Ingel lendab ära

Kui vaevab päev, kui tahad minna,
kui painab öö,
vaata üles, vaata sinna.
Hall vari sööb tähtede sära.
Seal lendab vana mees,
vana ingel lendab ära.

Siis aru saad, kui sind ta riivab -
need pole käed, need on tiivad,
need on tiivad.
Näeksid kui und maailma üle.
Jääb ainult lend,
selles unes muud ei ole.

Ja sa kuula, kuula sa,
kuidas oigavad ta tiivad,
kuidas halab ta väsinud hääl:
Üle armu ja valu
leia üles mu kodu
seal lõpuni laulan siis ma.
Ja kui pärale jõuad,
sind tervitan ma
ja sa tagasi iial ei saa.

Veel laulab ta, veel kutsub sinna,
vaid otsusta, kas sa tahad,
kas julged minna.
Veel näitab und tähtede sära,
veel kestab tund,
millal ingel lendab ära.

Ja sa kuula, kuula sa,
kuidas oigavad ta tiivad,
kuidas halab ta väsinud hääl:
Üle armu ja valu
leia üles mu kodu,
seal lõpuni laulan siis ma.
Ja kui pärale jõuad,
sind tervitan ma
ja sa tagasi iial ei saa

Mind sa vii, siis vii mind sa
üle merede ja maade,
üle pilvi suudleva mäe.
Läbi armu ja valu
leia üles mu kodu,
seal lõpuni laulan siis ma.

Bonzo/Toomas Suuman

Edit: ära usalda netti riputet sõnu või kui, siis kontrolli.

Nu tsjort paberii pažaalusta!

Nii lolli juttu pole ma enam ammu lugenud!

Tähendab, et muud religioonid on nii... muuseas, aga kristlus on asi iseeneses? Maailmapilti avardada ei ole vaja, vaja on lihtsalt piibliga pähe lajatada? Tuua näiteks USA kui kristlik ja demokraatlik riik??? WTF???

Miks usku ei sallita? Võib-olla sellepärast, et inimestel on hirm “ajupesu” ees. Kui inimene kuuleb sõna “kristlus”, siis tihtilugu kaasneb sellega pisut ettevaatlik ja skeptiline reaktsioon. Selle on arvatavasti põhjustanud sektid ja usulahud. Need, kes ei tea kristlusest suurt midagi, liigitavad selle samasse lahtrisse teiste usunditega.

Selle peale on raske midagi öelda. Miks usku ei sallita? Sallitakse, kui seda ei tulda suhu ja silma toppima. Täpselt nii, nagu on muude asjadega (igasugu paraadid, mälestuspäevad ja muu). Mihuke pateetiline ing. Ei sallita! Vaeseke! Ja mida erilist on siis kristluses, et seda teiste usunditega sarnaseks pidada ei tohi???

Kümme käsku on head asjad küll, aga väide, otsekui muudaks nende järgi elamine maailma paremaks... Mõne inimese võib-olla, aga minu arvates on ajalugu näidanud, et enamus inimesi ei pea neid käske mikski. Usk ei loe midagi, usu nimel on kristlased niisamasuguseid võikusi korda saatnud kui moslemid, nn. paganad või mõni muu.

Kristlaste eesmärk ei ole mitte kellelegi usku pähe määrida, vaid anda edasi Jeesuse Kristuse sõnum: et kõik kes soovivad oma elud temale anda, saaksid seda teha.

See, kui juba algklassides hakatakse lastele "seda ainuõiget" usku sisse süstima, on pähemäärimine. Ma jään endiselt selle juurde, et koolides peaks olema religiooni-, mitte usuõpetus, sest ma ei usu elu sees, et ainuüksi kristluse õpeamisel mõni teoloogist õpetaja jätab kasutamata võimaluse lambukesi juurde meelitada. Jamajutt, et kogu sellise materjali õppimiseks vaid paar-kolm tundi kulub. Lisaks olen sügavalt veendunud, et see õpe peab algama alles gümnaasiumis, sest väike laps ei suuda kainelt ja ratsionaalselt arutleda, seitsmeteistkõmneaastane aga juba suudab. Ja selles vanuses on iga inimese oma vaba valik, mis usku ja kas üldse ta eelistab. Sest uskumine on sügavalt isiklik asi, selleni peab inimene jõudma läbi oma valikute, mitte aga ajuloputuse teel.

