Kas see tontima tatitõbi ükskord taanduma ka hakkab? Jälle on ta tagasi, rahulolevam kui kunagi varem, aga minu olemine on viletsamast viletsam. Hambajuurikad ka valutavad juba. Kas ma tõepoolest pean arsti juurde kobima ja hakkama miskisuguseis antibiotse sisse sööma?
Agama'itahajuuu!
*jonnib oravake*
Ja just nagu sellest veel vähe oleks, soleerib tänases Mittesoovikontserdis välismaine estraadisolist Olivia Newton-John palaga "Xanadu". Tontima Kristiine Prisma oma muusikavalikuga.
oravakese Teise Mina tänitus: "Kes sul käskis sinna minna siis!"
oravakese kategooriline imperatiiv: "Suu kinni!"
Tõelise Soodaefektiga Blondiini küsimus: "Mida, mina vää?"
Freudistlik nending: "Raskekujuline isiksuse lõhestumine."
Hullumaja ümber maja!
30. märts 2006
Hilinenud arvamuseavaldus...
... tantsu teemal: kahe käega noorte poolt. Tunnistan, et esimese hooga võttis mindki keeletuks, kui ma uudisklipi tutvustust nägin (tantsu ennast kahjuks ei näinud), aga kui asjade tagamaa selgeks sai, asusin kindlalt Kultuuriakadeemia tudengite poolele. Olen nõus, et rahvariided on pühad, aga pühad on ka meie maa, meie inimesed, kui soovite, ja selle pühaduse jalge alla tallamisest praeguses Eesti Vabariigis ju tants rääkiski. Mind ausalt öelda üllatab selline kitsarinnalisus ja mittetahtmine mõista. Ei taha kuulda, ei taha näha, teeme näo, et midagi ei ole ja kõik on korras, siis midagi ei olegi ja kõik ongi korras. Ja kui siis keegi tuleb ja väga valusalt näitab, et on ikka küll ja mitte midagi ei ole korras, siis kukkuda kaagutama. Jah, ma saan ka teise osapoole pahameelest aru, aga nende sõnavõtt meenutab mulle tõepoolest - palun andeks - kanakarja kaagutamist.
29. märts 2006
Phäh
Soovitus Reikopile: teinekord hoia suu kinni, jätad targema mulje. Kuigi... ega sestki vist kasu ole.
Ma ei kannata inimesi, kes võtavad sõna teemal, millest nad ei jaga ööd ega mütsi. Kui pole ise läbi teinud, siis pea mokk maas ja ära ilgu. ...., ......., ...... .
Vot tak vot, vualaa.
*vonksutab põlglikult saba.
Sügisest vähemalt on seal uued näod.
Ma ei kannata inimesi, kes võtavad sõna teemal, millest nad ei jaga ööd ega mütsi. Kui pole ise läbi teinud, siis pea mokk maas ja ära ilgu. ...., ......., ...... .
Vot tak vot, vualaa.
*vonksutab põlglikult saba.
Sügisest vähemalt on seal uued näod.
27. märts 2006
Kahtlustan, et...
...see aparaatum, mis kommentaaridele sõnakoode leiutab, haub minu vastu mingit kurja plaani. Miks muidu õnnistab ta mind täna idamaiste võitlushüüetega stiilis "Kijiui!" ja "Aujigunk!" Ma ei julgegi enam midagi kommenteerida, muidu lööb veel või midagi.
26. märts 2006
Vaatasin kah viimaks ära. Mnjah. Oli. Liiatigi pean üles tunnistama kohutava tõe: Colin Firth on mulle meeldinud ainumalt selles filmis. Nojah, ma olin siis ka märgatavalt noorem, eksole. Aga üldiselt...tha... khm-kh-khm... mhulle heeei mheeldhi. Nagu ma juba kord ketserlikult mõtet olen avaldanud, sobiks nt "Uhkuse ja eelarvamuse" Darcy roll palju rohkem sellele mehele.
Palun kergemat karistust!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida, vaid hoopis sellest, et mulle ei meeldi see kella keeramise värk mitte üks põrm. Siin see nüüd on, ametlikult on kell juba veerand kaksteist ja ma tean, et kui mul on soovi suuta oma vanad kondid hommikul voodist välja lohistada, siis oleks praegu kõige õigem aeg to hit the sack, nagu engelsmannid ütleksid. Aga mida ma siin hitin seda säkki, kui und ei ole. Silm särab peas kut päikene ja kogu moos. Isegi raadiost kostev Tony Braxtoni joodel ei suuda mu silmalauge raskemaks muuta. Nuta või naera.
*jääb lootuse kaotanult käsipõsakil istuma*
Eks ma siis ootan seni, kuni Unne-Matti viimaks kohale kärutab. Või lendab. Või ujub. Või stepib. Mida iganes. Kui ta kohe ei tule, siis ma esitan kaebuse.
Vot tak vot, vualaa.
Head ööd. Nii igaks juhuks. Eksole.
Palun kergemat karistust!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida, vaid hoopis sellest, et mulle ei meeldi see kella keeramise värk mitte üks põrm. Siin see nüüd on, ametlikult on kell juba veerand kaksteist ja ma tean, et kui mul on soovi suuta oma vanad kondid hommikul voodist välja lohistada, siis oleks praegu kõige õigem aeg to hit the sack, nagu engelsmannid ütleksid. Aga mida ma siin hitin seda säkki, kui und ei ole. Silm särab peas kut päikene ja kogu moos. Isegi raadiost kostev Tony Braxtoni joodel ei suuda mu silmalauge raskemaks muuta. Nuta või naera.
*jääb lootuse kaotanult käsipõsakil istuma*
Eks ma siis ootan seni, kuni Unne-Matti viimaks kohale kärutab. Või lendab. Või ujub. Või stepib. Mida iganes. Kui ta kohe ei tule, siis ma esitan kaebuse.
Vot tak vot, vualaa.
Head ööd. Nii igaks juhuks. Eksole.
25. märts 2006
Tere hommikust!
Alustasin tänast sissekannet puhtalt tahtmisest veenduda, et täna ikka on laupäev. Mul on päevad täiesti segi juba. J pole kodus, miska mina olen end siia niimoodi sisse seadnud, et pole ninagi õue pistnud - ikka lootuses oma puuslakist lahti saada, aga jah. Ainus tulemus on see, et ajataju hakkab segi minema.
Tegelikult ootab täna ees mõnus päev. On oodata külasid ja on oodata J-i kodumaile, on oodata suuremat sorti küpsetamist (vihjeks ütlen: sibulapirukas - mmmm!) ja suuremat sorti saunatamist. Nii et siis selline mõnus laupäev. Kui ta nüüd ikka on laupäev. Vist on.
Nojah. Praegu meenus. Võite kolm korda arvata, kes meist eile keskööprogrammi kuulamise ära unustas. Nutt ja hala, ma ütlen.
Jah, aga sellisel juhul täna ikka on laupäev. Hea vähemalt, et selles asjas selgus käes on. Ollalaa!
*kõmbib kööki kohvi jooma*
Tegelikult ootab täna ees mõnus päev. On oodata külasid ja on oodata J-i kodumaile, on oodata suuremat sorti küpsetamist (vihjeks ütlen: sibulapirukas - mmmm!) ja suuremat sorti saunatamist. Nii et siis selline mõnus laupäev. Kui ta nüüd ikka on laupäev. Vist on.
Nojah. Praegu meenus. Võite kolm korda arvata, kes meist eile keskööprogrammi kuulamise ära unustas. Nutt ja hala, ma ütlen.
Jah, aga sellisel juhul täna ikka on laupäev. Hea vähemalt, et selles asjas selgus käes on. Ollalaa!
*kõmbib kööki kohvi jooma*
24. märts 2006
Ohjah
Vikerraadio sai sellega hakkama. Tahtmatult muidugi, aga sai. See laul on mulle alati väga-väga meeldinud, aga mitte kunagi varem ei ole ma niimoodi nutta löristanud nagu täna.
Ent see lugu sobis tänase päeva konteksti. Igas mõttes.
*arvab oravake-nutuliisu*
Ent see lugu sobis tänase päeva konteksti. Igas mõttes.
*arvab oravake-nutuliisu*
23. märts 2006
Weltschmerz
Ma ei tea, mis lahti on. Mis toimub? Miks toimub? 17-aastane noormees otsustab, et tal on isu tappa üks ilus tüdruk, ja teeb oma soovi ka teoks. 16-aastane tapab möödaminnes omavanuse tüdruku. Noahoopidega, selja tagant. Olgu peale, et asjaolusid alles selgitatakse, aga jube on. Igasugune mõttetu surm - ja tapmine seda ju on - on jube, aga kõige jubedam on, kui seda tehakse niisama, lihtsalt "sellepärast, et mulle tuli selline mõte pähe".
