Kuigi ma...

...liigun tänavatel tavaliselt rohkem nagu oma eest, ei tähenda see seda, et ma üldse tähele ei paneks, mis ümberringi sünnib. Nii tänagi. Kuna olin otsuseks võtnud mitte lasta viivist enam suuremaks kasvada, võtsin suuna Liivalaia tänavale - seal nimelt asub Keskraamatukogu võõrkeele osakond. Ja ühel ajahetkel uhas minust mööda isevärki paar. Tegu oli kahe meesterahvaga. Õieti oli see, mis minu tähelepanu esmalt köitis, seotud kuulmismeelega - üks mainit isandaist süütas sigaretti ja klõpsutas välgumihkli kaant. Kuna ma seda heli, mida ma eelkõige seostan oma isaga, enam ammu ei olnud kuulnud, tõstsin pilgu sebralt ja kaesin uhajaile perra. Oligi, uhke kuldselt läigatav välgumihkel, mis andis mõista, et selle kasutaja miski sõnnikult riisutud vend nüüd küll ei ole. Sihuke mees juba ajalehekioskist ostetud plastmassjullaga oma sigarette ei süüta, eks ole.

Välgumihklilt liikus mu pilk meestele endile. Vasakpoolne, see klõpsutaja, oli tõeliselt karm lühikese jutu mees. Sihuke lühikeste, turri aetud juustega, mustas nahktagis ja mustades teksastes, roomikud jalas. Tema kaaslane aga, samuti üleni mustas, kandis velvetpükse, sametiselt läikivat mantlit, edevat soengut ja veelgi edevamaid kingi. Ausalt, need meenutasid kunagi ajalootunnis õpitud keskaegseid rõivaid - no seda aega, kui kinganina pikkus näitas asukohta hierarhiaredelil. Kui ma õieti mäletan, siis eriti kõrgelt sündinud ja siniverelised kinnitasid oma "suuskade" ninad kuldketiga põlvede külge, sest muidu oli kõndimine raskendatud. Vaat säherdusi kette oleks vajanud ka too teine isand. Aksessuaariks kandis ta diplomaati. Iseenesetki mõista musta, kuldsete lukkudega. Olek oli mõlemal sihuke keskendunud ja samm kindel. Ju läksid miskit diili lukku lööma ja too karm vend oli edviku ihukaitsja või midagi.

Ei mingit mõtet ega moraali. Ainult vana klisee, et inimesed on maru huvitavad, kui sa vaid vaevud pilku maast tõstma.

Aga nüüd ma tahan süüa. Ja kohvi. Või ka vastupidi. Igal juhul tsau-pakaa.

*lahkub vasakule ära*

Täna hommikul...

...põdesin läbi tõelised võõrutusnähud. Käed värisesid ja pea lõhkus valutada. Kui ma siis koju jõudsin ja viimaks ometi võisin kohvi juua... Mu fantasii nõrkeb, ma ei oska seda õndsust kirjeldada, kui esimese lonksu soojus mu sees laiali valgus. Mmm.

Et miks ma enne ei joonud siis? Sellepärast, et ei tohtinud. Käisin verd andmas. Iseenese pärast ikka, mitte teiste inimeste jaoks. Kuigi ka seda olen ma teinud ja ausalt öelda peaksin selle traditsiooni taastama. Jõmmi tõttu see kunagi katkes.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis sellest, et eileõhtune saade Ugala teatrist oli minu jaoks tõeline teekond lapsepõlve. Kõik need kaadrid kahe-kolmekümne aasta tagusest Viljandist, uue teatrimaja ehitamine ja Viljandile ainuomased näitlejad... Ja Kaarupit ma mäletan. Minu vanaisa tundis teda päris hästi. Mina ise olen temaga kohtunud küll ainult korra üsna põgusalt ja seda tõesti oma kolmkümmend aastat tagasi, aga tema häält ma mäletan (kuigi, seegi mälestus on ilmselt hilisemate kuulmiste sulam). Ja kätt. Ta näpistas mind ninast.

