Vaat nii

Sihuke uudis siis. Mulle ütleb see nimi nii mõndagi, kT-le mitte mummi. Ah et minu jutu point? Lihtsalt kunagi juhtus kT mainima, et me oleme kasvanud eri kultuuriruumes. Tema Taaralinnas ja Põlvamaal, mina Soome televisioonist mõjutet Tallinnas (kuigi kõik koolivaheajad ja tihtipeale ka nädalalõpud veetsin Viljandimaal vanavanemate juures). Sellised nimed nagu Uuno Turhapuro ja Monty Python ei öelnud talle enne muhvigi, nüüd fännab ta mõlemaid. Mina kui vanade filmide austaja vaatan senini vahel hea meelega ka mõnd vanemat soome filmi ja otse loomulikult eelistan neid, kus mängib Tauno Palo. Või põhjanaabrite odakuulsus Tapio Rautavaara. Vaat olen kord sihuke imeline loomake.

Tegelikult tahaksin kohutavalt näha vanu häid vesterneid. Midagi pole teha - ma olen John Wayne'i, Henry Fonda ja Gary Cooperi paadunud austaja. Kuigi - kõige rohkem igatseb mu süda praegu "Seitset vaprat", milles mängisid Yul Brynner ja Steve McQueen.

Ja veel. Filmid Fred Astaire'iga. Ohh. Ja Cary Granti komöödiad. Humphrey Bogart. James Stewart.

Ginger Rogers. Judy Garland. Bette Davis. Katherine Hepburn. Audrey Hepburn. Kuigi viimane kisub juba viiekümnendatesse, aga vahet pole.

*lutsutab sabaotsa*

Nagu näha, on täna jälle üks nostalgiist kantud õhtu. Ega's midagi. Elame üle. Igatahes - tuduaeg!

Olen siin...

...püüdnud üht koma teist korda saata, telekas taustaks mängimas, ja seepärast võingi täie veendumusega väita, et peaksin end eemale hoidma filmist, mille režissöör kuu peale filmi valmimist rinnavähki sureb. Puhtalt minu isiklik arvamus: ma-sen-dav. Kole. Ei taha. Ma saan aru, et inimese unistuseks oli režissööriks saada, ja müts maha tema ees, et ta seda suutis, aga mina, eksole, olen praegu masenduses.

Hea seegi, et Mittesoovikontserdi viisikettal keerlev lugu on - tänu "Kahele taktile" - "Morning Train".

Ei, meie kassid...

...on ikka erilised esteedid. Kui ma koju jõudsin, oli Joosep end sättinud elutoa lauale täpselt keset pitslinikut ja Marta põrnitses mind lillepostamendi alumiselt riiulilt läbi rohtliilia tupsude. Täieline idüll, tõepoolest.

Maale tahaks. Kui ometi selle töö kaelast ära saaks, et võiks pisikese hingetõmbepausi teha. Aga looda sa. Ühe sajajalgse olendi kohta venib töö jubbbbbbbbbe aeglaselt. No ei edene, tõbrik. Mida kõike ma olen teinud - eest sikutanud, tagant tõuganud, isegi ehmatada püüdsin - aga tema, raip, ainult nohiseb. Ja ei liigu!!!

*põrnitseb aknast välja, silmis kurba lootusetust õhkuv pilk*

Elu või asi, ma ütlen. Urr.

Ma olen ikka...

...padukodune inimene. Minu lemmik-laupäevaõhtu sisaldab endas pirukaküpsetamist ja saunatamist, millele järgneb (just sügiseti ja talviti) istung küünlavalgel koos pirukate und kuuma tee manustamisega ja kõike seda saadab mõnus teadmine, et homme on alles pühapäev ja et pühapäevastressi võib vabalt lausa homsesse pärastlõunasse lükata, et ees ootab mõnus pikutamine vaikse raadiokuulamise ja raamatulugemise seltsis nii umbes kella kaheni öösel ja et hommikut alustame E küpsetatud pannkookidega, sest temast kut vanainimesest kipub uni ikka varakult lahkuma juba.

Küünlapõletamise aeg on käes. Tuleb hakata neid ikka mõnuga varuma, sest ega minu jaoks pole mingi asi sadakond teeküünalt nädalaga huugama panna. Korra köhida ja kõik. Aga on ikka mõnus küll, kui maja on soe, läbi kaminaukse klaasi kumavad söed, kamina- und muudel servadel aga põlevad küünlad.