See sunnib järele mõtlema. Elu üle mõtlema. Millised me oleme, millised on meie lapsed, millisteks me neid kasvatame. Prefektil on õigus: põhjused peituvad ühiskonnas. Ja ma oleksin võlur, kui suudaksin kohemaid ja nüüdsama anda retsepti, kuidas asja parandada. Sest ma ei suuda seda. Ma ei mõista ka, millest tuleb see julmus, see hoolimatus, see ükskõiksus?
Tunnistan päris ausalt, et enamuse ajast ma sellele ei mõtle. Sest kergem on mitte mõelda, teha nägu, et kõik on korras. Aga mõnikord, kui ma oma last vaatan, haarab mind hirm. Milline on see maailm, kuhu ma ta sünnitasin? Mida ma saan teha, et teda kaitsta? Ja veelgi hullem - kas ma suudan, kas ma oskan temast kasvatada inimest?
Mul on tuttav, kahekümne üheksa aastane naine, kes keeldub last saamast põhjendusega, et ta ei sünnita siia hullumeelsesse maailma mitte üht hinge lisaks kannatama. Mõnikord ma mõtlen, kas ta otsus ongi nii vale.
Ma ei tea.
See sunnib järele mõtlema. Elu üle mõtlema. Millised me oleme, millised on meie lapsed, millisteks me neid kasvatame. Prefektil on õigus: põhjused peituvad ühiskonnas. Ja ma oleksin võlur, kui suudaksin kohemaid ja nüüdsama anda retsepti, kuidas asja parandada. Sest ma ei suuda seda. Ma ei mõista ka, millest tuleb see julmus, see hoolimatus, see ükskõiksus?
Tunnistan päris ausalt, et enamuse ajast ma sellele ei mõtle. Sest kergem on mitte mõelda, teha nägu, et kõik on korras. Aga mõnikord, kui ma oma last vaatan, haarab mind hirm. Milline on see maailm, kuhu ma ta sünnitasin? Mida ma saan teha, et teda kaitsta? Ja veelgi hullem - kas ma suudan, kas ma oskan temast kasvatada inimest?
Mul on tuttav, kahekümne üheksa aastane naine, kes keeldub last saamast põhjendusega, et ta ei sünnita siia hullumeelsesse maailma mitte üht hinge lisaks kannatama. Mõnikord ma mõtlen, kas ta otsus ongi nii vale.
Ma ei tea.
Note to self
Reedeses keskööprogrammis on intervjuu Eldar Rjazanoviga. Seda peab kindlasti kuulama.
Selles, et laps vanaema juures, on ka midagi head. Esimest korda sain ma ilma südametunnistuse piinade ja vehepealsete murelike ärkamisteta magada rahus peaaegu kella üheteistkümneni. kT sai enesega ise toime ja isegi kassid käitusid viisakalt - loomulikult peale seda, kui olid öösel laamendanud. Magasid mõlemad mu jalutsis ja kui ma end voodist välja vedasin, põrnitsesid mind ääretu hukkamõistuga, oteskui tahaks öelda: "Mida sa lärmad? Kas sa ei märka siis rahus olla, me ju magame!" Hah! Kraed.
Liiatigi on kT-l jälle kahtlused, et üks kraedest esineb küll ühes isikus, kuid tegelikult on teda mitu. Aga mida siin nutta ja halada. Oma viga, et pole lasknud oppi teha. Tablettidest ilmselgelt ei piisa. Jääb vaid üle loota, et tegu on valehäirega või siis vähemalt ei irdu Marta oma tavast ainult üks poeg korraga ilmale tuua.
*mõtleb natuke*
Peaks selle bloogi ümber nimetama. "Minu elu kassidega" või midagi säärast.
Masendav.
Selles, et laps vanaema juures, on ka midagi head. Esimest korda sain ma ilma südametunnistuse piinade ja vehepealsete murelike ärkamisteta magada rahus peaaegu kella üheteistkümneni. kT sai enesega ise toime ja isegi kassid käitusid viisakalt - loomulikult peale seda, kui olid öösel laamendanud. Magasid mõlemad mu jalutsis ja kui ma end voodist välja vedasin, põrnitsesid mind ääretu hukkamõistuga, oteskui tahaks öelda: "Mida sa lärmad? Kas sa ei märka siis rahus olla, me ju magame!" Hah! Kraed.
Liiatigi on kT-l jälle kahtlused, et üks kraedest esineb küll ühes isikus, kuid tegelikult on teda mitu. Aga mida siin nutta ja halada. Oma viga, et pole lasknud oppi teha. Tablettidest ilmselgelt ei piisa. Jääb vaid üle loota, et tegu on valehäirega või siis vähemalt ei irdu Marta oma tavast ainult üks poeg korraga ilmale tuua.
*mõtleb natuke*
Peaks selle bloogi ümber nimetama. "Minu elu kassidega" või midagi säärast.
Masendav.
22. märts 2006
Ikka nii
Loomulikult tuleb teisest bloogist leitud testi ka enda peal katsetada. Seekord siis selline:
You scored as Emma Woodhouse. Emma is possibly one of the most loyal characters of Austen, always wanting better for those around her and doing all she possibly can to make it happen. Her motives sometimes get in the way of her good intentions and her own opinions can end up ruling her actions, but she has a good heart. She loves to be social and is welcoming to most, unless they are too silly to tolerate. While she sometimes changes her behavior to make others feel comfortable, she knows who she is and is always bettering herself.
Which Jane Austen Character are You? (For Females) Long Quiz!!!
created with QuizFarm.com
Peab tunnistama, et midagi peab seal paika ka.
 |
You scored as Emma Woodhouse. Emma is possibly one of the most loyal characters of Austen, always wanting better for those around her and doing all she possibly can to make it happen. Her motives sometimes get in the way of her good intentions and her own opinions can end up ruling her actions, but she has a good heart. She loves to be social and is welcoming to most, unless they are too silly to tolerate. While she sometimes changes her behavior to make others feel comfortable, she knows who she is and is always bettering herself.
Emma Woodhouse | 75% | ||
Marianne Dashwood | 69% | ||
Elizabeth Bennet | 56% | ||
Elinor Dashwood | 53% | ||
Jane Bennet | 44% | ||
Charlotte Lucas | 28% | ||
Lady Catherine | 13% |
Which Jane Austen Character are You? (For Females) Long Quiz!!!
created with QuizFarm.com
Peab tunnistama, et midagi peab seal paika ka.
Tänast päeva...
...läbib punase niidina lauluke "Ma olen õel!" (Allikas: "Taevakarva kutsu", Sojuzmultfilm.)
Uut keeleloome vallas
Tänase päeva sõna: kadabuda. Dida odd eddiselt kiddi, sellepärast.
See oli siis see mõttetu sissekanne.
*mõtiskleb oravake
See oli siis see mõttetu sissekanne.
*mõtiskleb oravake
Ja-jah
Niipea, kui päike tõusis, algas Lollidemaal vilgas tegevus.
Tegelikult peaks sellele tsiteerimisele piirid panema. Vaene kT ehmatas täna hommikul päris ära, kui ma talle teatasin, et "Tohter ütles mul kitarre kõhus olevat." (J-l on täna lasteaias mänguasjade näitus, mille tarvis oli vaja kaasa võtta üks vana - elik emme-issi - mänguasi ja üks enda mänguasi. Sai talle siis valitud puldiga auto ja sihuke kitarri moodi asjandus, helesinist värvi, millele ööbikupilt ja noodid sisse lõigatud ja vänt küljes, mis õigupoolest oli kuulunud hoopis tema tädile, aga see pole praegu oluline. Selle pika tiraadi siia sulgudesse tähendasin üles selleks, et teile natukenegi aimu anda, milliseid keerulisi teid pidi mu ajus seosed tekivad.) Tuli mehekest rahustada ja talle meelde tuletada sellist suurepärast teleteost nagu "Elavad surnud" Aarne Üksküla, Heino Mandri ja teistega.
Tegelikult on J pagenduses E juures, et mitte kah kurja tõppe jääda, ja ma tunnen, et midagi on puudu. Veider on olla.
Aga tegelikult lähen ma nüüd sööma. Spagette. Jääb vaid üle loota, et need mu alalõuale halvasti ei mõju.
Tegelikult peaks sellele tsiteerimisele piirid panema. Vaene kT ehmatas täna hommikul päris ära, kui ma talle teatasin, et "Tohter ütles mul kitarre kõhus olevat." (J-l on täna lasteaias mänguasjade näitus, mille tarvis oli vaja kaasa võtta üks vana - elik emme-issi - mänguasi ja üks enda mänguasi. Sai talle siis valitud puldiga auto ja sihuke kitarri moodi asjandus, helesinist värvi, millele ööbikupilt ja noodid sisse lõigatud ja vänt küljes, mis õigupoolest oli kuulunud hoopis tema tädile, aga see pole praegu oluline. Selle pika tiraadi siia sulgudesse tähendasin üles selleks, et teile natukenegi aimu anda, milliseid keerulisi teid pidi mu ajus seosed tekivad.) Tuli mehekest rahustada ja talle meelde tuletada sellist suurepärast teleteost nagu "Elavad surnud" Aarne Üksküla, Heino Mandri ja teistega.