Kuigi ma neljandast eluaastast alates olen elanud Tallinnas, kisub mingi nähtamatu jõud/igatsus/armastus mind sinna vastupandamatu jõuga tagasi. Kunagi arutasime sõbranna Marksiga, et oleme mõlemad hingelt lõunapoolsed. Teda kisub Otepääle, mind Viljandisse. Tõenäoliselt on see mingi igatsus lapsepõlve turvalisuse järele - kui ei olnud veel mingeid muresid ega konnasilmi ega kumminaalmakse. Täiskasvanu kohustused ja mured ja hirmud löövad mõnikord hingest kinni. Vahel vaatan oma poega ja korraga tabab mind paanika: "Issand jumal, mina olen see, kes peab teda õpetama, juhendama ja julgustama, aga ma ei tea ega oska veel isegi mitte midagi!"

Ohjah.

Selline jutt siis täna.

Ei saa ometi...

...võimalust kasutamata jätta. Loomulikult jäädvustan omagi bloogi arvamuse selle nii kirutud, ent ometi nii vaadatud asja kohta nagu seda on Eurovisiooni lauluvõistlus. Õieti küll alles Eesti eelvoor, aga see selleks. Lihtsalt tahan, sellepärast.

1. mitte millegagi silma torkav eurotapeet
2. sihuke funky'lik diskopopp, aga esitaja on hea
3. ??? miski nunnu joodel
4. meeldis, aga eesti keeles - kas lööb läbi?
5. hea vokaal, aga muidu kuidagi uimane
6. neliku tavaline masstoodang, millele oli külge poogitud ABBA "Voulez-vous'" avaakord
7. karm küll, aga depressiivne - rõõmsamalt, seltsimehed, rõõmsamalt
8. tjah, mis funky'sse puutub, siis La Ment on paaaaalju etem
9. a cappella lugu on iseenesest ju hea asi, aga need noormehed on võimelised palju enamaks
10. lahe lugu ju, aga võitja? - ei usu

Lõppkokkuvõttes meeldisid mulle kõige rohkem Sofia Rubina (elik siis Mikk Targo) ja Inese lood. Ülejäänud on sihuke kena Harju keskmine, millega ei oska mitte mummigi peale hakata. Kõlbaks vähemalt kalagi püüda nendega, aga noh. Jah. Hirrrmsati tahaks siia kirjutada, et lasciate ogni speranza. Selle kalapüügi koha pealt siis.

Aga nüüd ma lähen. Saun köeb viimast, vaja jõuda. Tsau-pakaa!

Kaua võib!

Jätke juba järele! Eelkõige käib see "Kroonika" kohta. Saast on see ajakiri ju kogu aeg olnud, aga kusagilt peaks isegi nende puhul piir jooksma. Mina pole esimene, kes ütleb, et intervjueeritava näol on tegu ilmselgelt mitte päris terve inimesega. Kuid jah, ilmselt on palju tahta, et seda üllitist koostavad ajakirjanikud midagi eetikast taipaksid. Oi tont, kuidas ma ei talu sõnnikukaevureid ja raipeõgijaid! Ja ärge tulge mulle rääkima palehigis oma leiba teenivatest ausatest ajakirjanikest. Aus ajakirjanik tegeleks asjalike teemadega, aga see... Sentsatsioonihimu, muud ei midagi. Peab ikka eriline inimene olema, et sihukesse keskkonnavaenulikku ajakirja tööle minna (see pole minu väljamõeldis - tegelikult vist oli see Juku-Kalle Raid, kes kord mainis, et "Kroonika" ja "Seltskond" on keskkonnavaenulikud ajakirjad, sest nende pärast võetakse puid maha.) Ma ei saa sinna mitte midagi parata, et mu silme ette kerkib põlevsilmne naisinime, kelle karmiinpunaste huulte vahelt nõrgub ila ja kahetollised kunstküüned klõbistavad arvutiklahve.

Ei, ma ei ole silmakirjatseja, sest ma tõepoolest mitte kunagi ei loe "Kroonikat". Ja nende slõugan kõlbab minu arvates vaid ühte ritta ühe tuntud kasiino reklaamiga, kus värisevi hääli räägitakse tervishoiu, kultuuri ja spordi toetamisest.

Kurrrrnähh, ma ütlen. Nõmedike kari.

Marfunja Afanasjevna...