Haa. Varsti hakkan juba jõululaule laulma, nii et viimane aeg on lõpetada. Pealegi - saun ja pirukad ootavad. Mmmmmmm!

Tshau-pakaa!

*keksib roeemsaste koeoegi poole*

Mõnus

Nüüdsest oleme siis meiegi oma valla (auto)mobiiliomanikkude sekka üles tähendatud. Mõnus on ta selles mõttes, et nüüd on võimalik teha täpselt seda, mille pärast ma autost puudust tundsin - nimelt niisama natukene loodusesse sõita ja ümbrusega tutvuda. Taaralinna väisata, ilma et peaks kompsude-kodinatega bussi- või Balti jaama kolistama. Seenemetsas käia. Suviti mõnusamaid ujumiskohti otsida. Ja nii edasi.

Täna tegimegi väikese paaritunnise tiiru pealkirjaga "Tunne oma koduvalda". Koju jõudsin, taskud kastanimune täis. Tõesti oli mõnus. Muuhulgas jalutasime ka ümber Vääna mõisa, mis majutab algkooli ja lasteaiarühma nimega Mõisa Miisud. Armas.

Ja nüüd läheb jälle toimetamiseks. Nii et aidaa.

GRRRRRRRRR!

Isand Palmaru on ......... (täida lünk sulle meeldiva sõnaga). Minu vastavate sõnade nimekiri on pikk ja kole.

Ei, asi pole mitte leimivastases võitluses. Asi on lihtsalt selles, et ma olen naisterahvas ega ropenda. Vähemalt mitte avalikult.

Nunuh

Olge lahked.


You are Audrey Hepburn!

Which Female, Historic Beauty are you?



Your essence is motherly

Yeah. That's my essence. Nii et ma olen siis üks emalik Audrey Hepburn. Hea seegi. Vähemalt pole ma isalik sisalik.

Aga tegelikult mulle Audrey Hepburn meeldib. Nii et ma olen liigutatud. Nüüh.

*luristab nina*

Inemine on ikka üks imeline loomake

Läksin mina linna, eksole, et endale miskit tõugu kuft muretseda selle tati vastu, mida keegi kõrgemalt poolt korraga otsustas meile pähe kallama hakata, ja lõpetasin sellega, et kulutasin mitu sini-rohe-punast raha hoopistükkis lõngade und raamatute peale. Ilmselt küll seetõttu, et meie kaubanduses 46-st suuremat numbrit naljalt ei leia (ohh, ma kujutan ette, milline kaagatamine lahti läheks siis, kui ma selle "mure" näiteks delfi naistekasse üles riputaksin), aga mulle meeldiks kufti alla veel kampsun ära mahutada. Ja ilmselt ka seetõttu, et mul polnud aega ega tahtmist ega viitsimist kõiki kauplusi läbi joosta.

Aga ikkagi. See on nii tüüpiline - lõngad ja raamatud. Mind ei paranda vist isegi mitte haud.

*ohkab*

Lootusetu.

Huh!

Elasin just läbi kõige jubedamad viis minutit. Kui ma linnast tulin, lamas kümmekonna meetri kaugusel meie teeotsast keset maanteed värske kassilaip. Muidugi läksin seda lähemalt uurima ja esimese hooga arvasin tema tumehallis kasukas nägevat punaseid laike ning jätsin juba mõttes Martaga jumalaga. Aga õnneks (oo, kui õudne on niimoodi öelda!) oli see hallikirju kõuts, kes ikka tavatses meie maja ümber luusida.

Mu kergendustunne oli sedavõrd suur, et ma ei saanud võtit lukuauku – käed värisesid. Sa võtad endale looma, eksole, ja suhtud sellesse filosoofilise rahuga, et maakoht ja nõnda edasi, et juhtuda võib nii üht kui teist, et selleks peab lihtsalt valmis olema, aga kui sa siis selle võimaliku juhtunuga silmitsi seisad, on suhtumine unustatud, süda taob rinnus ja peas tiirutab vaid üksainus mõte – kuidas sa oma nelja-aastasele pojaraasule selgeks teed, et üks teie kassidest ei tule enam kunagi koju.

J oli küll juures, kui meie peaaegu kolmeteistkümneaastasele kollile, keda tabas tagakeha halvatus, uinutav süst tehti, aga ta oli toona nii väike ega mäleta õieti Noratki, rääkimata tema lahkumisest. Liiatigi kipub ta kõiksugu õnnetusi koledal kombel südamesse võtma.