Siinjuures toonitan, et tegu on puhtalt minu isikliku arvamusega, mis ei pretendeeri Püha Tõe staatusele. Aga - oma bloog, räägin, mis tahan, ja jauran, kui tahan. Basta!

P.S. Pealegi pärineb sõna "demokraatia" minu teada Antiik-Kreekast, mitte piiblist, nagu kirjatüki auväärt autor näikse arvavat.

...

Ma ei jaksa. Ei taha enam.

Ah.

Noojah

Vat fikuski ma seal kotil kaua vedelesin. Und ei tulnud ja valutava peaga pikali olla, eriti veel, kui köhima ka ajab, on palju jubedam kui istuda. Või seista. Viimast ma ka tegin. Kasutegur selle asja juures on see, et puhvetkapp sai kord jälle ära koristatud. Vaatasin oma küünlamajanduse üle, noh, ja selle käigus üksiti kraamisin ka pahna ahju. Peab ju valmis olema pimedas käsikaudu küünlaid leidma, kui elekter tormiga ära peaks minema (mina ei tea, kus ta meil käib, aga sihukese ilmaga ilmselt väisab Mallorcat või Dubaid või) ja siis on ikka kõvasti abiks, kui puhvetiukse avamisel igasugune väljapudenev träni sind kõigepealt uimaseks ei löö, eksole. Ja ah jaa, puid peab ka tuppa tooma.

Mulle meenus praegu, kuidas vanasti maal mõnikord elekter ära läks. No ikka talviti tugeva tuisuga, kuis muidu. Ja tavaliselt siis, kui vanaisa-vanaema parasjagu tööl olid (nad olid ikka juba pensionil, aga käisid mõlemad koristamas - Viljandi autobaasi ja LEMK-i ja MEK-i jamisnadsealkõikolid), mina aga istusin kodus koos koera ja voodihaige vanaonuga. Korgid, mida sisse lülitada, asusid kolme kilomeetri kaugusel, ja isegi kui ma, algkooliealine laps, oleksin osanud nendega midagi peale hakata, siis ega ma läbi hangede sinna sumbata ikka oleks jaksanud. Nii ma siis kuulasin raadiot, koer kaisus, ja ootasin, millal vanavanemad koju jõuavad. Eriti hästi on mulle meelde jäänud kord, kui oli Keskööprogrammi kordus ja ette loeti Oscar Wilde'i "Canterville'i lossi kummitust". Muidugi on see tegelikult parasjagu humoorikas lugu, aga toona ma küll nii ei arvanud. *pugiseb naerda* Aga ega see sellepärast kuulamata ka jäänud - põnev oli ju.

Näh, päike tuli välja. Mõnus.

Aga süüa tahaks.

*lehvitab ja loivab köögi suunas vasak-paremale ära*

See ei ole enam naljakas!

Mu karv langeb välja ja saba nagu ei olekski.

Tegelikult lõpetan praegu jama, võtan rohtu ja keeran natukeseks kotile, sest arvutiekraani vaatamine teeb füüsiliselt haiget. Silmad ei talu valgust. Just nagu päikesesse vaataks.

Lugemiseni.

Ei no jumala ajee

Minu kõris on veel teine kõri, mis on suurem kui esimene. Sama jutt kehtib ka mu pea, eriti aga silmamunade kohta.

Andestage mulle need üksikasjad, aga ma olen kuri. Ma ei saa praegu endale haigeksjäämist lubada. Kuigi tegelikult vist peaksin praegu aja maha võtma, mitte rabama nagu hull, ja seda mu organism mulle öelda tahabki. "Okei, kui sa väsimusest ja deprekast aru ei saa, siis teeme nii, et sa jääd haigeks ja jutul lõpp!"

Tsiteerides kapten Sparrow'd: "Saadanas!"

Tänase ööks-kogemuse...