Tegelikult on J pagenduses E juures, et mitte kah kurja tõppe jääda, ja ma tunnen, et midagi on puudu. Veider on olla.
Aga tegelikult lähen ma nüüd sööma. Spagette. Jääb vaid üle loota, et need mu alalõuale halvasti ei mõju.
21. märts 2006
Tänase päeva film
Lohutasin end ühe oma lemmikfilmi vaatamisega. Mulle meeldivad stiilselt tehtud asjad, kus kõik vastab ajastule - mitte nagu see, kus Elizabeth Bennet keksles ringi Ameerika Kodusõja aegses krinoliinis, osa tegelasi aga kandsid hoopis biidermeierit. Brr! (Siin on nüüd see koht, kus tuleks luksatada ja käratada: "Ise sa, kurat, oled üks biidermeier!").
NB! Nüüd tuleb jälle see koht, kus ma saan kekutada sellega, keda mina kõik runnen ja kellega mina kõik rääkinud olen. Aga nali naljaks - kui ma alles raamatukogus töötasin, käis seal Eldor Renter vanadest mahakantud ajakirjadest enesele vajalikku kraami välja lõikamas. Õhtuti ta seal toimetas. Ja tänutäheks poetas meid (kahekesi me seal olime ühe kolleegiga) mõnele peaproovile või eelesietendusele. Nii käisin ma vaatamas "Viini verd" ja "Halloo, Dollyt", mis mõlemad olid tema kujundatud. Aga jutuks võtsin selle toopärast, et tema lavakujunduse ja kostüümide juures oli samuti kõik pisiasjadeni nii, nagu vastaval ajastul asi välja nägi. Ilmselt olen ma mõnes mõttes konservatiiv, sest ka viimase aja moodukomme nt Shakespeare'i näidendi tegevustik mõnda teise ajastusse viia häirib mind.
oravakese Teise Mina kommentaar: Joga puha! Ta lihtsalt ei saa kunstist aru.
Just.
NB! Nüüd tuleb jälle see koht, kus ma saan kekutada sellega, keda mina kõik runnen ja kellega mina kõik rääkinud olen. Aga nali naljaks - kui ma alles raamatukogus töötasin, käis seal Eldor Renter vanadest mahakantud ajakirjadest enesele vajalikku kraami välja lõikamas. Õhtuti ta seal toimetas. Ja tänutäheks poetas meid (kahekesi me seal olime ühe kolleegiga) mõnele peaproovile või eelesietendusele. Nii käisin ma vaatamas "Viini verd" ja "Halloo, Dollyt", mis mõlemad olid tema kujundatud. Aga jutuks võtsin selle toopärast, et tema lavakujunduse ja kostüümide juures oli samuti kõik pisiasjadeni nii, nagu vastaval ajastul asi välja nägi. Ilmselt olen ma mõnes mõttes konservatiiv, sest ka viimase aja moodukomme nt Shakespeare'i näidendi tegevustik mõnda teise ajastusse viia häirib mind.
oravakese Teise Mina kommentaar: Joga puha! Ta lihtsalt ei saa kunstist aru.
Just.
Nohune lauluke
Sel aastal tuli kevad teisiti,
tsiu-tsiu!
ja teisiti ja teisiti...
Ses mõttes, et ühes jääpurikatega tilgub ka mu nina. Oi õnne, oi rõõmu.
Sirt-sirr, eksole.
Tegelikult on ju lausa hurmav ilm - päike paistab ja miski linnukesemait räuskas juba varahommikul akna taga ja ajas kassid marru, miska uni minuga juba kella kolmveerand kuue paiku hüvasti jättis, sest oli otsustanud, et temale sellest lärmist küllalt on saanud. Ega ma tat hukka mõista - harv on see päev, kui ma kasse muhvikandidaatideks sõiman, aga täna hommikul teenisid mõlemad selle austava nimetuse ära - Joosep lihtsalt selle eest, et ta mulle näkku istus, Marta aga oma viimasel ajal tekkinud padulolli kombe eest ukse taga keksida, otsekui oleks põis lõhkemas, ja siis voodi alla või kapi taha jeehat panna, kui keegi end püsti ajab, et teda välja lasta.
Aga ma kaldun teemast kõrvale. Või... oli siin üldse mingi teema? Ahh, pole oluline. Niisiis - sellise päikesepaistelie kevadilmaga tekib mul alati koletu tahtmine maja pea peale keerata, aga täna olen sunnitud sellest loobuma. Mis teha - vaim on valmis, aga liha on nõder.
*grimassitab ja väristab õlgu*
Miskipärast on just viimane lonks Theraflud see kõige jubedam. Õõõh. Ja ega Coldrexiga asjad paremad pole. Ma tahan kohvi! Suurt tassitäit piimakohvi meega.
*neelatab*
Ma lähen ja teen. Tsau-pakaa!
tsiu-tsiu!
ja teisiti ja teisiti...
Ses mõttes, et ühes jääpurikatega tilgub ka mu nina. Oi õnne, oi rõõmu.
Sirt-sirr, eksole.
Tegelikult on ju lausa hurmav ilm - päike paistab ja miski linnukesemait räuskas juba varahommikul akna taga ja ajas kassid marru, miska uni minuga juba kella kolmveerand kuue paiku hüvasti jättis, sest oli otsustanud, et temale sellest lärmist küllalt on saanud. Ega ma tat hukka mõista - harv on see päev, kui ma kasse muhvikandidaatideks sõiman, aga täna hommikul teenisid mõlemad selle austava nimetuse ära - Joosep lihtsalt selle eest, et ta mulle näkku istus, Marta aga oma viimasel ajal tekkinud padulolli kombe eest ukse taga keksida, otsekui oleks põis lõhkemas, ja siis voodi alla või kapi taha jeehat panna, kui keegi end püsti ajab, et teda välja lasta.
Aga ma kaldun teemast kõrvale. Või... oli siin üldse mingi teema? Ahh, pole oluline. Niisiis - sellise päikesepaistelie kevadilmaga tekib mul alati koletu tahtmine maja pea peale keerata, aga täna olen sunnitud sellest loobuma. Mis teha - vaim on valmis, aga liha on nõder.
*grimassitab ja väristab õlgu*
Miskipärast on just viimane lonks Theraflud see kõige jubedam. Õõõh. Ja ega Coldrexiga asjad paremad pole. Ma tahan kohvi! Suurt tassitäit piimakohvi meega.
*neelatab*
Ma lähen ja teen. Tsau-pakaa!
20. märts 2006
Appi
Dida od kiddi ja pea lõhub, aga bagaba bidda ka ei saa, sest J jaurab obasoodu. Dutt ja hala, ba ütled!
Eelmiste...
...sissekannete kokkuvõtteks: ma olen ikka ilgelt õel viriseja.
*aevastab ja luristab nina*
Vabandust. Meie perre näikse olevat miskine viirus sisse murdnud. kT kurtis peavalu ja -paksust ja mina olin sunnitud Theraflud kaanima. Ja no näed, siin ta nüüd on, Eliisabet Jõhvi, eksole. J ka - lootsin juba, et tema kõrvajamadega on viimaks asjad ühel pool, aga kus sa sellega. Eile õhtul hakkas nutma ja kurtis, et valus on. Nii palju siis suntidest - niipea, kui need jullad välja said võetud, hakkavad vanad jamad otsast peale: nii, kui nohu tuleb, on kõrvad haiged.
Vanduda tahaks, aga pea lõhub otsas ja kurk on kare. Mida sa siin vannud või oled. Ees ootab kollektiivne arstilkäik. Ohjah.
*aevastab ja luristab nina*
Vabandust. Meie perre näikse olevat miskine viirus sisse murdnud. kT kurtis peavalu ja -paksust ja mina olin sunnitud Theraflud kaanima. Ja no näed, siin ta nüüd on, Eliisabet Jõhvi, eksole. J ka - lootsin juba, et tema kõrvajamadega on viimaks asjad ühel pool, aga kus sa sellega. Eile õhtul hakkas nutma ja kurtis, et valus on. Nii palju siis suntidest - niipea, kui need jullad välja said võetud, hakkavad vanad jamad otsast peale: nii, kui nohu tuleb, on kõrvad haiged.
Vanduda tahaks, aga pea lõhub otsas ja kurk on kare. Mida sa siin vannud või oled. Ees ootab kollektiivne arstilkäik. Ohjah.
19. märts 2006
Muuseas...
...vaatasime kT-ga koos "Meistrit ja Margaritat". Pluss asja juures oli see, et ma ei pidanud kogu aeg tagasipõikeid tegema ja seletama, kes on kes ja mil moel nad omavahel seotud on. Filmi on ikka määratult lihtsam jälgida. Aga noh...
