arvatavasti tänu akendest kostvale ra-dat-ta-daale: "Emme, see on luksrong! See luksub!"
Njah, selline ehtne emme-jutt kukub välja. Ah, olgu. Pealegi ei ole J tõepoolest suu peale kukkunud ja tema naljakas-kummaline loogika ja pärlid, mida ta aeg-ajalt poetab, on päris mõnusad.
Ah, taha siis veel olla vaimukas ja hea jutuga, kui mõte käib kogu aeg maiseid radu. Et vaja maasikatest toormoos teha (mis omakorda viib mõtted mõnusatele pannkookidele - klõnks, sülg tuleb suhu!) ja hernestele, mis vaja puhastada ja sügavkülma panna, ja tegelikult esmalt üleüldse nõudest tulvil kraanikausile. OHHH. The Canterbury Bell Fairy vaatab mulle küll oma lillade silmakestega väga veetlevalt otsa, aga - ei ole miskit parata, ta kargab ühe jalaga.
See viimane kaldus küll jälle sinna kõrvade lehvitamise kategooriasse, aga olgu. Elame üle.
Nojah. Koristasin ma täna jee. Praegu meenus eilne tagasihoidlik kavatsus elamist vuntsida. Tegelikult pole ma mitte mummigi teinud. Istunud olen ja tikkinud, aeg-ajalt pilgu telekasse visanud, paar korda peret ihutoiduga varustanud, nina süganud, aknast välja vaadanud, J-t kantseldanud, kT-le musi andnud... "Milline päev! Küll naised, küll mehed..." (Kes ära arvab, saab endale.)
A propos, pesu olen ka triikinud. Ehtne väikekodanlik pereema. Ajee. Ajee-ajee.
Tnt, nüüd läks veel parem kõrv ka lukku. Elu või asi.
*tülpinult köögi suunas ära*
Rongis teel Tartu poole, arvatavasti tänu akendest kostvale ra-dat-ta-daale: "Emme, see on luksrong! See luksub!"
Njah, selline ehtne emme-jutt kukub välja. Ah, olgu. Pealegi ei ole J tõepoolest suu peale kukkunud ja tema naljakas-kummaline loogika ja pärlid, mida ta aeg-ajalt poetab, on päris mõnusad.
Ah, taha siis veel olla vaimukas ja hea jutuga, kui mõte käib kogu aeg maiseid radu. Et vaja maasikatest toormoos teha (mis omakorda viib mõtted mõnusatele pannkookidele - klõnks, sülg tuleb suhu!) ja hernestele, mis vaja puhastada ja sügavkülma panna, ja tegelikult esmalt üleüldse nõudest tulvil kraanikausile. OHHH. The Canterbury Bell Fairy vaatab mulle küll oma lillade silmakestega väga veetlevalt otsa, aga - ei ole miskit parata, ta kargab ühe jalaga.
See viimane kaldus küll jälle sinna kõrvade lehvitamise kategooriasse, aga olgu. Elame üle.
Nojah. Koristasin ma täna jee. Praegu meenus eilne tagasihoidlik kavatsus elamist vuntsida. Tegelikult pole ma mitte mummigi teinud. Istunud olen ja tikkinud, aeg-ajalt pilgu telekasse visanud, paar korda peret ihutoiduga varustanud, nina süganud, aknast välja vaadanud, J-t kantseldanud, kT-le musi andnud... "Milline päev! Küll naised, küll mehed..." (Kes ära arvab, saab endale.)
A propos, pesu olen ka triikinud. Ehtne väikekodanlik pereema. Ajee. Ajee-ajee.
Tnt, nüüd läks veel parem kõrv ka lukku. Elu või asi.
*tülpinult köögi suunas ära*
Ai kui valus!
Vaatasin just filmi "Must habe tahab teada" ja muud mul öelda ei ole, kui et vt. pealkirja.
18. juuli 2005
Heh
Saksamaa põllumajandusministri nimi on Renate Künast.
Triviaalne, kuid minu meelest pisut humoorikas pisiasi.
Triviaalne, kuid minu meelest pisut humoorikas pisiasi.
Jummel küll!
Valimisliidud "Kihnu", "Parem Kihnu" ja "Meie Kihnu". Sellel saarel küll igav ei hakka!
Nõnda siis
Olen tagasi. Ja ega ma nii esimese hooga suurt midagi tarka lisada oskagi. Kellele see ikka korda läheb, et ma tagasi olen.
Minu vahepealsed saavutused: magatud korralikult, ujutud korralikult, päevitatud korralikult, oravakese sõbrad ja sugulased suurelt jaolt ära külastatud, lapse kantseldamisega end mitte eriti vaevatud. J kantseldas ennast ise. Ta on üldse ootamatult mõistlik ühe tukitseda armastava jõngermanni kohta - kui ikka ütled, et tiigi äärde minnakse ainult koos issi või emmega, siis nii ongi. Muul ajal vett J jaoks nagu ei eksisteerikski. Ta rahuldub täielikult sellega, mida voolikust vanni lastakse. Ei no loomulikult olid mu kõrvad ikka nagu kaks lokaatorit, aga õnneks on meie suvekodu akustiliselt nii hea koha peal, et kõik on kuulda isegi siis, kui lapsed teisel pool maja viibivad (või on mu J-l lihtsalt nii head kopsud?) Lisaks oli kantseldajaid peale minu veel teisigi, nii et ma lasin julmalt ohjad lõdvaks ja lihtsalt vedelesin.