...tekitamise au kuulub "Kalevile". Nimelt armastab J selle firma suhkrukaneeliküpsiseid. Ostsin siis talle täna. Ja esimesena ilmus pakist nähtavale küpsis, millele oli hoole ja armastusega külge sätitud juuksekarvast aas. Ilmselt ikka selleks, et oleks, midapidi seda kuuse otsa riputada.

Üks link ka. Niisama. Äkki läheb vaja.

Tänase päeva kasutegur...

...on minu jaoks praegu suhteliselt segane. Kõike on natuke tehtud, kaasa arvatud see, et sai triangel hommikul poolsurnuks pläägutatud. Aga see-eest ootab mind mõnus filmivaatamine. Olen seda kunagi ammu-ammu näinud, igatahes üle kümne aasta tagasi, aga nii hea asi oli, et jäi mällu. Nüüd näeb siis uuesti.

Tegelikult olen ma mingi sügisuima kammitsais. Selline tunne on, et peaksin hakkama end talveunne sättima, sest miskit tolku niikuii ei ole. Isegi kirjutamine ei lähe kuidagi - nagu tangidega kisu ajust mõtteraase välja. Huh, ma ütlen.

Lugemiseni.

...

A... M... ??? !!! ... ... ... ??

...

Issver-sussver

Katla.

Et kui keegi veel peaks siia sattuma otsinguga "lohe raamatust vennad lõvisüdamed".

*ise ka imestab, et nii leebes meeleolus täna*

Hilisem lisa: Aga nii leebe ma ometi ei ole, et siia "Hamleti" või "Tasuja" lühikokkuvõtte üles riputaksin.

*näitab keelt*

Ma tükk aega mõtlesin...

...kas kirjutan või ei. No ei tulnud vaimu peale, noh. Aga see uudis on ikka liiga jabur selleks, et seda mitte üles märkida. Pean tunnistama, et isegi minukese vilgas fantaasia lõi siinkohal pillid kotti ja käratas mulle, et tema niisuguste asjade ettekujutamisega ei tegele.

Hõõõõh, ma ütlen.

Seda, et...

Ega kondine lehm pole veel gasell.

*lihtsalt tundus ülestähendamiseks hea tähelepanek olevat*

No krt!

Kägin, vigin ja hapud viinamarjad. Lugupeetav proua Saar on vististi pahane, et tema kõrvale jäeti. Aga no andestust, proua Talumees võiks kah natuke mõelda, mida ta suust välja ajab. Väkk-väkk-väkk-väkk-väkk. Enne polnud teadjaid kusagil, nüüd harrastavad kõik uut eesti rahvussporti: kes suudab vängemalt ja õelamalt ära panna. Inglased kirjutasid jah ja alaväärsuskompleksi küüsis vaevlevad eestlased annavad nüüd minna. Jumala eest, see anekdoot läheb ikka puhtalt täppi: "Sattunud üks mees peale surma põrgusse. Vaadanud seal, et iga katla juures passinud kari harkidega kuradeid, aga ühe katla juures polnud mitte ühtegi. Küsinud siis, et miks seal kedagi pole, ja saanud vastuseks: "Nendele pole valvureid vaja, need on eestlased. Need kannavad ise hoolt, et mitte keegi katlast välja ei pääseks."

Tegelikult on "kuirurin" veel leebelt öeldud, aga ma ei taha enam uut kategooriat juurde teha. Lugemiseni.

Lisa: See vihane tiraad oli ajendatud Delfi kommentaaride lugemisest, mitte "Postimehe" artiklist. Nojah, vähesel määral sellest kah. Ma ei pea ennast üldse moe alal teadlikuks inimeseks, minu jaoks on asi nii, et kui on silmale ilus vaadata ja kandja seljas ei karju, siis pole hullu. Etiketiga on sama lugu - siin usaldan ma teadjaid. Selle koha pealt ma sõna ei võtagi. Aga mulle käivad ajudele kommentaarid stiilis: "Rõve põssa" ja "Kole roosa elevant". Ma ei saa aru, kustkohast tuleb inimestel see õelus ja miks nad arvavad, et nad võivad netiavarusse paisata kogu sopa, mida nende aju genereerib???