Vaimustuses ma ei ole. On üks sihuke poolpidune värk. Ja oli üks asi, mis mind kohutavalt häiris - vanad näitlejad. Ärge saage minust valesti aru - seal on terve plejaad suurepäraseid ja tuntud näitlejaid kokku kogutud (piisab, kui mainin Kirill Lavrovi, Valentin Gafti või Vassili Livanovit, Oleg Basilasvilist või Aleksandr Abdulovist rääkimata), aga tuleb tõde tunnistada, et enamusel neist hakkab lapsepõlveiga tasapisi uuesti kätte jõudma. Kui ma raamatut lugesin, siis ma - kogu austuse juures, mida ma Kirill Lavrovi puhul tunnen - Pontius Pilatust küll kaheksakümneaastasena ette ei kujutanud. Kogu see sari meenutab mulle - vabandust - vanadekodu näidendit.
Liiatigi oli kogu see asi kohutavalt tuim ja raskepärane. Sädet ei olnud - isegi Wolandi kaaskonna tembud tundusid mahlatute ja uimastena.
Ja minu lemmikteema, millest ma iial üle ega ümbert ei pääse - tõlge. Kohati oleks nagu raamatust maha kirjutatud, samas see kohutav segadus nimedega. Poplavski esines kord Oblavski, kord Boblavski nime all, Ha-Notsri kirjutati järjekindlalt Ha-Nostri (ilmselt seostas tõlkija seda nime "Pater Nosteriga"), Bossoi oli kohati hoopis Barsov. Ah, seda nimekirja võiks jätkata, aga ma ei viitsi. Ainus küsimus veel - misasi, jumala pärast, on finndirektor??? Soomlasest direktor?
Nutt ja hala, ma ütlen, tõepoolest.
Vaimustuses ma ei ole. On üks sihuke poolpidune värk. Ja oli üks asi, mis mind kohutavalt häiris - vanad näitlejad. Ärge saage minust valesti aru - seal on terve plejaad suurepäraseid ja tuntud näitlejaid kokku kogutud (piisab, kui mainin Kirill Lavrovi, Valentin Gafti või Vassili Livanovit, Oleg Basilasvilist või Aleksandr Abdulovist rääkimata), aga tuleb tõde tunnistada, et enamusel neist hakkab lapsepõlveiga tasapisi uuesti kätte jõudma. Kui ma raamatut lugesin, siis ma - kogu austuse juures, mida ma Kirill Lavrovi puhul tunnen - Pontius Pilatust küll kaheksakümneaastasena ette ei kujutanud. Kogu see sari meenutab mulle - vabandust - vanadekodu näidendit.
Liiatigi oli kogu see asi kohutavalt tuim ja raskepärane. Sädet ei olnud - isegi Wolandi kaaskonna tembud tundusid mahlatute ja uimastena.
Ja minu lemmikteema, millest ma iial üle ega ümbert ei pääse - tõlge. Kohati oleks nagu raamatust maha kirjutatud, samas see kohutav segadus nimedega. Poplavski esines kord Oblavski, kord Boblavski nime all, Ha-Notsri kirjutati järjekindlalt Ha-Nostri (ilmselt seostas tõlkija seda nime "Pater Nosteriga"), Bossoi oli kohati hoopis Barsov. Ah, seda nimekirja võiks jätkata, aga ma ei viitsi. Ainus küsimus veel - misasi, jumala pärast, on finndirektor??? Soomlasest direktor?
Nutt ja hala, ma ütlen, tõepoolest.
Andestust, aga...
...misasi on "imal emablogija"? Lihtsalt hakkasin huvi tundma, kuna see nimetus mulle siin ja seal silma on hakanud. Otsesest allikast lugemata ja seega asjast õieti midagi teadmata ei hakka ma siin õiendama ega sõna võtma, pealegi on Anu kõik juba ära öelnud.
Ega mullegi ninnunännutamine ei meeldi (eriti jõle sõna minu meelest on "kõhutibu"), aga endale seda teadvustades ma lihtsalt väldin kohti, kus sellega kokku võib puutuda - peamiselt Perekooli. Seega on minu lihtne soovitus: ärge lugege. Ja kui loete, siis ärge vigisege.
*on tegelikult vist ikkagi natuke tige, kuigi asi pole seda väärt*
Ega mullegi ninnunännutamine ei meeldi (eriti jõle sõna minu meelest on "kõhutibu"), aga endale seda teadvustades ma lihtsalt väldin kohti, kus sellega kokku võib puutuda - peamiselt Perekooli. Seega on minu lihtne soovitus: ärge lugege. Ja kui loete, siis ärge vigisege.
*on tegelikult vist ikkagi natuke tige, kuigi asi pole seda väärt*
17. märts 2006
16. märts 2006
Teadaanne
Läksin lolliks. Tulen varsti.
Lugupidamisega
oravake
P. S. Ma ainult loodan, et kahjustused pole pöördumatud.
Lugupidamisega
oravake
P. S. Ma ainult loodan, et kahjustused pole pöördumatud.
15. märts 2006
Väikese vahemärkusena...
...olgu öeldud, et kT ei kõhelnud, vaid läks ja ostis ära. Nüüd jääb vaid üle kaia, kas sai ka väärt ost. Kõigi oma kõhkluste juures ma siiski arvan, et sai.
Niisiis on ees ootamas mõnedki meeldivad õhtutunnid.
Niisiis on ees ootamas mõnedki meeldivad õhtutunnid.
Leidsin ühe...
...sümpaatse tegelase pildi ega suutnud seda linkimata jätta.
Muuseas avastasin täna Kristiine Prismas videokassetid "Meistri ja Margaritaga". Esimese hooga oli küll: "Ohhoo! Neid tahan mina vaadata!" Aga siis... võtsin natuke hoogu maha ja mõtlesin, et ootan veel. Ühest küljest tahaks küll, aga teisalt jällegi on see sari nii vastakaid arvamusi tekitanud, et ma ei tea. Kardan pettuda. Jelena Skulskaja kirjutab sellest nii, esindades sõbranna Anna sõnul intellektuaalide seisukohta. Rahvale jällegi olevat sari väga meeldinud. Nii et mine võta kinni.
Tuleb raamat jälle ette võtta. Kord ma juba hakkasin seda kT-le ette lugema, aga tookord jäi pooleli. Hakkame siis jälle otsast peale.
Järgneva jutu aga võiks liigitada rubriiki "Kuriurin". Nimelt ostsin täna J-le viimase soovil "Tähekese". Varem ei ole ostnud. Mitte ühtki ajakirja, sestap olen lasteajakirjanduse vallas täiesti roheline. Täna hommikul hakkas J rääkima, et Eliisal oli selline ajakiri lasteaias kaasas olnud ja et seal oli liiklusest juttu ja tema tahab ka. "Miks ka mitte," mõtlesin. "Võib-olla peakski tasapisi sellise asja peale ka mõtlema." Ja lubasin vaadata.
Kuna marsa peale minekuga oli kiire, mulle lubadus aga viimasel sekundil meenus, krabasin kähku ajakirja ja kablutasin marsa peale. Kodus aga avastasin kohe esimeselt leheküljelt (või teiselt, ükskõik) suure autoreklaami. "No kurat!" on mu esmase reaktsiooni kõige adekvaatsem väljendus. Muidugi on see iidvana äraleierdatud teema - reklaam ja lapsed - ja okei, et sponsorid ja muud värgid ja et muidu seda ajakirja ehk ei olekski, aga no mida?! See on juba liiga räige. Reklaamige Legosid ja muud ninni-nänni, kui just peate, aga selline asi meenutab juba "Tule, ma räägin sulle midagi, ausõna, see on sinu issile-emmele väga vajalik ja kasulik, mine räägi neile ka!"-moosimist.
GRR!
Üks asi veel: palun öelge keegi Uno Loobile ja Heidy Tammele, et nad laulmise mu peas lõpetaksid! Minu juttu nad ei kuula, aga hommikul kella seitsmest saadik üks "Ära koo, ära koo, mu käpikuisse päikest, mu käpikuisse päikest..." võib inimese ikka püstihulluks ajada. Ilmselt sellest ka minu tänane urri-meeleolu.
Ja võib-olla mujal laulis Uno Loop seda laulu kellegi teisega, aga minu peas on tema kaashääleks just nimelt Heidy Tamme. Mul ei ole nende vastu midagi, ärge saage minust valesti aru, aga mis liig on, see on ikka liig, eksole.
Lugemiseni.
*asub otsustavalt tööd murdma, töö püüab küll esialgu vastu panna, kuid on viimaks sunnitud alla vanduma*
Muuseas avastasin täna Kristiine Prismas videokassetid "Meistri ja Margaritaga". Esimese hooga oli küll: "Ohhoo! Neid tahan mina vaadata!" Aga siis... võtsin natuke hoogu maha ja mõtlesin, et ootan veel. Ühest küljest tahaks küll, aga teisalt jällegi on see sari nii vastakaid arvamusi tekitanud, et ma ei tea. Kardan pettuda. Jelena Skulskaja kirjutab sellest nii, esindades sõbranna Anna sõnul intellektuaalide seisukohta. Rahvale jällegi olevat sari väga meeldinud. Nii et mine võta kinni.