...aka Marta Miisutütar on kummaline kass. Jaa-jaa, ma tean, et ma olen seda varem ka öelnud, aga tema kummalisus (ja napakus, nagu ka Joosepi napakus) suudab mind ikka ja jälle üllatada. Nimelt on tema minu tutvusringkonnas seni ainus kass, kes ei karda tolmuimejat. Joosep näituseks tõmbub kaitseasendisse niipea, kui ma imeja sisse lülitan, ja on kogu koristusprotsessi aja hüppevalmis. Marta aga, kus iganes ta parasjagu ka ei viibiks, laekub mürinat kuuldes kohemaid sündmuskohta ja sätib end leebelt äraootaval ilmel minust umbes meetri kaugusele. Tema õndsusehetk saabub siis, kui ma metalltoru lohvi otsast eemaldan ja lohvi plastmassotsikuga tema turjakarvu imema hakkan. Siis lähevad ta silmad pahupidi ja ma kujutan ette, et kui ta vaid oskaks, ägiseks ta rahulolust.

Lisaks on toruga ka muidu mõnus mässata - küünistada ja hammustada ja põtkida. Algul, kui Marfunja alles algaja oli, üritas ta toru otsa lakkuda. Ma pole iial näinud nii pikka kassikeelt. Võin vanduda, et Martal läksid silmad üllatusest suureks kut tõllarattad. Ja seda keeletustamiskatset ettekäändeks tuues ta nüüd toru närima hakkabki iga kord, kui see tema maniskini jõuab.

Aga vett ei armasta nad kumbki. Meil oli kord maal sihuke kassipoeg, keda esimest korda kastmisvee vannist välja õngitsedes arvasime, et noh, näh, lollikse asi, läks turnima ja kukkus sisse. Aga kui need päästmisaktsioonid juba regulaarseks kippusid muutuma, jõudis meiegi tuhmide ajudeni arusaam, et olime "vaest lollikest" hoopis ujumast takistanud. Kes teab, võib-olla läks seega kaotsi üks olümpialootus. Need inimesed on ikka nii mõistmatud olevused.

Ohjah.

Mõtlesin siin...

...et peaksin natukene inimsõbralikumaks hakkama. Siin bloogis, noh. Ja siis ma mõtlesin, et paneks poe hoopis kinni. Kaua sa ikka jõuad kahes bloogis plädrata. Liiatigi, kui neid lugeda, siis ilmneb selgelt, et ma põen raskekujulist skisofreeniat. Ühes armastan lilli, lapsi ja liblikaid, teises urisen kõigi ja kõige peale. Vaatame. Korra ma juba üritasin seda teha, aga minu Teine Mina ei suutnud oma suud koomal hoida ja tahtis ennast ka kusagil välja elada. Olgu siis esialgu.

Kuna sõbralikud inimesed Transpordiametist leidsid, et tühja neid marsasid nii palju ja tihedalt sinna Vääna-Jõesuu poole peab kimama, aitab paarist-kolmest hõreda graafikuga riistapuust küll, siis jääb mul hommikuti tunnike niisama molutamiseks, enne kui ma kodu poole liikuma pääsen. Sestap ühendan meeldiva (sest ma ei saa ometi väita, et tund aega puhtalt iseenda jaoks oleks ebameeldiv asi) mittekasulikuga ja rüüpan Viru keskuse Wayne's Coffees tassikse latte't. Selle omakorda võib ühendada nii lugemise, inimeste vaatlemise kui mõtlemisega. Ja kuhu need endise bibliograafi mõtted siis ikka liiguvad kui mitte raamatute poole. Eksole.

Okei, pikk jutt. Tegelikult tahtsin kirjutada vaid seda, et mul tekkis soov taas kord "Gösta Berlingi saagat" lugeda. Mul nimelt on olemas käputäis raamatuid, mida ma aeg-ajalt üle loen, ja mainit teos kuulub nende hulka. Ega ma tegelikult ei ole hea kriitik, sestap vabandan kliseede pärast, aga see raamat on mind läbi aegade lummanud oma põhjamaisusega ja millegipärast kerkib mul sellele mõeldes alati silme ette karge helekollane päikesevalgus. Pealegi meeldib mulle Lagerlöfi stiil ja see, kuidas ta oma jutustusse põimib rahvajutte ja müüte. See kõik kokku loobki selle ebamäärase "miski", mis mind ikka ja jälle sunnib seda raamatut kätte võtma.

Okei, lõpp kiskus klassikirjandiks, aga olgu.

*sügab nina ja mõtleb natuke*

Ei, aitab ka selleks korraks. Ollalaa!

*vasakule ära*

Juba teist korda...

...satutakse siia bloogi otsinguga "Dawni sündroom". Jätke endale meelde, kulla rahvas, et sellist tõbe ei ole maailmas olemas, on hoopis "Downi sündroom". Nii leiate vajaliku märksa kiiremini kätte.