Ma armastan oma juuri, oma maad ja kutuuri*, aga vahel on mul eestlaste pärast kohutavalt häbi.
_________________________________
* ei, mitte couture'i, vaid kultuuri (märkasin alles hiljem, aga parandama ei hakanud).

Teadmiseks

Kui me J-ga eile trennist tulime, tekkis meil vestlus teemal "Päeva ja öö pikkuse vaheldumine". J ei lasknud end sellest sugugi häirida, et nüüd kella kuue paiku juba üsna pime on ja talvel päris varakult pimedaks läheb. Temal oli asjale lihtne ja loogiline seletus: "Talvel läheb sellepärast varem pimedaks, et niikuinii on siis väga külm ja keegi ei taha pikalt õues olla." Õige ka. Ja kui inimesed pikalt õues olla ei taha, siis kustutame ka päikese varem ära. Energiat tuleb kokku hoida!

Sina jeeveli ristivägi!*

*karjatab*

Siin ei ole kala! (loe ""Tasuja" lühikokkuvõtet").

Mind vaevab maniakaal-depressiivne psühhoos. Ausalt. Muuga seda seletada ei anna. Tegevusetusehood (imelik väljend, aga olgu peale) vahelduvad paanilis-toimekate hoogudega. Olen hommik otsa koristanud nagu segane, peas aga tiirleb üha uusi asju, mis vaja ära teha, kohemaid, just nagu oleks viimnepäev käes. Ja tegelikult on koristatud alles J tuba, elutuba ja köök. Koristamata ruume on... *loeb näppudel*... üks-kaks-kolm-neli tükki. Aga varsti pean linna minema, sest J-l on täna trenn. Issand, palun loo tänasesse päeva viis lisatundi, palun!

No ja eks katsuge ära arvata, kes täna teleka ees nutta löristas, kui lapsed kuninganna Elizabethile "Can You Hear Me?" laulsid. Mind on selle loo kuulamisel alati härdameelsus tabanud, aga täna oli asi ikka päris tõsine. Kuid see on ju nii ilus laul ja lapsed olid hästi armsad ja ülelüldse oli kõik nii südamlik.

Muidugi hakkisin ma parasjagu ka sibulat, aga see ei puutu üldse asjasse.

Ja minu meelest on "Liisbet, lahke daamikene" päris äge tiitel.
________________________________
* Nii tavatses karjatada mu vanaema, kui talle miski üle mõistuse tõusis. Ega tal oli teine karjatus veel: "Pane ruttu jalg peale, muidu kargab silma!" Aga selle kasutamise põhjus kippus mul tihtipeale segaseks jääma.

Ta-taa! Doo-da-loo! Lugemiseni!

Hommikune lasteaiasõit...

...mõjub mitte ainult J-le. Kui ma seal täna istusin ja aknast välja vaatasin, tabas mu pilk viita, mis Rannamõisa tee ääres ikka rahvast teavitab, et kui nüüd vasakule (või paremale, olenevalt sellest, kust poolt asjale läheneda) keerata, satute Vabaõhumuuseumi. Nojah. Üks asi viis teiseni ja nii jõudsin sõnani "pastel", mis meie peres on sõimukas kuubis (esimeses astmes on "tumba" ja ruudus on "tuhvel", neljandasse astmesse kuulub "tõeline tuhnus"). Sealt edasi liikus mu mõte juba filoloogilisi radu pidi. Et kuidas seda ka ingliisi peaks ümber panema. Et kui sul on ingliisi keelt kõnelev kallim, kellele sul ühtäkki tekib vajadus välja öelda, mida sa temast arvad. No paljugi, mis elus ette tuleb, eks ole. Et kuidas siis lontruse moodi käitunud kallimale öelda, et tema sinu meelest pastel on. "You know what? You're a big old Estonian ethnic footwear!"???

Mhmh. Siuksest matsust ta enam ei toibu kah.

Või siis Saagpakku appi võttes: "You're nothing but a big soft heelless shoe (of leather) worn by (Estonian) peasants!"