Vaat selline tõsine jutt siis täna.

*rüüpab mõtlikult kohvi*

Nüüd on nii Marta kui Joosep juba kodus, kõhud täis puukinud ja põõnavad magada. Aga minul ootab tööpõld kündmist. Nii et adrakured pihku ja – aidaa!

*sumpab põlla pääle*

And the winner is...

Viiekümneseks saanud Eurovisiooni lauluvõistluse kõigi aegade parim laul on... tada-dadat-tadaaa!!!... sürpriis, sürpriis: ABBA "Waterloo".

Istun jah üleval, sest unetus vaevab. Ja mida siis ikka targemat teha, eksole. Ainult et ma arvasin võitja juba alguses ära. Laulude valik oli üldse nii... sinna-tänna. "Halleluuja" näiteks, mis mulle siiani meeldib, polnud neljateistkümne hulka pääsenud. Ega Norra "Nokturn", mis minu meelest on üldse üks ilusamaid võidulugusid. Nii et jah. Ah. Käis kah. Üleüldse. Mõni mõis. Tegelt ei oma see maailma ajaloo seisukohast üldse mitte mingisugust tähtsust. Nii et...

Head ööd, kallid televaatajad.

*haigutab*

Tuduaeg!

Õõh

Kaks reklaami ajavad mulle kananaha ihule - üks neist on roheline hernenaeratus ja teine see Knorri reklaam, kus plikanakats spagette lutsutab. Viimase kohta ütlen kogu südamest ÖÄKK! Ei osta enam Knorri. Mitte kunagi.

Fui.

Oo, rikutud noorus!

J laekus töötuppa und esines peaaegu omaloomingulise lauluga, mille sõnad kõlasid järgmiselt:

Kleepida, kleepida, kleepida jah
ja kleepida, kleepida, kleepida jah.
Aga mida sina kleebid,
kui kleepsu ei ole
ja õlu on leige kah!

*blink, blink*

Oleks siis veel, et me pere oleks mingi õllekultuuri viljeleja või midagi. Aga J on õllepuntsusid ainult poes näinud.

Eino muhe muidugi.

Ma olen ikka...

...täiesti mandunud viimasel ajal - isegi ajalehti pole aega lugeda. Sestap ka minu triviaalsed märkused siin bloogis. Kuigi praegu võtsin veidikeseks aja maha ja rahustan oma närve tikkimisega - J-l täna jälle kodupäev ja siis ei tule töötegemisest suurt mummigi välja. Nii et pole välistatud mõni tsipa mõttekam sissekanne - kuigi, mine isahane tea.

Küsimus suurele ringile, muide: kelle luuletusest see tsitaat pärineb? Kui ma veel raamatukogus töötasin, tekkis meil kord lausa äge diskussioon, milles osalejatest kahel oli eesti filoloogi haridus ja ülejäänud lihtsalt bibliograafid. Asi tipnes suisa mitmes antoloogias tuhnimisega.

Omavahel öeldes - mina teadsin, aga mind ei usutud.

*kes ikka oravakese saba kergitab, kui mitte oravake ise, eksole*

Kuigi ma millegipärast arvan, et leidub inimesi, kelle jaoks see pole küsimus ega midagi.

Tshau-pakaa.

Hilinenud tähelepanek

Nojah, kui ühes filmis esineb Normani-nimeline meesterahvas, siis ei ole ometi kahtlustki, kes mõrtsuk on.

Elementaarne, Watson.

Sina armas Mooses!

Ei, ma saan aru küll, et kui kaamerad kõik pildistavad ja... Aga noeima'ivõi! "Ukuaru", "Kapsapea" ja "Tõde ja õigus" on niisiis Eduard Vilde surematud teosed. Ja "Kapsapea" ikka täie veendumusega kohe, mis sest, et valida oli ka "Pisuhänd".

Ega ma ka teab mis tarkpea ei ole, aga no Vilde teoseid tean esimese soojaga oma viis tükki ära öelda küll.

"Rooside sõda" vaadata on mõnikord ikka väga valus.