Peale selle lugesin läbi oma esimese (ja mine isahane tea, ehk ka viimase) Dontsova. Nojah. Head aimu saab vene uusrikaste laiast joonest, aga krimkana on see rohkem kui vilets. Etteaimatav. Ja mulle ei meeldi etteaimatavad krimkad. Aga seda äkki see "irooniline kriminaalromaan" tähendabki ja minul lihtsalt on juhtmed koos ja üleüldse liiga pikad ja sõlmes veel peale kõige muu?
Njah.
Praegu aga trimpan Vichy'd sidrunimaitselist ja plaanin uut põgenemist, sedakorda sünnilinna. Ihuüksi pealegi. Ja alatu, nagu ma olen, pole mul seekord plaaniski sõpru ja sugulasi külastada - oo ei, selle asemel tõmbun üksi ühe tuttava korterisse (kes ise on puhkusel) ja kavatsen seal lugeda, magada, kududa, heegeldada, tikkida, kirjutada - mida iganes. Vahepeal ka linna peal käia, mõne uue söögikoha avastada, raamatupoodi ühe korraliku reidi korraldada, võib-olla isegi (kui pileteid saada) kohaliku suvelavastuse ää kaia. Ja kindel must on lossimäed ja rippsild. Istuda müürijupil, hea raamat kaasas, ja aeg-ajalt vaadata alla järvele - mis saaks veel mõnusam ja kaunim olla? Kui veel suur kruusitäis piimakohvi (ei pea sugugi latte olema, sobib niisama tavaline ka) rüüpamiseks kõrval, siis oleks õndsus täielik.
Ohh.
Ma ei ole veel otsustanud, kas võtta sõbrants kaasa või mitte. Kohati tahaks nagu ihuüksi olla, aga samas on jalutada ja nostalgitseda mõnusam, kui keegi käepärast on, kes seda kõike kaasa teeb ja kuulab.
Eks paista. Praegu aga asun tikkima - jaa-jaa, ristpistes ja puha. Mind on tabanud akuutne lillehaldjavaimustus. Üks on juba valmis - Saialillehaldjas. Nüüd asun Sinikellukahaldja kallale. Jõudu mulle!
Minu vahepealsed saavutused: magatud korralikult, ujutud korralikult, päevitatud korralikult, oravakese sõbrad ja sugulased suurelt jaolt ära külastatud, lapse kantseldamisega end mitte eriti vaevatud. J kantseldas ennast ise. Ta on üldse ootamatult mõistlik ühe tukitseda armastava jõngermanni kohta - kui ikka ütled, et tiigi äärde minnakse ainult koos issi või emmega, siis nii ongi. Muul ajal vett J jaoks nagu ei eksisteerikski. Ta rahuldub täielikult sellega, mida voolikust vanni lastakse. Ei no loomulikult olid mu kõrvad ikka nagu kaks lokaatorit, aga õnneks on meie suvekodu akustiliselt nii hea koha peal, et kõik on kuulda isegi siis, kui lapsed teisel pool maja viibivad (või on mu J-l lihtsalt nii head kopsud?) Lisaks oli kantseldajaid peale minu veel teisigi, nii et ma lasin julmalt ohjad lõdvaks ja lihtsalt vedelesin.
Peale selle lugesin läbi oma esimese (ja mine isahane tea, ehk ka viimase) Dontsova. Nojah. Head aimu saab vene uusrikaste laiast joonest, aga krimkana on see rohkem kui vilets. Etteaimatav. Ja mulle ei meeldi etteaimatavad krimkad. Aga seda äkki see "irooniline kriminaalromaan" tähendabki ja minul lihtsalt on juhtmed koos ja üleüldse liiga pikad ja sõlmes veel peale kõige muu?
Njah.
Praegu aga trimpan Vichy'd sidrunimaitselist ja plaanin uut põgenemist, sedakorda sünnilinna. Ihuüksi pealegi. Ja alatu, nagu ma olen, pole mul seekord plaaniski sõpru ja sugulasi külastada - oo ei, selle asemel tõmbun üksi ühe tuttava korterisse (kes ise on puhkusel) ja kavatsen seal lugeda, magada, kududa, heegeldada, tikkida, kirjutada - mida iganes. Vahepeal ka linna peal käia, mõne uue söögikoha avastada, raamatupoodi ühe korraliku reidi korraldada, võib-olla isegi (kui pileteid saada) kohaliku suvelavastuse ää kaia. Ja kindel must on lossimäed ja rippsild. Istuda müürijupil, hea raamat kaasas, ja aeg-ajalt vaadata alla järvele - mis saaks veel mõnusam ja kaunim olla? Kui veel suur kruusitäis piimakohvi (ei pea sugugi latte olema, sobib niisama tavaline ka) rüüpamiseks kõrval, siis oleks õndsus täielik.