Sellest kahtlustatavasti ei toibu sina ise. Hapnikupuudus niidab jalad alt.

Moraal? Mis moraal? Siin pole mingit moraali.

Lugemiseni.

Ma pole enam ammu...

...viitsinud teste teha, aga seekord tegin - Elsalt leidsin.

Your Dominant Intelligence is Linguistic Intelligence

You are excellent with words and language. You explain yourself well. An elegant speaker, you can converse well with anyone on the fly. You are also good at remembering information and convicing someone of your point of view. A master of creative phrasing and unique words, you enjoy expanding your vocabulary. You would make a fantastic poet, journalist, writer, teacher, lawyer, politician, or translator.

What Kind of Intelligence Do You Have?

No mis ma oskan öelda? Vist esimest korda elus pean tunnistama, et jutt peaaegu tõele vastab. Aga kõik need ülivõrded võtaksin küll maha. Mis puutub aga konverseerimisse on the fly, siis mnjah. Nüüdsel ajal võib seda juba ette tulla (sest kuigi peale vaadates seda ei arvaks, kipun ma esmajoones vait olema ja teisi inimesi jälgima; häbelik, noh). Vanasti istusin laua taga, vait kui sukk. Ilmselt oleks kaasaegsete tervisele parem, kui ma seda endiselt teeksin, aga ega kõike head ka korraga ei saa.

Aga on ju kena teada, et valitud elukutse ikka mu indelikendsika kokku kõlab.

Lisa: Ma ei mõista küll, miks nad Shakespeare'i sellel pildil on pannud karaoket laulma???

Sügis. Kõige täiega.

Udused hommikud.

Vihmapihu.

Kollased vahtralehed akna taga.

Üle taeva lendav hanede kolmnurk.

Külmad, tuulised ilmad.

Soe tuli kaminas. Küünlad kaminasimsil ja kapinurkadel.

Suur vaagnatäis tumepunaseid magusaid õunu.

Õunakook. Ahjuõunad, mis tilguvad suhkrust-kaneelist-õunamahlast. Maja täis küpsevate õunte lõhna.

Sülle ja voodisse tikkuvad kassid, mõnusad, nurruvad ja soojad.

Sügis.

Tänase õhtu soundtrack on paigas tänu Heidile. Tõesti armas.

Kuna ma...

...pühapäeva õhtuti vaatan "Ohtlikku lendu", siis tantsud tähtedega jäävad esmaspäeva hommikuks. Täna aimasin juba triangli kommentaari põhjal halba ja nii oligi. Kuhrad, ma ütlen. Ja niuks. Nüüd polegi kellelegi pöialt hoida enam.

Elu või asi, ma ütlen. Iga jummala hommik tõuse üles ja tee voodi ära. Phäh.

Ah jaa

Reedel poetas J taas ühe tarkusetera. Nimelt on olemas kolm sõidusuunda: edasi, tagasi ja risti. Sest ristmikul ju ometi sõidetakse risti.

*oravake-rahvavalgustaja ema lööb saba kohevaks ja suundub õunakooki küpsetama*

Ebausk

Ilmselt on mõnel kõrgemal jõul mulle sõnum. Miks muidu laulis Eri Klas täna hommikul:

Katsu mured sa unustada
ja püüa naeratada...

"Smile" on vist minu nende päevade laul. (Vt. eelmine postitus).

Chaplin oli andekas mees

Smile though your heart is aching,
smile even though it's breaking.
When there are clouds in the sky,
you'll get by
if you smile through your tears and sorrow,
smile - and maybe tomorrow
you'll see the sun come shining through
for you.

Light up your face with gladness,
hide every trace of sadness,
although a tear
may be ever so near.
It's the time you must keep on trying,
smile - what's the use of crying?
You'll find that life is still worthwhile
if you just smile.

Nüüd kujutage veel ette, et seda laulab Nat King Cole, siis on asi täiuslik.

Ilusaid unenägusid.

Ma olen väsinud...

...tegemast nägu, et kõik on hästi. Sest tegelikult ei ole.

Tundemärgid olid olemas juba mõne aja eest - olen korra musta masenduse põhjas ära käinud ja seepärast tunnen neid. Ja võitlen küünte ja hammastega, kuid libisen üha sügavamale.