Tuleb raamat jälle ette võtta. Kord ma juba hakkasin seda kT-le ette lugema, aga tookord jäi pooleli. Hakkame siis jälle otsast peale.
Järgneva jutu aga võiks liigitada rubriiki "Kuriurin". Nimelt ostsin täna J-le viimase soovil "Tähekese". Varem ei ole ostnud. Mitte ühtki ajakirja, sestap olen lasteajakirjanduse vallas täiesti roheline. Täna hommikul hakkas J rääkima, et Eliisal oli selline ajakiri lasteaias kaasas olnud ja et seal oli liiklusest juttu ja tema tahab ka. "Miks ka mitte," mõtlesin. "Võib-olla peakski tasapisi sellise asja peale ka mõtlema." Ja lubasin vaadata.
Kuna marsa peale minekuga oli kiire, mulle lubadus aga viimasel sekundil meenus, krabasin kähku ajakirja ja kablutasin marsa peale. Kodus aga avastasin kohe esimeselt leheküljelt (või teiselt, ükskõik) suure autoreklaami. "No kurat!" on mu esmase reaktsiooni kõige adekvaatsem väljendus. Muidugi on see iidvana äraleierdatud teema - reklaam ja lapsed - ja okei, et sponsorid ja muud värgid ja et muidu seda ajakirja ehk ei olekski, aga no mida?! See on juba liiga räige. Reklaamige Legosid ja muud ninni-nänni, kui just peate, aga selline asi meenutab juba "Tule, ma räägin sulle midagi, ausõna, see on sinu issile-emmele väga vajalik ja kasulik, mine räägi neile ka!"-moosimist.
GRR!
Üks asi veel: palun öelge keegi Uno Loobile ja Heidy Tammele, et nad laulmise mu peas lõpetaksid! Minu juttu nad ei kuula, aga hommikul kella seitsmest saadik üks "Ära koo, ära koo, mu käpikuisse päikest, mu käpikuisse päikest..." võib inimese ikka püstihulluks ajada. Ilmselt sellest ka minu tänane urri-meeleolu.
Ja võib-olla mujal laulis Uno Loop seda laulu kellegi teisega, aga minu peas on tema kaashääleks just nimelt Heidy Tamme. Mul ei ole nende vastu midagi, ärge saage minust valesti aru, aga mis liig on, see on ikka liig, eksole.
Lugemiseni.
*asub otsustavalt tööd murdma, töö püüab küll esialgu vastu panna, kuid on viimaks sunnitud alla vanduma*
14. märts 2006
12. märts 2006
Hilinenud kiidusõnad
Unustasin hoopis mainida, et sattusin reedel väga hea prantsuse filmi peale.
Süžee: II maailmasõda, Prantsusmaa. Vanaisa ja tütretütar, kelle majja pannakse elama saksa ohvitser. Suur Vaikimine nende poolt ja ohvitseri rahulikud õhtused monoloogid, millest selgub, et tegu on hoopis teist tüüpi inimesega, kui nemad arvasid. Tasapisi tärkav armastus. Ja endiselt - mitte ühtki sõna, mitte ühtki puudutust - ainult pilgud. Ja päris lõpus tüdruku poolt ohvitserile läbi pisarate lausutud üksainus sõna: "Adieu."
Midagi minu jaoks, eksole. Aga tegelikult ka - see oli väga hea film.
P.S. Google'i poolt tõlgitud lehekülg kõlab inglise keeles ikka väga pentsikult, aga ingliisis vastavat asja lihtsalt polnud, nii et midagi pole teha. Tuleb üle elada.
Süžee: II maailmasõda, Prantsusmaa. Vanaisa ja tütretütar, kelle majja pannakse elama saksa ohvitser. Suur Vaikimine nende poolt ja ohvitseri rahulikud õhtused monoloogid, millest selgub, et tegu on hoopis teist tüüpi inimesega, kui nemad arvasid. Tasapisi tärkav armastus. Ja endiselt - mitte ühtki sõna, mitte ühtki puudutust - ainult pilgud. Ja päris lõpus tüdruku poolt ohvitserile läbi pisarate lausutud üksainus sõna: "Adieu."
Midagi minu jaoks, eksole. Aga tegelikult ka - see oli väga hea film.
P.S. Google'i poolt tõlgitud lehekülg kõlab inglise keeles ikka väga pentsikult, aga ingliisis vastavat asja lihtsalt polnud, nii et midagi pole teha. Tuleb üle elada.
11. märts 2006
Ei no tõepoolest
Kiikasin möödaminnes meile ka ja esimesed kolm pealkirja küsisid minu käest, et Is it big enough? Want a larger one? Have you ever wanted a replica...?
Just.
Just.
Ah jaa
Tänase Päeva Pärli oleksin äärepealt ära unustanud. Nimelt leidis J, et tänaval peab mul käest kinni hoidma, kuna "Emme on ju nõrk. Mhmh, naised ongi nõrgemad. Aga mina olen ju mees, mina pean emmet aitama. Vanaema ka. Ma olengi teie aitaja."
Armas.
Armas.
Jõudsin ka lõpuks koju
Ja koju jõudnud on ka ilmarändur Joosep, kT rõõmustas mind sellega juba enne, tegelikult. Vaid issand jumal ja Joss teavad, kus ta käis või kinni istus. Tagumiku peal on kondid püsti nagu vanal lehmakronul ja haav kõrva taga on päris jube, aga muidu pole häda midagi. Oli kausi lausa ära poleerinud ja pintslisse pistnud isegi need maisiterad, mis pepsi söömaga Marfunja Afanasjevna (nii kutsun ma Martat tavaliselt siis, kui ta hakkab peenutsema ja bojaaritari mängima) Darlingu loomalihast maisiga välja oli nokkinud.
Jumal tänatud. Kuigi Joss mul vahel oma hullumeelsete ettekujutustega (nt see, et ta on õhkkerge kut liblik ja suudab graatsiliselt hõljuda, kuigi tegelikult künnab nii, et vagu taga) närvi mustaks ajab, on millestki puudu, kui ma keset ööd selle peale, et muruniidukina mürisev Joosep mind "hellalt" kulmust hammustab ja siis külma tatise nina hooga silmaauku rammib, õhku ahmides üles ei ehmata.
Tegelikult on tõde see, et kui asi puudutab lapsi või loomi, olen ma ikka jubetu nutunaine ja pabistaja. Kui Nora kord kT ja J-ga jalutamas käies võssa kimas ja koju ei ilmunud, siis ei saanud ma vaat et magadagi. Käisin öösel mitu korda üleval ja kui ma siis viimaks pimedas oma kalli koeraniru (kõik on nirud, hm) valget kraed nägin helendamas, oli kergendus ikka tohutu. Samamoodi vapustas meid Marta, kui tal esimesel jooksuajal õnnestus aknast välja lipsata. Kolm päeva oli kadunud, lõpuks laekus - koos Joosepiga. Kui kT ja J vahel kauemaks välja jäävad, kui kokku lepitud, siis hakkavad mul silme ees sihukesed pildid hüplema, et ma parem ei räägigi - te ei saaks öösel magada. Ma ei kujuta ette ka, mis siis lahti läheb, kui J nii suur on, et sõbruga kondama hakkab. Siis ma ilmselt närin kodus seintesse auke.
Ohhh kanaema kanaemakest!
Aga mis muusse puutub, siis meil oli täna ülimõnus päev. Lõpuks ometi oli J-l laulu- ja kunstistuudio esimene tund sel aastal. TÜ (ma tahan vanast harjumusest ikka Peda kirjutada) uues hoones. Seepärast oligi nii hilja, et stuudio kolis. Ja ausalt öelda mõnus oli. Muusikaruum on seal küll väiksem ja akendeta pealegi, aga kunstiruum on suur, koridori avanevate akendega. Ja lapsed ei pea enam allkorrusele jooksma, et külma veega käsi pesta - kõik on klassis käe-jala juures ja soe veel pealegi.
Aga kõige mõnusam on kohvik. Sel ajal, kui lapsed oma pooltteist tundi veetsid, istusime meie E-ga kolmandal korrusel kohvikus, jõime puuviljateed, sõime idudega fetajuustusalatit ja muljetasime ilma und inimesi, taustaks Saatpalu ja Kate'i "Sa oled hea". Kas saab olla veel mõnusamat laupäevahommikut? Pealegi kuulub see kohvik Kehrwiederi ketti ja aimab üht nurka pidi järele Apollo Raamatumaja lugemiskohvikut. Isegi malelaud on seal olemas. Ainus miinus - raamaturiiuleilt võiks ka vahest tolmu pühkida.