Jälle mina siin

Nii, nagu kõik head asjad kord ka ülipika vinnaga minukeseni jõuavad, soetasin endale täna Tanel Padari ja Päikese tseedee. Ega mul muud öelda ei olegi, kui et "Jess! Mõnus koristamise muusika!" Senini olen pidanud vähem raju taustaga läbi ajama, sest mingi kummalise maeiteagimisasja pärast ei ole ma endale soetanud ühtki Rammsteini plaati. Üks oli vaid korra laenuks kuulata ja siis ma avastasingi, et sihukese muusika saatel on maru mõnus kevadpuhastust korraldada. Ja nüüd juba tasapisi jõuludele mõtlema peab hakkama, nii et jälle suurpuhastus plaanis.

Nojah, ei, see on ikka niisama ka mõnus kuulamine.

Ah, lõpetan parem praegu. Väga domestikaalne (ega ma'i teagi, kas sihukest sõna üldse eksisteerib, aga tühja sest) mulin tuleb. Täna Ei Ole Minu Päev!

*lehvitab kõrvu ja keksib minema*

Issand küll

Valimistulemusi jälgides (praegu peab kõnet Suur Juht Ja Õpetaja Ise) tahaks ainult karjuda: inimesed, kus teie mõistus on??? Ja ma võin seda teha täiesti puhta südametunnistusega, sest mina käisin valimas.

Meeste sokimajandus...

...on üks maru kummaline asi. Vaevalt on uus paar sokke ringlusse läinud ja ma need peale pesu ära saan paaritatud, kui järgmisest pesust väljub ainult üks sokk ja teine jääb teadmata kadunuks. Sokid on mulle teada olevaist ainsad olendid, kelle arv paari panemise tagajärjel kahanema hakkab.

Teine võimalus on muidugi see, et meie majas elutseb Keegi, Kes Sööb Sokke. Ja miskipärast just mehiseid sokke - kadumistendentsi ilmutavad ainult kT ja J omad, minu omad on kõik kenasti alles.

Ohmaeiteagikohekuhuseeeluniimoodiviib.

Jube väsimus tikub ka ligi. Sain ma ju ometi vägiteoga hakkama - lohistasin Troikast koju suure kõhutäie ahjurooga. See võtab tugevamalgi mehel võhma välja (inimloomkatsete abil tõestamist leidnud väide), nii et mis siis minusugusest väetist naisterahvast rääkida.

*haigutab*

Ma vist lähen ja viskan külili. Nii et - side lõpp.

Suisa ülipöörane shovinismus ju!

kT reetis praegu oma tõelise olemuse. Tema arvates elame me Harkumaal Harju vallas. No jee. Ma olen madu oma rinnal soojendanud!!!

*ei saa tegelikult ise ka päris hästi aru, mida ta räägib*

Huvitav, mis diagnoosi alla see käib, kui inimene endast kolmandas isikus hakkab rääkima?

Tere hommikust...

...minu armsad väikesed suhkrupõrsad!

Suhkrutrahv on jälle üles kaevatud, nagu minu pildimassin arvutis mind rõemsaste teavitab. Kõik Brüsseli bürokraatidele näitama, et me keedame moosi.

Kuigi, Suhkrupoiss meenutab mulle esimese hooga küll hoopis midagi muud. Aga noh, vanarahvas teab rääkida, et igaüks võtta asju oma rikutuse tasemelt. Ja vanarahvas, nagu teada, poetab aina pärle, nii et...

*on nii rikutud, nii kole rikutud, et eiteagikohe...*

Tänase päeva parima karjatuse Oscar...

...läheb minu auväärt tädile, kes olla häälest ära E telefonikõnele vastates karjatanud: "Kurat! Mina mõtlesin, et Vikatimees helistab!" (Omavahel öeldes - E kähiseb ja kriuksub ikka päris jubedalt küll. Kui ta hommikul mulle helistas, siis arvasin ma, et telefon hakib.)

Ja tänase päeva parima killu Oscari saab iseenesest mõista J, kes minu kurja kulmukortsutuse peale deklameeris: "Tige nägu - see on häbi. Naeratus lööb kõikjal läbi!" Eks kT õpetas. Ja katsu siis veel kuri olla, eksole.

Vaatasin

Ausalt öelda kahtlesin algul, kas vaatan. Kügelesin mis ma kügelesin, püsti ikka enne ei saanud kui film läbi. Sünge oli.

Ma olen liiga väsinud selleks, et siin mingisse süvafilosoofilisse arutellu laskuda, kuid tunnistan ausalt, et vähemalt täna õhtul tekitavad igasugused religioossed ekstsessid minus õõva.