Ma ei suuda tööd teha. Mõnel hommikul vean end ainult tahtejõu varal voodist välja - ma pean, sest mul on pere. Aga tasapisi muutun kõige suhtes ükskõikseks. Vähe on asju, mille üle ma suudan siirast rõõmu tunda, ja see rõõmgi vilksatab pimeduses nagu üksik jõuetu valguskiir ning kaob siis. Ma võin tundide viisi tugitoolis istuda ja enese ette vaadata, midagi tegemata, samas teades, et teha on palju, oi kui palju. Ma ärritun kergesti, minu nutma ajamiseks piisab imevähesest. Vahel imestan isegi, mis see on, mille toel ma veel edasi tiksun. Aeg-ajalt tabab mind hirm, mis saab siis, kui ma hakkama ei saa. Kui ma jälle tähtajaks tööd üle ei anna ja vabandusi otsin, et ajapikendust saada. Aga ma ei julge enam M-ga rääkida, sest ma kardan, et nad kirjutavad mind lihtsalt maha. Sest tegelikult ma armastan oma tööd, see on ainus asi, mida mulle tõesti meeldib teha. Ma saan ka kirjastusest aru - neil on oma kavad ja plaanid, ja siis tuleb üks äpu, kes omadega puntrasse on jooksnud - miks nad peaksid mind hoidma?

Ära virise, hakka elama?

Uskuge mind, ühe depressioonis inimese jaoks ei ole midagi hullemat kui see, et talle niimoodi öeldakse. Mida ma siis tahan kui mitte elada? Rahulikult, ilma et mured ja hirmuhood mu kõri kinni nööriksid? Kui ma teaksin, mida teha, siis ma teeksin seda ja ei virisekski. Ma kordan endale kogu aeg, et ma saan hakkama - sain eelmine kord ja saan nüüdki. Aga seekord on raskem. Sest eelmine kord olin ma üksi. Minust ei sõltunud keegi. Ma lihtsalt kopitasin raamatukogu riiulite vahel ja võitlesin musta masendusega. Jah, mind aitas üks inimene. Aga praegu on see inimene kaugel.

Oma pere? kT on küll kohutavalt kallis, aga ta võib olla ka kohutav pessimist. Seni on minu vääramatu optimism sellele tasakaaluks olnud, aga nüüd on mu jõud otsas. Ja E on sihuke Koduvana-tüüpi rahmeldis, kes hinges mõtleb head, aga tegelikkuses muudab oma rõõmsate julgustustega olukorra veelgi hullemaks. Liiatigi ma tean - nii paradoksaalne kui see ka pole - et ta ise väsib samal ajal kohutavalt. Ja lõpptulemus on mõistmatusest ja mõlemapoolsest enesehaletsusest põhjustatud tüli.

Aga kõige hullem on asi J-ga. Minu probleemid ainult süvendavad tema omi - autistlikud jooned tema käitumises muutuvad tugevamaks. Ta elab oma muret välja nii, nagu oskab ja ma peaksin tema jaoks kogu aeg olemas olema, aga ma ei ole. Ma ei suuda. Aeg-ajalt tahaksin, et maailma küljes oleks lüliti, millest seda maailma oleks võimalik välja lülitada. See aga tekitab kohutava süütunde. Ja kõik jookseb nagu nõiaringis, lõputult, tiir tiiru järel.

Ei. Tablette ma ei söö ega hakka ka kunagi sööma. Ma ei usu neid ega usalda samuti mitte.

Aga küllalt sai ennast haletsetud. Kas ma tahan või ei, aga tööd tuleb teha.

Eks püüame siis.

...

Sõnu pole.

10 aastat? 10 aastat???! AINULT???

Puhtalt egotsentrismist...

...lähtuv retooriline küsimus: nad tõstavad saate (mida ma niikuinii eriti ei vaadanud - kui, siis pigem kordusest) "Pealtnägijaga" ühele ajale ja imestavad, et reiting langeb. Siis kaotavad nad (siiski enam-vähem vaadatava) saate hoopis ära (kuigi, olgem ausad, viimane koosseis ei olnud üldse eriti hea, aga see on puhtalt minu isiklik arvamus) ja asendavad selle (NB! puhtalt minu arvamus) täieliku saastaga. Ja siis imestavad, et Kanal2 teeb neile pika puuga ära.