*elab oma iiveldamaajavat peavalu teiste peal välja, eksole*

Jah, ma võtsin tabletti, aga sest polnud abi. Ja vat ei ole pohmell. Ilmselt jälle miski tõbi hoopis.

Oikuipahaonolla.

Ma kaeban...

...TV3-e peale, ausõna! Ma pole veel ainult suutnud välja mõelda, kellele nimelt või kuhu. Tänu nende "Kahvli" reklaamile viiuldab orkester mu peas juba teist nädalat üht ja sedasama jubedat lugu. Ja vähe sellest - nüüd on nad endale ka solistid palganud, kes sihukese heeliumiga liialdanud koopaorava häälega pirisevad: "Täna sa kuuled, mis on õnn, täna sa leiad, kus ta on..."

Appi. Aga mul on kuri tunne, et sellest saastast päästab vaid giljotiin. Nii ma siis kulgen oma maise teekonna lõpu suunas, määratuna veel umbes neljakümneks aastaks seda kuulama või?

Ma ei taha!!!

Einoh

Kiikasin huvi pärast sõnu, millega siiakanti satutud. Eino, ma saan kõigest aru, aga "ukuaru"? Ja "hamleti lühikokkuvõte"?? Ma ei mäleta, et ma kunagi millestki säherdusest oleksin juttu teinud.

Jumal tänatud!

Minu bloogi lugejate arv on kahanenud endisele kodusele kümmekonnale inimesele päevas. Sada kolmkümmend üheksa lugejat oli ikka väga räige.

Võite ju küsida, mis ma tast siis kirjutan, kui mulle lugejad ei meeldi. Meeldite, kullakesed, meeldite. Aga vastama ma sellele küsimusele ikkagi ei hakka. Vot tak vot, vualaa.

Vastik olen.

...

Pea on paks ja tuju nullis. Üritasin täna õues värsket õhku hingata - no ega kaua vastu ei pea. Postkastini ja tagasi ja juba olid huuled nii tuimad, et raske oli rääkida. Senimaani imestan, kuidas kT suutis linnas ära käia.

Selline toasistumine teeb mind tigedaks ja närviliseks. Töötegemine ei edene, aju oleks otsekui vatti täis ja võimetu kahest sõnastki koherentset lauset koostama. Nutt und hala!

Kassid ka ei saa aru, mis toimub. Küsivad õue ja kui ma neile akna avan, siis pistavad korraks nina välja, turtsatavad, otsekui oleksid paha lõhna nuusutanud või kõrvetada saanud, ja jäävad siis mulle etteheitvalt otsa põrnitsema. Justkui see minu süü oleks. Käigu jala.

Wtf? vol. 2

Mis president.ahju.ee mind siin linkinud on???

Täiendus 20. jaanuaril kell 17.43: Vat ei ole enam neid kommentaare, ei ole. Olen õel ja pahas tujus. Kõtt.

Wtf?

Mis toimub?

Ei, ma tõepoolest ei saa aru. On see mingi paha nali või?

KURAT KÜLL MA ÜTLEN!!!

*tahaks sülitada, aga ei taha põrandat reostada*

Ha-ha-harrmas Mooses!

Kalorilt via Triibik sain täna teada oi kui palju asju. Hoiatus: täis suuga mitte lugeda!

Chuck Norris isn't afraid of the dark, but the dark is afraid of Chuck Norris.

*naeraks, kui tal paha ei oleks*

Pagana kõhugripp, ma ütlen. Hiilis alatumal kombel selja tagant ligi, nagu ikka argpüksidele omane, ja murdis maha. Tshau-pakaa, mul on kiire!

Nunuh

Tuleb välja, et kreeka pähkli koored olid keskaegses Tartus tõeline luksuskaup. Tõeliselt valgustav artikkel.

Ohjah

Mu ajul on praegu hibernatsiooniperiood. See saabub igal aastal umbes nädal peale aastavahetust ja kestab ajani, mil päikesekiired lume juba urbseks on sulatanud ning esimesed julged lumikellukesed oma ninad maa peale pistavad. Selle perioodi kestel keeldub mu aju tõsisemalt funktsioneerimast ja maskeerub igaks juhuks Tõelise Soodaefektiga Blondiini kreeka pähkli suuruseks hallollusetombuks - lihtsalt selleks, et teda rahule jäetaks. Miska töötegemine muutub tõeliseks katsumuseks. Eks püüa klahvistikust normaalset teksti välja võluda, mida teistelgi meeldiv oleks lugeda, kui kõik, mis sealt tulla tahab, on tühi mõttemull.