Ohjah

Kuuli ette jäänud tüdruk suri.

Oli see tõepoolest juba neljateistkümne aasta eest, kui mu sõbranna vend, kes Mustamäelt sõbra juurest tuli, kodu juures marsast väljudes tänaval märatsenud miilitsa kuuli ette jäi?

Jah, novembris saab sellest juba neliteist aastat. Ta oli vaid pisut vanem kui täna surnud tüdruk. Toonased tunded kipuvad taas servapidi mu hinge - jahmatus, kurbus, jõuetu viha... Kõik see tuleb jälle meelde. Selline surm on kohutavalt ebaõiglane.

Ausõna

Vaatan Isamaaliidu valimisreklaami, kus Vanemuine, Kalevipoeg ja Tartu Vaim saunalaval kõõluvad, ega saa midagi parata, et mu silme ette trügib vägisi pilt joogisest Oja Petsist, kes ukse lahti rebib ja möriseb: "Mehed, mis kuivate, minge poodi!" Peale selle näeb Tartu Vaim välja nagu kopsuhaige suitsetaja õudusunenägu talle järele tulnud Vikatimehest (kes ise on ilmselt sama kopsuhaige).

Oi aegu, oi aegu.

Jälle õelas tujus

Terevisioonis neiu Padari esinemist vaadates ei saanud ma kuidagi lahti mõttest, et ta pingutab ja pingutab, aga on ikka oma noorema venna hale vari.

Tegu on puhtalt minu isikliku arvamusega, mis ei pretendeeri Püha Tõe staatusele. Aga see tunne on mind vaevanud juba enam-vähem sellest ajast peale, kui Padarid esinenud on. Midagi pole teha.

Ma olen õel! Ma olen õel! (allikas: juba mainitud.)

...

Appi.

Muuseas...

...avastasin endal ühe totra "oi, vaata!"-sündroomi, mis on ilmselt tekkinud tänu reisimisele koos J-ga. Kui me kT-ga möödunud sügisel käisime Raamatuklubi korraldatud kultuurireisil mööda Eestit, siis mõnd traktorit/hobust/jne nähes tabasin endas tugeva soovi kT-d varrukast sikutada ja hüüda: "Oi, vaata, milline traktor/hobune/jne!" Eile täheldasin, et see sündroom elab ja õitseb ega ilmuta kadumise märke.

*mõtiskleb kummaliste ilmingute üle*

Nojah

Ma siis ka tagasi. Mõtlen siin praegu, et mida kasulikku ma sellel nädalavahetusel korda saatsin, teada sain ja teistele õpetasin.

Mitte mummigi. Peale selle, et mõnulesin koos J-ga Taaralinnas, sel ajal kui teised mõnulesid nii umbes kolmkümmend kilomeetrit kaugemal. J nimelt otsustas reede õhtul, et tema maalesõit lõpeb selsamal kohal ja nüüd kohemaid ära. Kas Tartu või koju tagasi. Ei veennud teda ei mets ega maa, ei õunad, ei ploomid ega viinamarjad, isegi mitte I ega M, kelle maaletulekuga teda meelitada püüti. Mumm maandus Paradiisiaia lähedusse ja sinna tema ka jäi. Koos minuga.

Teised pidasid maal Ä sünnipäeva ja tegelesid ühiskondlikult kasuliku tööga (loe: kaevasid kaablikraavi, korjasid õunu und sõid viinamarju), meie uitlesime niisama, käisime Paradiisiaias tseedeesid ostmas ja laisklesime venekeelseid satikanaleid vaadates (õieti tegin seda mina, J mängis sel ajal niisama või joonistas). Ja nii see aeg veeres.

Tagasiteel tegin ühe avastuse. Ma ei tea, kui mitmeid kümneid kordi ma olen Tallinna ja Tartu vahet nühkinud, aga nüüd märkasin teadlikult esmakordselt sellist kohanime nagu Käsukonna. Huvitav, millest selline nimi? On see kuidagi katekismusega seotud? Või oli sealkandis eriti karm parun, kelle käepikenduseks eriti tige kubjas?