Põrund aru õnnistus.

Aga ausalt ka. Kui vanasti oli mu eesti kanalite kolmik 1. etv 2. TV3 3. Kanal2, siis nüüd on 2. ja 3. koht omavahel kohad vahetanud. Või mis. Yle1 näiteks trügib vägisi kolmandaks.

Vaat sulle TV3-e. Ohjah.

Mis elukas...

...taeva nimel, on "vibreeruv naine"??? Ja misasi on "vibreeruv rohelus"???

Silvet annab jah selle vaste, aga taeva pärast, olemas on ju ka ingliskeelsed seletussõnastikud? Minu Longman teavitab mind, et vibrant on 1 (of colour or light) bright and strong 2 alive; forceful; powerful and exiting.

Ma'ivõi! (HOIATUS: nüüd ma ütlen rumalasti!) Eriline vibraator, tõepoolest. Use your brain, woman!

*rahul, et on saanud maailmale näidata, kui andekas tema ikka on, tatsab oravake kohvipausile*

Öelge...

...mida tahate, aga minu meelest läheb "Ohtlik lend" järjest paremaks. Esimene osa tõotas head, teine oli sihuke "smugri veniv", natuke raskemeelne ja uimasevõitu, nagu ka soome krimkad mõnikord kipuvad olema. Aga eelmisest osast alates läheb aiva ülesmäge. Ei, mulle meeldib.

"Kelgukoertega" võrdlevat analüüsi teha ei saa - sel lihtsal põhjusel, et olen seda vähem vaadanud. Aga üldiselt siiski... etv sari meeldib rohkem. Ilmselt on viga Matveres - ta on mulle kogu aeg meeldinud.

*naeratab süütult*

Hmh

Elutoas. Veel kord elutoas. Öökapil. Köögis (jah, mul on see tobe komme söömise ajal lugeda; ma loen ka selle aja sees, mis jääb pannkookide pannile panekust nende ümberkeeramiseni ja taldrikule ladumiseni; selle aja ka, mis kulub piimal keema minekuni; jne).

[Muuseas oli mul mõte ehitada raamaturiiul ka WC-sse ja üksiti panna sinna ka kohvimasin. Aga see on juba teine teema.]

Unenägudes möllavad seksikad vampiirid (mehed muidugi), kuuvalgel.

Papa Freud läheks pöördesse, kui ta seda lahkama peaks hakkama. Mina ei püüagi. Ma olen juba niigi hull.

Vualaa.

Täna on juba sihuke päev

Mitte ei saa vaiki olla, eksole.

Leierdatud teema, aga kuna sellest jälle juttu on olnud (linkida ei viitsi, sorri), siis kus nüüd minagi, tuntud õiendaja, oma suud koomal saan hoida... ei, oma sõrmi suudan talitseda.

Tobedad nimed. Miks neid pannakse? Misasi on eestlaste geneetilises koodis sihukest, mis sunnib neid (no osa ikka) läbi aegade oma lapsi imelikult ristima? Vanasti olid Thusneldad, Amaalied ja Eulaalied, tänapäeval on Charlyse'id, Steven-Marcosed, Calvinid ja Leynykad. Mis see on? Matsirahva kadaklus? Madal haritus?

Closetta Kemmergeenia Peldikson, ma ütlen!

Kui otsisõnade...

...järgi otsustada, siis on Rain Simmul Austrias ja Saksamaal kuum sõna. Just sealt on viimasel ajal tema nime abil selle bloogi otsa satutud.

Tuju vilets?

Lähed kergelt närvi? Väikesed lapsed ja karvased loomakesed toovad pisara silma? Vähegi tundelisemad stseenid panevad lahinal nutma?

*mõistev noogutus*

Teada värk.

Ohjah.

Nagu ma...