Nutt und hala.

Ahh.

Mittesoovikontsert otsustas ka täna vaimukaks muutuda ja lülitus merelauludele. Kui mu aju kokku tõmbub, kipub orkester kohutavalt laiutama hakkama. Just nagu sellest oleks veel vähe, et nad oma repertuaari alati ise võivad valida, ilma et mul selles mingit kaasarääkimisõigust oleks. Võeh, ma ütlen.

Üks unine heietus veel

Sai üle tüki aja jälle "Kolme apelsini" vaadatud. Midagi pole teha - kuigi see tükk on mul juba peaaegu et sõna-sõnalt peas, vaatan ja naeran ikka. Liiatigi meenutab see mulle neid aegu, kui kolmik Noormetsad-Nüganen alles Ugalas olid, meie aga, kultuurikolledži tudengid, igal võimalusel mõnd etendust vaatamas käisime.

Nujah. Ometi on mu mälu sedavõrd selektiivne, et mäletab just komöödiaid - "Kolme apelsini", "Charlie tädi" ja mis nad seal olidki.

Lisaks mäletan veel Mulgi Keldri porgandikuubikutega pitsat ja Vilma kohviku sufleekooki. Ja veel üht kohvikut, mille nime olen unustanud ning mis asus sealsamas, peaaegu kolledži kõrval (kolledž ise asus oma vanas kohas endises Grand Hotellis), kui ma ei eksi, siis õhtukooli ja per. büroo vahel. Seal oli kamin, kus talvel alati lõõmas tuli, ja imemaitsvad meega pannkoogid.

Kolledž oli mõnus koht. Kuna tegu oli endise kutsekooliga, koolitati seal bibliograafe just maaraamatukogudele (mina õppisin seal 1989 - 1992, nii et siis ei olnud veel erilisi muutusi toimunud). Sestap kuulusid meie õppekavva ka ilukiri (et riiulitele ja stendidele kalligraafilisi silte ja pealkirju kujundada), raamatuköitmine (põllukivi meetodil, nagu me seda kutsusime, kuna broshüüride köitmisel kasutasime suure pressi asemel parajat raudkivi) ja kõnekunst (et kirjandusõhtutel ja kohtumistel autoritega suuta korralikult etelda). Nii et ma olen karmi kooli läbi teinud naisterahvas ega karda isegi mitte vanakuradi vanaema. Haa. Ma deklameerin ta nii ära, et siga ka ei söö. Siis köidan kalinguri ja kirjutan gooti tähtedega pealkirjaks "Weikene öppedus rahwawaenlasille". Vot tak vot, vualaa.

Ja veel üks online-vahemärkus: see film on täieline jama. Ma ei armasta seda, kui mingi hea asi lõdva käega pea peale keeratakse ja ära rikutakse. Pealegi on raamat märksa vaimukam kui film. Oleks vanaema sihuke old bitch, nagu ta raamatus on - oi jee.

Aga see oli minu tagasihoidlik arvamus, mis ei pretendeeri Püha Tõe staatusele.

*haigutab laialt*

Vabandust. Aga kui ma kohe magama ei lähe, tuleb mu alalõug varsti kipsi panna. Nii et hüva ööd, kallis rahvas.

*magamistoa suunas minema*

The cold touch of life

"Kule, tead, seal nurga taga, raisk, on minu lemmikkoht. T..a küll, raisk."
"Mis seal on sisä?"
"Mentla, raisk."
"Oled käind vä?"
"Mitu korda. Juua täis olen old ja sis kah, kui me toda neegrit peksime."
"Mis päris neeger oli vä?"
"Nojah, raisk"
"Mis must päris vä?"
(loeb valju häälega): "Inn kaaso di nekessitaa rompeere il vetro per uskire. (selgituseks: in caso di necessita rompere il vetro per uscire.) Hispaania keeles puha ja, t..a ma ütlen. Misä? Ei, ikka päris neeger jah. No tegelt on indialane."
"See on sis tshurka ju tegelt."
"Võib-olla, raisk. A meie ütleme neeger. Mul on tema pärast kohtuasi ka kaelas, raisk. Oma advokaat on ja puha. Kule, tead, selles mängus tuleb ikka vasakuga vajutada, tead. Kui sa paremaga vajutad, sis on aeglane ja saad ise noaga, raisk."
"Aga mina võtan neid tavaliselt heedsottidega maha (ilmselt siis headshot). Laksu paned, raisk, pea läind ja enam ei piiksu, tead. Kule, kuidas sa bio õpsiga jutule said?"
"Äh, see on loll mutt, aga ma pean temaga asjad korda saama, raisk. Vanamoor lubas mulle viis tonni, kui tunnistustel enam ühtki kahte pole, raisk."