Pärast kõndisime vaikselt Kaubamaja poole ja lipsasime möödaminnes ka Lianni lõngapoodi, kus mul õnnestus ka E lõngasõltlaseks muuta - aga see on juba teise bloogi jutt. Ah jaa - jalust vigaseks õnnestus mul kah jääda. Ainult mina oskan niimoodi libiseda ja põlvili kukkuda, et väänan välja mõlemad pahkluud ja põrutan ära mõlemad põlved. Aga noh, anne seegi. E juurde igatahes komberdasin kuidagi. :P
Vaat selline päev siis täna. Ja lõpp on ikka traditsiooniline - mina tulin koju, J jäi veel E juurde ja tuleb homme. Mina aga püüan nüüd jällegi natuke elamist vuntsida, kuigi aeg on juba hiline. Nii et ma lähen nüüd. Ollalaa!
Jumal tänatud. Kuigi Joss mul vahel oma hullumeelsete ettekujutustega (nt see, et ta on õhkkerge kut liblik ja suudab graatsiliselt hõljuda, kuigi tegelikult künnab nii, et vagu taga) närvi mustaks ajab, on millestki puudu, kui ma keset ööd selle peale, et muruniidukina mürisev Joosep mind "hellalt" kulmust hammustab ja siis külma tatise nina hooga silmaauku rammib, õhku ahmides üles ei ehmata.
Tegelikult on tõde see, et kui asi puudutab lapsi või loomi, olen ma ikka jubetu nutunaine ja pabistaja. Kui Nora kord kT ja J-ga jalutamas käies võssa kimas ja koju ei ilmunud, siis ei saanud ma vaat et magadagi. Käisin öösel mitu korda üleval ja kui ma siis viimaks pimedas oma kalli koeraniru (kõik on nirud, hm) valget kraed nägin helendamas, oli kergendus ikka tohutu. Samamoodi vapustas meid Marta, kui tal esimesel jooksuajal õnnestus aknast välja lipsata. Kolm päeva oli kadunud, lõpuks laekus - koos Joosepiga. Kui kT ja J vahel kauemaks välja jäävad, kui kokku lepitud, siis hakkavad mul silme ees sihukesed pildid hüplema, et ma parem ei räägigi - te ei saaks öösel magada. Ma ei kujuta ette ka, mis siis lahti läheb, kui J nii suur on, et sõbruga kondama hakkab. Siis ma ilmselt närin kodus seintesse auke.
Ohhh kanaema kanaemakest!
Aga mis muusse puutub, siis meil oli täna ülimõnus päev. Lõpuks ometi oli J-l laulu- ja kunstistuudio esimene tund sel aastal. TÜ (ma tahan vanast harjumusest ikka Peda kirjutada) uues hoones. Seepärast oligi nii hilja, et stuudio kolis. Ja ausalt öelda mõnus oli. Muusikaruum on seal küll väiksem ja akendeta pealegi, aga kunstiruum on suur, koridori avanevate akendega. Ja lapsed ei pea enam allkorrusele jooksma, et külma veega käsi pesta - kõik on klassis käe-jala juures ja soe veel pealegi.
Aga kõige mõnusam on kohvik. Sel ajal, kui lapsed oma pooltteist tundi veetsid, istusime meie E-ga kolmandal korrusel kohvikus, jõime puuviljateed, sõime idudega fetajuustusalatit ja muljetasime ilma und inimesi, taustaks Saatpalu ja Kate'i "Sa oled hea". Kas saab olla veel mõnusamat laupäevahommikut? Pealegi kuulub see kohvik Kehrwiederi ketti ja aimab üht nurka pidi järele Apollo Raamatumaja lugemiskohvikut. Isegi malelaud on seal olemas. Ainus miinus - raamaturiiuleilt võiks ka vahest tolmu pühkida.
Pärast kõndisime vaikselt Kaubamaja poole ja lipsasime möödaminnes ka Lianni lõngapoodi, kus mul õnnestus ka E lõngasõltlaseks muuta - aga see on juba teise bloogi jutt. Ah jaa - jalust vigaseks õnnestus mul kah jääda. Ainult mina oskan niimoodi libiseda ja põlvili kukkuda, et väänan välja mõlemad pahkluud ja põrutan ära mõlemad põlved. Aga noh, anne seegi. E juurde igatahes komberdasin kuidagi. :P
Vaat selline päev siis täna. Ja lõpp on ikka traditsiooniline - mina tulin koju, J jäi veel E juurde ja tuleb homme. Mina aga püüan nüüd jällegi natuke elamist vuntsida, kuigi aeg on juba hiline. Nii et ma lähen nüüd. Ollalaa!
10. märts 2006
Mure
Joosep on kadunud. Nii nagu ma ta eile hommikul kella viie paiku õue lasin, nii ta läks ja jäi.
Mis teha. Maakoht ja märtsikuu, ütlevad mõned. Tädi lohutab mind, et nende vana kõuts ai anna vahest nädalapäevad näole ja siis tuleb, kõhn kut kreo ja lõhki kistud, puugib kere täis, magab kaks päeva ja kaob jälle. Usun, aga niisuguse külmaga... ma ei kujuta ette, et meie mugav ja laisk isane, kelle lemmikkoht on külmkapi peal, sest seal on küljealune mõnus ja soe - et tema niisuguse külmaga viitsiks niimoodi mitu päeva mõnd kassipreilit piirata ja kakelda. Sest lontu on ta meil kah, kuigi kohitsemata ja ambitsioonikas. Aga mine tea. Noor kass ja veri vemmeldab.
*ohkab*
Tegelikult olen kogu aeg püüdnud end selliseks asjaks ette valmistada. Ja suudan rahulikuks jääda ka. Ausalt öeldes kardan ma ainult üht asja - inimeste julmust. Kui ta peab lahkuma, siis palun, mitte mõne jõhkardi käe läbi.
Ohh. Morbiidseks kisub. Lõpetan parem.
Aga ma tahan oma kassiniru tagasi!
Mis teha. Maakoht ja märtsikuu, ütlevad mõned. Tädi lohutab mind, et nende vana kõuts ai anna vahest nädalapäevad näole ja siis tuleb, kõhn kut kreo ja lõhki kistud, puugib kere täis, magab kaks päeva ja kaob jälle. Usun, aga niisuguse külmaga... ma ei kujuta ette, et meie mugav ja laisk isane, kelle lemmikkoht on külmkapi peal, sest seal on küljealune mõnus ja soe - et tema niisuguse külmaga viitsiks niimoodi mitu päeva mõnd kassipreilit piirata ja kakelda. Sest lontu on ta meil kah, kuigi kohitsemata ja ambitsioonikas. Aga mine tea. Noor kass ja veri vemmeldab.
*ohkab*
Tegelikult olen kogu aeg püüdnud end selliseks asjaks ette valmistada. Ja suudan rahulikuks jääda ka. Ausalt öeldes kardan ma ainult üht asja - inimeste julmust. Kui ta peab lahkuma, siis palun, mitte mõne jõhkardi käe läbi.
Ohh. Morbiidseks kisub. Lõpetan parem.
Aga ma tahan oma kassiniru tagasi!
9. märts 2006
...
Cutesy. Päris õnnestunud lisa minu nunnu-filmide kogusse. Igatahes. Seda enam, et üsna mitmes kohas sain korraliku suutäie naerda.
Kui ma peaksin koostama nimekirja filmidest, mida vaadata sõbrannatamise õhtul, kui kõik mehed-lapsed on mujal hõivatud, siis oleks see kindlasti üks neist.
*mõtleb paadunud romantikust oravake*
Kui ma peaksin koostama nimekirja filmidest, mida vaadata sõbrannatamise õhtul, kui kõik mehed-lapsed on mujal hõivatud, siis oleks see kindlasti üks neist.
*mõtleb paadunud romantikust oravake*
8. märts 2006
Meie...
...vestlus Inxiga tuletas mulle meelde ühe loo, mida ma siin varem vist heietanud ei ole. See on ka ainumas kord, kui ma sain kätte selle "ajatu" tunde.
Kunagi kümmekond või natuke rohkem aastat tagasi tegin kord - pigem puhtast uudishimust ja huvist asja vastu, kui kavatsusest selles ametis kunagi leiba teenima hakata - läbi giidikursused. Firma oli nagu oli - nagu ikka üheksakümnendate algupoole - aga suureks plussiks asja juures oli see, et loenguid pidas ja meid mööda vanalinna ringi vedas Juhan Maiste. Kursused olid tõeliselt huvitavad ja nende käigus sattusin ma kohtadesse, kus ma varem ei olnud käinud või kuhu kõrvalisi inimesi ka lihtsalt ei lastud - kõikvõimalike majade pööningutele näiteks. Ja niimoodi sattusin ma esmakordselt ka Dominiiklaste kloostrisse.