...kunagi triangli kommentaariumis tähendasin, on neil päevil, kui juhe on koos, tuju nullis ja maailm võiks parem olemata olla, minu jaoks parim ravim see film.

...

Istusin tükk aega ja kogusin mõtteid, sest õieti ei oska selle teemaga kuskilt otsast alustada.

Ei, ei midagi hullu. Lihtsalt eile õhtul ei olnud mul kaua und. Kell liikus ikka juba üle kahe, kui ma viimaks magama jäin.

Õhtul näputööd nokitsedes klõpsisin kanaleid, et taustaks midagi mõnusat leida. Leidsin aga karminäolise Seagali, kes klohmis kedagi, nii et hambad lendasid, vägistamist filmiva Oldmani ja prügimäel rämpsukottide vahelt välja turritavat poolikut jalga sikutava CSI meeskonna.

Mõttel on suur jõud. Vahel on parem, kui ei mõtle - saad magada. Aga kui und ei ole, kui ümberringi valitseb pilkane pimedus ja kaasa nohiseb kõrval rahulikult, siis võimenduvad kõik hirmud ja mured ja nii vajus mullegi korraga kaela kõigi mu varjatud hirmude laviin, mis koondus ühte punkti: minu laps.

Paanikaosakond. Mis siis. Aeg-ajalt tuleb seda ette meil kõigil. Ja ometi on see kõik ju olemas: perevägivald, koolivägivald, haiged perverdid, narkomaania ja kõik muu. Meedia võimendab seda kõikvõimalikul juhul, mida räigem juhtum, seda suuremate ja mustemate tähtedega see üles riputatakse.

Loomulikult peab rääkima, hoidku jumal, väga peab. Aga meil on vägivallast tehtud asi, mis müüb. Ah, mitte ainult meil - igal pool. Veri, murduvate luude ragin ja soolikad tungivad ustest ja akendest sisse. Jaa-jah - pakkumist poleks, kui ei leiduks turgu. Aga see on haige. Ja ma oleksin geenius, kui suudaksin mingigi lahenduseotsa kätte anda.

Mis siis, et utreerin. Vahel on vaja. Ja mis siis, et suuresti räägib minus kanaema, keda viimasel ajal üha sagedamini külastab mõte, et kuidas ka ei tahaks, aga kuni surmani kaitsvalt oma lapse kõrval käia ja teda maailma eest varjata ei ole võimalik. Ja et parem on selle mõttega leppida, sest vastasel korral lõpetad ise hullumajas.

Ah. Sihuke ilma lõputa kriba.

Mida nad mõtlevad...

...kui nad kirjutavad pakendile, et "100 g toodet sisaldab 163 g liha"?

Kindlasti on sellele olemas mingi keeruline teaduslik seletus, mille mõistmiseks minu ajul vajalik arv... käärusid? kääre?... puudub.

Aga no ausalt?

Kähin, lurin ja peavalu

Lisaks veel palavik. Sellised on olnud kaks viimast päeva. Mul õnneks asi päris nii segaseks kätte ära ei kiskunud, kuigi pilves olin vahepeal küll. Aga ilma selletagi oli oikuipahaolla!*

Ega ma pole ainuke õnnetu. kT läks reedel Tartusse, et seal väärikalt naisÄ elik oma ema jubileumil meie peret esindada (nagu juuresolevalt pildilt jo lugeda jõudsite, oli minu vorm seks, et temaga kaasa minna, juba liialt vilets) ja langes seal miski koletu tõve küüsi, nii et oli kaks päeva siruli kut silk. Nujah. Mina siin ja tema seal. Täielik aut.

Täna oli siis kargu allavõtu päev. Homme on mul lootust oma kalli abikassaga taas silmast silma näha. Ohjah.

Ainus, kes seekord päris enam-vähem, oli J. Eksole.

Oi elu, oi põlve!
_________________________
* kui ma õieti mäletan, on eesti keeles olemas nn tüüpsõnad ( pesa ja jalg on mulle meelde jäänud, rohkem mitte); niisuguse kokkukirjutamise tüüpnäiteks on "kibeviljamahategemineoli" - pärit Joosep Tootsi kirjast vanematele.