etc.

Ei, ma ei taha mitte midagi öelda. Olin praegu vaid tuima elukroonikeri rollis ja tähendasin üles vestluse, mis koduteel marsas mulle oma kombitsaid ajju ajas.

And now for something completely different.

Tulge tehke minu eest tööd. Ma tahan magada.

Nutt und hala, ma ütlen. Ahh.

Märkus iseendale

Kui kavatsed tööd teha, siis on out igasugune muusika - nii Tshaikovski, Rahmaninov kui Debussy, kergemast vallast "Ooperifantoom" ja "Chess", ja igal juhul Ehala, Bonzo, Saatpalu ja Mandel ning Tätte ja Matvere - ühesõnaga kõik, mis paneb kaasa elama, viisikäike kuulama, end muusikasse kaotama ja kaasa mõtlema. See Ei Lähe Mitte. Sest kes siis tööd teeb??? Hädapärast - aga ka ainult hädapärast kõlbab Jobim Sinatra esituses.

Ergo - kõige lihtsam on plaadimängija sootumaks kinni panna. Khurb. Vhäääga khurb. Aga pole midagi parata.

*ohkab südamepõhjast*

Elu või asi, ma ütlen. Igal hommikul tõuse üles ja tee voodi ära. Kuhu me küll niimoodi välja jõuame?

Nõnda siis

Ongi aastanumber vahetunud. Natuke hiljaks jäi see tähelepanek küll, aga öösel kustusin ma tahtejõu pingutuste kiuste üsna kohe peale "Ooperifantoomi" lõppu lihtsalt ära. Sinnasamma, teleka ette. Mistap jäid ära ka kõik süvafilosoofilised tähelepanekud. Jutumärkides.

Tegelikult peaksin vist praegu nimekirju koostama. Et mis kadunukeses head oli ja mida ma sel aastal kindlalt plaani võtan. Tjah. Aga tegelt... No vabandage väga, mida te minult nõuate, kui ma alles napilt tund aega tagasi oma silmad lahti rebisin, sest keski hullumeelne helistas. Kell üksteist esimese jaanuari hommikul! Inimesed, halastage! Sel ajal ma tavaliselt magan. Ainus, kes rõõmsalt mööda maja ringi siristab, on J.

*rüüpab äsja valmis saanud kohvi*

Õndsus!

Aga jah. Möödunud aasta. Mis ma oskan ta kohta öelda. Selles oli kõike - nagu ikka. Rõõmu ja pisaraid. Tööd ja puhkust. Päikest, vihma ja lund. Midagi vapustavat ei toimunud. Selline rahulik, kena aasta oli. Isiklikus plaanis. Maailmaajaloo seisukohalt muidugi toimus nii mõndagi olulist ja vapustavat. Aga see selleks.

Uue aasta lubadused?

Ma luban. Ausõna, ma luban. Aga mis sellest välja tuleb, seda näitab aeg.

Tegelikult tabab mind esimesel jaanuaril omamoodi pohmell. Või antikliimaks. Alles on lõbu ja rõõmu, ilutulestik ja majadest väljunud inimesed, kes üksteisele head uut aastat soovivad, ja siis korraga - pikk aasta ootab ees ja kui hästi läheb, koosneb see vaid 365-st päevast. Täna on pealegi pühapäev ja kuna ma pühapäevi suurt ei armasta, teeb tõsiasi, et sel aastal on hakatus kuidagi kahekordne, mind veel eriti närviliseks.

Sestap soovin teile nüüd rõõmsat uue aasta algust ja lähen - oo igavust! - pesu triikima. Meespere vaja ju homme tööle und lasteaeda kupatada. Ohjahjahjah. Olge tublid!

*longib saba lohinal kööki*