Värskeid teadmisi tuubil täis, ei saanud ma ometi jätta neid teistega jagamata ja nii vedasin ma kord Marksi (kellele see sugugi vastumeelt ei olnud) endaga kaasa. Kassas ei hoiatanud meid keegi, et kloostris midagi toimub, sestap ostsime piletid ära ja läksime edasi. Kui me aga dormitooriumi (see on see põhiline näitusesaal) juurde jõudsime, tõusis toolilt keegi vanapapi ja teatas sosinal, et all kapiitlisaalis käib parasjagu lindistus, et seal on Hortus Musicus ja et meid lubab ta ainult ja ainult siis sinna, kui me tõotame surmvait olla. Meie loomulikult tõotasime.
Ja just samal hetkel, kui me oma jala üle dormitooriumi läve saime, hakkas alt kapiitlisaalist kostma gregooriuse koraal.
See oli jahmatav ja üdini vapustav tunne - otsekui oleksime üheainsa sammuga kandunud ajas seitsesada aastat tagasi. Jäime Marksiga tardunult teineteisele otsa vaatama ja seisime seal, kuni laul lõppes. Ma ei liialda, kui ütlen, et mul olid pärast põlved nõrgad.
See on ainus säärane kogemus, mille üsna kahvatut varju kogesin mitu-mitu aastat hiljemTrondheimi katedraalis pühapäevahommikusel jumalateenistusel, kui turistid olid viisakalt välja juhatatud, aga meie A-ga poetasime endid vaikselt ühele pingiotsale. Ja ometi ei olnud see see. Sellist ajas lendamise tunnet ei koge ma ilmselt enam iial.
Kunagi kümmekond või natuke rohkem aastat tagasi tegin kord - pigem puhtast uudishimust ja huvist asja vastu, kui kavatsusest selles ametis kunagi leiba teenima hakata - läbi giidikursused. Firma oli nagu oli - nagu ikka üheksakümnendate algupoole - aga suureks plussiks asja juures oli see, et loenguid pidas ja meid mööda vanalinna ringi vedas Juhan Maiste. Kursused olid tõeliselt huvitavad ja nende käigus sattusin ma kohtadesse, kus ma varem ei olnud käinud või kuhu kõrvalisi inimesi ka lihtsalt ei lastud - kõikvõimalike majade pööningutele näiteks. Ja niimoodi sattusin ma esmakordselt ka Dominiiklaste kloostrisse.
Värskeid teadmisi tuubil täis, ei saanud ma ometi jätta neid teistega jagamata ja nii vedasin ma kord Marksi (kellele see sugugi vastumeelt ei olnud) endaga kaasa. Kassas ei hoiatanud meid keegi, et kloostris midagi toimub, sestap ostsime piletid ära ja läksime edasi. Kui me aga dormitooriumi (see on see põhiline näitusesaal) juurde jõudsime, tõusis toolilt keegi vanapapi ja teatas sosinal, et all kapiitlisaalis käib parasjagu lindistus, et seal on Hortus Musicus ja et meid lubab ta ainult ja ainult siis sinna, kui me tõotame surmvait olla. Meie loomulikult tõotasime.
Ja just samal hetkel, kui me oma jala üle dormitooriumi läve saime, hakkas alt kapiitlisaalist kostma gregooriuse koraal.
See oli jahmatav ja üdini vapustav tunne - otsekui oleksime üheainsa sammuga kandunud ajas seitsesada aastat tagasi. Jäime Marksiga tardunult teineteisele otsa vaatama ja seisime seal, kuni laul lõppes. Ma ei liialda, kui ütlen, et mul olid pärast põlved nõrgad.
See on ainus säärane kogemus, mille üsna kahvatut varju kogesin mitu-mitu aastat hiljemTrondheimi katedraalis pühapäevahommikusel jumalateenistusel, kui turistid olid viisakalt välja juhatatud, aga meie A-ga poetasime endid vaikselt ühele pingiotsale. Ja ometi ei olnud see see. Sellist ajas lendamise tunnet ei koge ma ilmselt enam iial.
Milline päev!
Tänase päeva soundtrack. Palju ei puudu, et varsti panen videomakki selle filmi. Või veel parem - selle.
Ohhoijaa
55 down, 345 to go.
Ma hakkan iga lehekülje järel siia ristikesi vedama.
Selle tööga on imelik asi. Kui teda ei ole, siis on halb. Ja kui teda on - siis jälle kuidagi ei sobi. Üks nutt ja hala ainult kõikse aeg. See on see - kärss kärnas ja maa külmand ja... Aga tegelikult on jama selles, et Une-Matil käivad praegu Suured Manöövrid. Ta on ära tabanud, et päevase kohviratsiooni miinimumini viimine (ei ole see kohvikaanimine mitte ilma tagajärgedeta, kahjuks) on minu vastupanuvõimet kõvasti õõnestanud, mistap ta ründas mind veidi aja eest alatumal kombel selja tagant. Nüüd on minuga sama lugu, mis planeet Zeleznjaka robotitega - või olid need hoopis Kolm Kaptenit? - kes Jutulinnu suu kaudu kurtsid, et "Jõud lõpeb - ei jaksa enam!"
Ei ole miskit parata, ta kargab ühe jalaga. Ma lähen nüüd endale kohvi tegema. Tsau-pakaa.
*komberdab lohva-lohva köögi suunas vasakule ära*
Ma hakkan iga lehekülje järel siia ristikesi vedama.
Selle tööga on imelik asi. Kui teda ei ole, siis on halb. Ja kui teda on - siis jälle kuidagi ei sobi. Üks nutt ja hala ainult kõikse aeg. See on see - kärss kärnas ja maa külmand ja... Aga tegelikult on jama selles, et Une-Matil käivad praegu Suured Manöövrid. Ta on ära tabanud, et päevase kohviratsiooni miinimumini viimine (ei ole see kohvikaanimine mitte ilma tagajärgedeta, kahjuks) on minu vastupanuvõimet kõvasti õõnestanud, mistap ta ründas mind veidi aja eest alatumal kombel selja tagant. Nüüd on minuga sama lugu, mis planeet Zeleznjaka robotitega - või olid need hoopis Kolm Kaptenit? - kes Jutulinnu suu kaudu kurtsid, et "Jõud lõpeb - ei jaksa enam!"
Ei ole miskit parata, ta kargab ühe jalaga. Ma lähen nüüd endale kohvi tegema. Tsau-pakaa.
*komberdab lohva-lohva köögi suunas vasakule ära*
7. märts 2006
Kommentaarideta
kuutõbine töörabaja says jou!
Teoorias olen kõigist peajagu ees says jõudu!
kuutõbine töörabaja says kuda kärab?
Teoorias olen kõigist peajagu ees says tasapisi
kuutõbine töörabaja says naistepäeva kah sulle (F)
kuutõbine töörabaja says paergast avastasn, et on
Teoorias olen kõigist peajagu ees says sullegi, ehkki homme ju (^)
kuutõbine töörabaja says ???
kuutõbine töörabaja says oot, mis päev täna on?
Teoorias olen kõigist peajagu ees says täna teisipäev
kuutõbine töörabaja says hommik või õhtu?
kuutõbine töörabaja says vaata mu pealkirja, siis sa ei imesta ka, et mul päevad sassis
Teoorias olen kõigist peajagu ees says :D
Teoorias olen kõigist peajagu ees says just-just
kuutõbine töörabaja says hea veel, et ainult ühe päevaga
kuutõbine töörabaja says ükskord ma kaotasin terve nädala ära
Kes ära arvab, kumb konverseerijatest on siinkirjutaja, saab mädali "Müümise tõttu". Vihjeks ütlen, et Teoorias olen kõigist peajagu ees'l ei ole kolmesadat viitkümmet lehekülge tõlkida. Ai-juuli-valleraa!
Teoorias olen kõigist peajagu ees says jõudu!
kuutõbine töörabaja says kuda kärab?
Teoorias olen kõigist peajagu ees says tasapisi
kuutõbine töörabaja says naistepäeva kah sulle (F)
kuutõbine töörabaja says paergast avastasn, et on
Teoorias olen kõigist peajagu ees says sullegi, ehkki homme ju (^)
kuutõbine töörabaja says ???
kuutõbine töörabaja says oot, mis päev täna on?
Teoorias olen kõigist peajagu ees says täna teisipäev
kuutõbine töörabaja says hommik või õhtu?
kuutõbine töörabaja says vaata mu pealkirja, siis sa ei imesta ka, et mul päevad sassis
Teoorias olen kõigist peajagu ees says :D
Teoorias olen kõigist peajagu ees says just-just
kuutõbine töörabaja says hea veel, et ainult ühe päevaga
kuutõbine töörabaja says ükskord ma kaotasin terve nädala ära
Kes ära arvab, kumb konverseerijatest on siinkirjutaja, saab mädali "Müümise tõttu". Vihjeks ütlen, et Teoorias olen kõigist peajagu ees'l ei ole kolmesadat viitkümmet lehekülge tõlkida. Ai-juuli-valleraa!