Mu jutt on segane ja hüplik, sest naudin praegu täiel rinnal oma uusimat ostu tseedeede vallas, nimelt Lauri Saatpalu ja Katrin Mandeli tulivärsket üllitist "Sa oled hea", ja see ajab mõtted hajevile. (Muuseas tegin praegu Tõelise Soodaefektiga Blondiinile sobiliku avastuse - mulle tundub, et Katrin Mandel on Kate. Heureka, eksole. Aga ma vist tõepoolest ei teadnud Kate'i kodanikunime, või olin selle unustanud.)

Ei, ma parem lõpetan, sest mõistlikku teksti ma oma klaverist praegu välja ei võlu.

*ümiseb*

Su aknast näen: siis öös on teised aknad...

*mõnuleb täiel rinnal*

...

Pakaa.

*läheb minema*

Hea kild

Meil käis veidi aja eest elekter ära - need on need mittepäälinnaselamise rõõmud ja mured, eksole. Helistas kT siis Eesti Energiasse, et neidki meid tabanud Egiptuse pimedusest teavitada. Automaat vastas talle rõõmsasti, et elektrikatkestuse tõttu on neil palju kõnesid ja olgu helistaja nii kena und saatku neile essemmess VÕI VÕTKU ÜHENDUST NENDE VEEBILEHE KAUDU!

Mis nad mõtlevad, et mede massin käib vändaga või?

Kui taas valgus sai, krapsas J voodist välja, tõi jooksuga oma mobiili ja "helistas" vastavale onule. Kõne kõlas enam-vähem järgmiselt: "Tere. Tead, meil läks elekter ära. Kohe päris pime oli. Palun, luba mulle nüüd korralikku elektrit. Selge. Jah. Nii. Luba mulle. Jah, korralikku elektrit. No head ööd siis."

Karm.

No see veel puudus!

Ilmselgelt lahkuminekumeeleoludest tingituna lülitus Mittesoovikontsert minu peas Valgre loomingu lainele ja tuuritab seal nüüd lauluna "Ma võtan viina".

Tulejumalappi.

Nüüh!

Ja nii nad viisidki meie Karla ära.

Ma olen õnnetu. Ja kurb. Sest see oli mul esimene kord looma ära anda.

*ohkab südamest*

Aga ma usun, et ta sai endale hoolitseva pere.

*nii kurb, nii kurb, nii kurb*

Eile õhtul

Vaatasin ka. Tõenäoliselt saab see üheks harvadest sarjadest, mida ma jälgida viitsin. Eks näis. Algus oli päris hea.

Kuigi, kõige põnevama koha peal (umbes seal, kui piloot korraga ellu ärkas) tabas meie peret pisike katastroof oksendava kassi näol ja kT-l tuli hakata kaheinimesevoodit paigast lohistama, miska Esimene Krõmps jäi meil nägemata. Aga noh, jõuab veel.

Einojaa

Suur tänu, Aveke! Huvitav, mida ta oma modellidele näitab, et need kõik nii jahmunud on?

Igatahes luupainaja on tänaseks kindlustatud.

Hilisem täiendus: tõepoolest, see kollase kübaraga tüdrukuke parempoolses veerus on eriti võigas - lapselikud kikud und tiinapargi naeratus. ÕÕH.

See Ei Lähe Mitte!

*blink, blink*

Truth or not?

Eilane

Haa-haa.

Mis kas nüüd hakatakse rahvale siis kolmes keeles vandumist tõlkima vä? (küsib Tõelise Soodaefektiga Blondiin).

Laupäeval...

...sai J-le antud lubadusest kinni peetud ja talle mänguauto ostetud. Kuna ma viimasel ajal põhimõtteliselt enam ei kiida heaks odavaid jullasid, mis juba esimesel päeval ära lagunevad (olen neid tervete tonnide kaupa prügimäele saatnud juba), ja eelistan asjalikumaid mänguasju, siis langes valik Lego tänavakoristusmasinale.

Selle jutu olematu point on selles, et autojuht selles autos on maru ägeda näoga. Sihuke karm lühikese jutu mees tundub olevat - kulm kortsus ja kolmepäevane tüügas näos, üsna selle mehe nägu.

Muhe.

Nagu ikka

Tahaks lihtsalt laulujoru üles võtta, et "See Eesti riigi säädus on ropp ja roojane..."

Oo, kurimuri!

No on ikka küll! Sellest järeldub, et kannatlikkus on voorus. Käisin ma eelmisel aastal ikka ka nagu kass ümber palava pudru, kuni viimaks otsustasin endale jõulukingi teha ja ostsin selle raamatu ära. Ja ole lahke. Nüüd loen, et Apollos "Meistri ja Margarita päevikud" püsikliendile oktoobris ainult üheksakümmend üheksa raha. Sina urride urr küll!!!

