Jätkame siis ülevaadet. Tänase päeva seisuga on juba six down, four to go, ja vesi hakkab tasapisi vastikuks muutuma. Igatahes ei saa ma telekast vaadata, kuidas inimesed vett joovad. Sees hakkab keerama. Ja korraga on jube nõrkus kallal. Aga midagi pole parata - nada, Fedja, nada. Vereproov näitas, et mul on maks nigut joodikul (ei suitseta, ei joo, ei pane narkotsi, aga ikka on) ja ise olen sapine kut vanakurat (ergo pärinevad minu õelad märkused kaaskodanike aadressil just siit, kuigi see pole vabandus, eksole). Nii et ei ole miskit parata, ta kargab ühe jalaga. Puhastume edasi.
Niisiis - vapralt lõpule vastu! (Veepäevade lõpule, aber natürlich.)
*tuikudes vasakule ära... ja siis tagasi*
Pagan mind sinna vasakule veab kogu aeg. Juba eile veendusin, et sedakaudu saan ma oma tuppa alles siis, kui maakerale tiiru peale teen. Aga ikka. Nojah, nagu vanarahvas ütleb: "Vanale koerale uusi trikke ei õpeta." Aga nää, õpetab ikka küll, kuigi sel vanal penil on juhtmed otsapidi Tallinnas ja keegi on sinna taburetijala peale toetanud. Nii et - ollalaa!
*tuikudes paremale ära*
30. apr 2006
29. apr 2006
Aia!
Tänahommikune massaaž oli tõeline hiina piin. Võib-olla oli asi selles, et olin proua massööri esimene patsient ja ta oli veel värske ja väge täis. Oi jeerum, tõepoolest!
Liiatigi on mu haistmine selle veejoomisega muutunud teravaks kut hurdakoeral. Vean kihla, et tunnen kohvilõhna juba saja meetri pealt. Muuga saab veel hakkama (kuigi aeg-ajalt ujuvad silme ette suured praed), aga kohvilõhn ajab mulle nihukesed neelud peale, et jube! Annaksin oma mõlemad silmahambad tassitäie latte eest, ausõna.
Tõeline kohvinarkomaan, tõepoolest.
Aga muidu on nii, et five down, five to go, ja kuus kilokest on kadunud nigut näuhti. Kui nii edasi läheb, pean hakkama oma teksapükse koduste vahenditega kitsamaks tegema, muidu ei saa ma siit minema. Üks peavalu, ma ütlen. Aga vähemalt paistab nii, et kolmapäeval olen veel elus mis elus.
Ja nüüd kaon tagasi oma kallite veepudelite manu. Ollalaa!
*seinast tuge otsides lohinal vasakule ära*
Liiatigi on mu haistmine selle veejoomisega muutunud teravaks kut hurdakoeral. Vean kihla, et tunnen kohvilõhna juba saja meetri pealt. Muuga saab veel hakkama (kuigi aeg-ajalt ujuvad silme ette suured praed), aga kohvilõhn ajab mulle nihukesed neelud peale, et jube! Annaksin oma mõlemad silmahambad tassitäie latte eest, ausõna.
Tõeline kohvinarkomaan, tõepoolest.
Aga muidu on nii, et five down, five to go, ja kuus kilokest on kadunud nigut näuhti. Kui nii edasi läheb, pean hakkama oma teksapükse koduste vahenditega kitsamaks tegema, muidu ei saa ma siit minema. Üks peavalu, ma ütlen. Aga vähemalt paistab nii, et kolmapäeval olen veel elus mis elus.
Ja nüüd kaon tagasi oma kallite veepudelite manu. Ollalaa!
*seinast tuge otsides lohinal vasakule ära*
27. apr 2006
26. apr 2006
Elus olen...
... - veel. Three down, seven to go.
Ma olen üle kere kange, just nagu onu Julius*. Ja käsivarred on sinikaid täis. Aga muidu on elu nigut hernel.
*itsitab hüsteeriliselt*
Ko-hu-tav kohviisu on. Lisaks oleme Merxiga langenud mingisse masohhismi staadiumisse - täna hommikul vahtisime näljaste nägudega, kuidas Terevisioonis pohla-õunakooki tehti, ja muidu ka on teemad väga toiduvalmistamisekesksed. Merx unistab kartulipannkookidest, mina aga otsustasin kõrgemalt lennata ja unistan sellest, kuidas ma Troikas savipotitäie ahjuhautist naha vahele keeran.
Eino masohhist mis masohhist, tõepoolest.
See on see karm elu ja taline unnapüük, mis näkku oma vaod künnab, jajah.
*Lugege "Karlssonit".
*keksib kõrvu lehvitades ja mulksudes oma toa poole vasakule ära*
Ma olen üle kere kange, just nagu onu Julius*. Ja käsivarred on sinikaid täis. Aga muidu on elu nigut hernel.