5. märts 2006
Tänase päeva "pärli" auhind...
...kuulub tollele tundmatule isandale (ma lihtsalt ei kuulnud tema nime), kes kommenteerib koos Lembitu Kuusega Vasaloppetit: "Tulen jälle kinni grupile." Kuna ma sel teemal olen juba kord sõna võtnud, siis siinkohal ennast kordama ei hakka. Aga iga kord suudab see nähtus mind ebameeldivalt üllatada.
4. märts 2006
Kurb uudis
Edgar Valter on surnud.
Ei ole liialdus öelda, et ma olen üles kasvanud koos tema piltidega. Nii paljud lemmikraamatud on ju tema illustreeritud. "Meisterdetektiiv Blomkvist". "Koolilood". Kunagi "Pioneeris" ilmunud "Vennad Lõvisüdamed". Paljud Eno Raua raamatud - eriti "Naksitrallid". "Sipsik". Agu Sihvka lood. Oi, neid on palju!
Ja loomulikult tema enda kirjutatud raamatud - muhedad ja kuidagi väga... kodused, mis on saanud minu poja kasvamise raamatuteks. Lohe Justus ja Miniminni. Isand Tuutu oma seltskonnaga. "Pokuraamat". "Pokulood". "Pokuaabits", mille J nii kapsaks on lugenud, et tuleb vist uus osta.
Mõned inimesed tunduvad igavesed. Nad oleksid nagu kogu aeg olemas olnud ja sa ei kujuta ettegi, et kunagi neid enam ei ole. Aga nii see kahjuks on - Puukot ei ole enam.
Ei ole liialdus öelda, et ma olen üles kasvanud koos tema piltidega. Nii paljud lemmikraamatud on ju tema illustreeritud. "Meisterdetektiiv Blomkvist". "Koolilood". Kunagi "Pioneeris" ilmunud "Vennad Lõvisüdamed". Paljud Eno Raua raamatud - eriti "Naksitrallid". "Sipsik". Agu Sihvka lood. Oi, neid on palju!
Ja loomulikult tema enda kirjutatud raamatud - muhedad ja kuidagi väga... kodused, mis on saanud minu poja kasvamise raamatuteks. Lohe Justus ja Miniminni. Isand Tuutu oma seltskonnaga. "Pokuraamat". "Pokulood". "Pokuaabits", mille J nii kapsaks on lugenud, et tuleb vist uus osta.
Mõned inimesed tunduvad igavesed. Nad oleksid nagu kogu aeg olemas olnud ja sa ei kujuta ettegi, et kunagi neid enam ei ole. Aga nii see kahjuks on - Puukot ei ole enam.
Natuke pika vinnaga
Nagu meie peres juba heaks tavaks on saanud, ütleme, märkame ja mõtleme me paljut marsas teel punktist A punkti B. Nii selgi reedel. Marsa hakkas juba Vabaduse platsi jõudma, kui J korraga selge, heleda lapsehäälega teatas: "Head uut aastat sulle, emme!"
Mina: "Kullake, uus aasta on juba kaks kuud käes olnud!"
J: "Jah, aga peab ikka soovima inimestele head uut aastat."
Püüdsin küll ettepanekut teha, et sooviks ehk "head uut kuud" - et alles kolmas märts või nii. Kuid J jäi enesele kindlaks. Selja tagant kostva nohina ja turtsatuste järgi sain aru, et meie vestlus pakkus huvi ka ülejäänud sõitjatele. Igatahes tore, et suutsime mõne inimese hommiku pisut rõemsamaks muuta.
Täna aga käisin koos J-ga Hirvepargis kelgutamas. Eks ta ole kah - kena kodulähedane koht või nii. Ainult viisteist kilti tulebki ära. Aga nali naljaks. Tegelikult pidi J täna laulu- ja kunstistuudio selle aasta esimesse tundi minema, aga miski kuri tõbi oli kogu õpetajate koosseisu jalust niitnud ja seetõttu olime sunnitud muud tegevust otsima. Nii ostsimegi talle Kristiinest kelgu (E juures tal seda niikuinii ei olnud ja maalt linna vedada kah nagu iga kord ei viitsi) ning läksime lähima mäe peale. Poiss müttas lumes, nii et nahk auras seljas. Isegi E meenutas lapsepõlve ja kihutas kelguga mäest alla. Pärast tuli keksides ja püksisääri soputades - ta vaeneke ei olnud arvestanud sellega, et kui ta jalgu väga kõrgele ei tõsta, korjavad püksisääred ettejääva lume kõik endasse - ja kurtis, et jalad on põlvist saati külmad ja märjad. Aga ega see lõbu rikkunud. Ja pärast sai üle pika aja Pizza Americanas kaloreid manustatud. Isegi närvi söömaga J keeras naha vahele veerandiku E ja pool veerandikku minu pitsast pluss kaks tassitäit teed - enda ja E oma - ja kõik mustad oliivid E ülejäänud pitsalt. Värskes õhus mürgeldamise tervistav mõju.
No ja nüüd olen ma siis kodus ja võtan hoogu, et ikka midagi korda saata, millest ajalukku ka mingi jälg jääks, kasvõi ajutinegi - korras maja näol näiteks. Homme saabub J ja kauaks siis seda korda... Aga noh, vaatame.
*kratsib nina*
Tea, noh... aitab kah nagu selleks korraks. Nii et lugemiseni siis.
Mina: "Kullake, uus aasta on juba kaks kuud käes olnud!"
J: "Jah, aga peab ikka soovima inimestele head uut aastat."
Püüdsin küll ettepanekut teha, et sooviks ehk "head uut kuud" - et alles kolmas märts või nii. Kuid J jäi enesele kindlaks. Selja tagant kostva nohina ja turtsatuste järgi sain aru, et meie vestlus pakkus huvi ka ülejäänud sõitjatele. Igatahes tore, et suutsime mõne inimese hommiku pisut rõemsamaks muuta.
Täna aga käisin koos J-ga Hirvepargis kelgutamas. Eks ta ole kah - kena kodulähedane koht või nii. Ainult viisteist kilti tulebki ära. Aga nali naljaks. Tegelikult pidi J täna laulu- ja kunstistuudio selle aasta esimesse tundi minema, aga miski kuri tõbi oli kogu õpetajate koosseisu jalust niitnud ja seetõttu olime sunnitud muud tegevust otsima. Nii ostsimegi talle Kristiinest kelgu (E juures tal seda niikuinii ei olnud ja maalt linna vedada kah nagu iga kord ei viitsi) ning läksime lähima mäe peale. Poiss müttas lumes, nii et nahk auras seljas. Isegi E meenutas lapsepõlve ja kihutas kelguga mäest alla. Pärast tuli keksides ja püksisääri soputades - ta vaeneke ei olnud arvestanud sellega, et kui ta jalgu väga kõrgele ei tõsta, korjavad püksisääred ettejääva lume kõik endasse - ja kurtis, et jalad on põlvist saati külmad ja märjad. Aga ega see lõbu rikkunud. Ja pärast sai üle pika aja Pizza Americanas kaloreid manustatud. Isegi närvi söömaga J keeras naha vahele veerandiku E ja pool veerandikku minu pitsast pluss kaks tassitäit teed - enda ja E oma - ja kõik mustad oliivid E ülejäänud pitsalt. Värskes õhus mürgeldamise tervistav mõju.
No ja nüüd olen ma siis kodus ja võtan hoogu, et ikka midagi korda saata, millest ajalukku ka mingi jälg jääks, kasvõi ajutinegi - korras maja näol näiteks. Homme saabub J ja kauaks siis seda korda... Aga noh, vaatame.
*kratsib nina*
Tea, noh... aitab kah nagu selleks korraks. Nii et lugemiseni siis.
1. märts 2006
Eino...
...kaval mõte! Täna pole meil jälle elektrit. Kella üheksast kella poole kuueni. Nad oleksid ju võinud oodata, millal ilmad veel külmemaks lähevad. See tähendab seda, et ma ei saa tööd teha, aga E juurde minna ka ei saa, sest vaja kodus ahju kütta, muidu on maja õhtul kut hundilaut. Ja kT kaktused ei tohi mitte ära külmuda.
Ega midagi. Et majas natukenegi hääli oleks, tuleb ilmselt anastada J patareid ja need raadiosse pista. Eilsest vaikusepäevast oli mulle küllalt. Pealegi tuli mulle raamatut lugedes tahtmine taustaks klassikalist muusikat kuulata, aga no millega.
Oi kuriurin, ma ütlen küll!
Ega midagi. Et majas natukenegi hääli oleks, tuleb ilmselt anastada J patareid ja need raadiosse pista. Eilsest vaikusepäevast oli mulle küllalt. Pealegi tuli mulle raamatut lugedes tahtmine taustaks klassikalist muusikat kuulata, aga no millega.
Oi kuriurin, ma ütlen küll!
Tellimine:
Postitused (Atom)