*istub ega mõista, mis päev see täna küll on*

Pagana päikesevarjutus, ma ütlen.

Midagi paremat ka

Igatahes minu uudishimu sai äratatud. Iseasi on see, kas ma seda vaatama jõuan. "Sõrmuste isanda" viimase osa vaatamisega kaasnenud ebameeldivused - paismaisi lehk, kokakoolalurin, mobiilid ja plädisevad teismelised - on veel liiga selgelt meeles.

Eih, ma olen täna kurjas tujus. Lõpetan parem ära. Pealegi - töö ootab. Nii et lõpp looderdamisele!

Jaa-jah

Jutusta aga julgesti, küll me usume.

Ma ei viitsi enam. Juhe jookseb kokku. Masendus tuleb peale. Keda nad lolliks peavad??? Ja oleks siis, et oleks valida mõni normaalsem variant. Aga looda sa. Kõik topivad sulle oma populismi kurku ja ajavad veel pulgaga takka ka, just nagu vorsti topiks.

Ennast kordama kippudes ütlen, et olen sellest jamast oksendamiseni tüdinud!

Kuriurin

Kuidas ma ei talu väljendit "miski on millestki kinni"! Mis tontima eesti keel see selline on, ma küsin? Ja ärge tulge mulle ajama oma tobedat jura sellest, et keel muutub. Muutub jah, aga mitte soome keeleks.

Eriti võiks seda teada üks Sotsiaalministeeriumi uus ametnikuhakatis.

*turtsub ja igatseb üht korralikku kohviklähvi, et tuju paremaks läheks*

Lisa: ja nüüd räägib treenerineiu keha ja lihaste kestmisest. Mis toimub, aru ma ei saa???

Aitab. Mina lähen ära.

Kassilood

Nagu juuresolevalt pildilt näha, on meil endiselt ära anda pisike must kassihakatis esialgse pealkirjaga "Karla". J ei taha teist kuidagi rahule jätta ja vanem vend Joosep ka käib ja uriseb ainult viimasel ajal. Eile sööginõude juures läks päris asjalikuks löömaks. Joosep äsas Karlutile paar korda käpaga, mispeale sealsamas toolil passiv Marta ajas end istuma, silmitses oma vanemat võsu hoolega ja tõmbas viimaks paar säuhhi käpaga üle tema kõrvade. Ilmselt ütles ta sinna juurde midagi laadis: "Jäta jalamaid oma vend rahule, Joosep, või ma annan sulle korraliku keretäie!"

Igatahes tegeleme aktiivselt Karlale uue pere otsimisega. Kolm kassi on siiski liiast. Ja ma imestan senini, et Marta meid ainult kahe pojaga on õnnistanud. Mu fantasii tõrgub ette kujutamast, mis saanuks siis, kui mõlemal korral olnuks jõngermanne terve pesakond. Uhh.

Nii et - kes tahab kassi???

Milline mõte!

Ma lausa pean seda tsiteerima mõlemas oma bloogis (see isiksuse kahestumine, saate aru küll.) Leidsin selle juhtumisi blooge pidi ringi konnates:

Elu ei tohiks olla teekond hauda eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha täiesti ära kasutatud ja kulunud ning karjuda: "Issver, milline reis!!!"

Tõepoolest.

Paduromantiline mina...

...leiab, et kõik on ju väga kena, aga mr Rochester oli musta peaga ja mustasilmne! Mitte et mul midagi William Hurti vastu oleks, aga palun ometi. Selles rollis mõjus ta nagu leige piimakohv.

Tegelikult oli kogu film nagu leige piimakohv. Isegi kunagi ammu nähtud sari, kus mr Rochesteri mängis Timothy Dalton, meeldis mulle rohkem. Aga kõigist õeste Bront?de loomingul põhinevatest filmidest meeldib mulle kõige rohkem see. Konkurentsitult.

Aga tänane film... No mis ma oskan ta kohta öelda. Kohati jaa, isegi nii hästi, et minu Tiitki need kohad oleks võinud kirjutanud olla. Aga siis korraga tolksti! see pisuhänd. Ja siis see lõpp!

*lehvitab kõrvu*

Tuduaeg!