Ohh.
Ma ei ole veel otsustanud, kas võtta sõbrants kaasa või mitte. Kohati tahaks nagu ihuüksi olla, aga samas on jalutada ja nostalgitseda mõnusam, kui keegi käepärast on, kes seda kõike kaasa teeb ja kuulab.
Eks paista. Praegu aga asun tikkima - jaa-jaa, ristpistes ja puha. Mind on tabanud akuutne lillehaldjavaimustus. Üks on juba valmis - Saialillehaldjas. Nüüd asun Sinikellukahaldja kallale. Jõudu mulle!
10. juuli 2005
1. juuli 2005
Päeva karje
Raha tuleb, Silvikene, raha tuleb!
Looja olgu kiidetud. Autorihüvitusfond on ikka üks kena asjapulk välja mõeldud. Ohh, ma ei hakka kohe mõtlemagi, mida kõike vaja oleks. Las see müntide kõlin mu kõrvus vaibub pisut, siis võtan selle arutelu käsile.
Looja olgu kiidetud. Autorihüvitusfond on ikka üks kena asjapulk välja mõeldud. Ohh, ma ei hakka kohe mõtlemagi, mida kõike vaja oleks. Las see müntide kõlin mu kõrvus vaibub pisut, siis võtan selle arutelu käsile.
Ei, ma ikka ei saa, tõesti
Kui ma veel riigitööl käisin, nagu normaalne inime, oli meil üks deklarant, noor poiss, sihuke sunshine boy. Permanentne rõõmurull. Igal hommikul keksis oma heledate inglilokkide lehvides ja sinisilmade särades meie toast läbi, hõisates ülioptimistliku häälega: "Tere hommikust kõigile!" Kord urises minu vastas istuv Jürka (kes oli muidu suur, paks, roosa ja rahulik nagu kuhi mannaputru): "Huvitav, kas peale minu veel kedagi on, kes tahaks talle halvasti öelda?" Mispeale lausa kätemets nähtavale ilmus (kõik näitasid mõlemat, loomulikult).
Kuigi minu praegune urri-meeleolu on tingit tõsiasjast, et ma pole veel kohvi joonud. Tean muide inimest, kellega ei ole tervislik suhelda enne, kui tema enesele pooleliitrist kulkutäit ülikanget keedust sisse pole kallanud. Peksa võib saada lihtsalt. Mina vast niisugustesse ekstreemsustesse ei lasku, aga igatahes - oma vaimse tervise huvides - lähen nüüd ja alla veerand liitri ei tule kõne allagi.
Vihje: kui tahate, et oravake solvuks ja teile enam mitte iial külla ei tuleks, serveerige talle kohvi sõrmkübarast. Võib olla ka mocca-tass. Aga igatahes mitte kruus. Oi ei. Siis te temast enam lahti ei saagi. Ta kolib teile elama! Vot tak vot, vualaa.
Kuigi minu praegune urri-meeleolu on tingit tõsiasjast, et ma pole veel kohvi joonud. Tean muide inimest, kellega ei ole tervislik suhelda enne, kui tema enesele pooleliitrist kulkutäit ülikanget keedust sisse pole kallanud. Peksa võib saada lihtsalt. Mina vast niisugustesse ekstreemsustesse ei lasku, aga igatahes - oma vaimse tervise huvides - lähen nüüd ja alla veerand liitri ei tule kõne allagi.
Vihje: kui tahate, et oravake solvuks ja teile enam mitte iial külla ei tuleks, serveerige talle kohvi sõrmkübarast. Võib olla ka mocca-tass. Aga igatahes mitte kruus. Oi ei. Siis te temast enam lahti ei saagi. Ta kolib teile elama! Vot tak vot, vualaa.
Järelmärkus
Hjumal, kui ma seda totralt roosamannalist nägu siin all vaatan, siis tekib tahtmine kellelegi halvasti öelda.
Vaat sulle siis
You're a romantic girl. You're kind, caring,
loveing, and peaceful. You spend a lot of your
time dreaming and you're not afraid to express
deep emotion, whether it be in a poem, diary,
or words. You hope for love and affection from
your prince charming. I have a feeling he will
come around soon.
Et siis romantiline hingekene, kirjutan päevikut ja luuletusi ja... Ja õhkan aiva oma printsi oodates. Nunuh.
Sorry, but I'm already taken.
Tagatipuks pidada ma veel ka kõrge eani elama ja surema vaikselt oma voodis. Well. Yes. Anyway, it's nice to know.
Unetus ajab inemise ikke lolle asju tegema, kas pole.
Tellimine:
Postitused (Atom)