*itsitab hüsteeriliselt*
Ko-hu-tav kohviisu on. Lisaks oleme Merxiga langenud mingisse masohhismi staadiumisse - täna hommikul vahtisime näljaste nägudega, kuidas Terevisioonis pohla-õunakooki tehti, ja muidu ka on teemad väga toiduvalmistamisekesksed. Merx unistab kartulipannkookidest, mina aga otsustasin kõrgemalt lennata ja unistan sellest, kuidas ma Troikas savipotitäie ahjuhautist naha vahele keeran.
Eino masohhist mis masohhist, tõepoolest.
See on see karm elu ja taline unnapüük, mis näkku oma vaod künnab, jajah.
*Lugege "Karlssonit".
*keksib kõrvu lehvitades ja mulksudes oma toa poole vasakule ära*
22. apr 2006
Niisiis...
...lahkun kümneks päevaks vasakule ära. Tegelikult küll alles homme, aga linna lähen juba täna, miska arvutisse enam ei pääse. Kuidas Loksal arvutiga on, seda ma ei tea. Aga noh, mu kallid lugejad, eks te ülejärgmisel nädalal kuulete, kas ma olen veel elus või lendasin volbriööl kuradile.
Lugemiseni.
Lugemiseni.
21. apr 2006
Mis päev...
...see küll on selline täna? Ma olen kurb, kohutavalt kurb. Ja Aleksandr Ivaskevits vaid süvendab seda kurbust. Tema siiralt lapselikku vürst Mõskinit vaadates tahaksin nutta.
Nii imelik, kui see ka pole, igatsen ma J järele. Ta on E juures ja enne ärasõitu näen teda veel, aga elan meie kümnepäevast lahusolekut millegipärast kohutavalt üle. Tahaksin teda praegu süles hoida. Olete te tundnud, kuidas käed lausa füüsiliselt valutavad vajadusest oma last kallistada?
Ma ei saa aru, mis lahti on?
Nii imelik, kui see ka pole, igatsen ma J järele. Ta on E juures ja enne ärasõitu näen teda veel, aga elan meie kümnepäevast lahusolekut millegipärast kohutavalt üle. Tahaksin teda praegu süles hoida. Olete te tundnud, kuidas käed lausa füüsiliselt valutavad vajadusest oma last kallistada?
Ma ei saa aru, mis lahti on?
Tänase päeva...
...muusika: Liisi Koikson, "Väike järv".
Niipea, kui esimesed noodid kõlama hakkasid, tabas mind Suur Äratundmine: see on minu üksiolemise muusika. Mõtlik, rahulik ja hõljuv...
Niipea, kui esimesed noodid kõlama hakkasid, tabas mind Suur Äratundmine: see on minu üksiolemise muusika. Mõtlik, rahulik ja hõljuv...
19. apr 2006
Pärast...
...Seitsmeseid uudiseid oli mul vaid tahtmine karjuda: "See KURADI banaanivabariik!" Mis see siis on - mömm Ansip ja roolijoodikust abilinnapea Kallo, üks ajab lollimat juttu suust välja kui teine. Jõu-e-tu viha tekib, kuigi ammu peaks juba selge olema, et midagi head sealtpoolt tulemas ei ole. Tulumaks 12% ja Viru Junn. See on ju haige amööbi unenägu.
Siis juhtusin nägema (Kodulaenu) reklaami Herta Elviste ja Juhan Ulfsakiga, sain korraliku vatsatäie naerda ja tuju läks paremaks. Aga mitte piisavalt heaks.
Siis juhtusin nägema (Kodulaenu) reklaami Herta Elviste ja Juhan Ulfsakiga, sain korraliku vatsatäie naerda ja tuju läks paremaks. Aga mitte piisavalt heaks.
18. apr 2006
Olgu siis
J-le toit und ravumid sisse kallatud ja ingveriteega alla loputatud. Lõpetaks selle saaga siis ka tänase päeva sees ära. Aga nüüd püüan tõepoolest lühidalt teha.
Legend number kolm räägib sellest, et kõik geniaalsed ideed on tegelikult maru lihtsad, aga ei meeldi mitte kõigile - eriti mitte vanavanematele. Seekordseks kangelaseks siis Jjun.
Meie vanavanemate majal on olemas klaasveranda - idee poolest peasissekäik, tegelikkuses aga mõnus, suviti viimapuu rohelusse mattunud toakene, mida külalised tavaliselt ei kasutanud ja mis talviti täitis käepärase sahvri aset - seal säilitati mahlu, õunu, suitsuliha ja muud, millele oli mõnusam niimoodi ligi pääseda, kui et läbi hangede keldrisse pugeda. Ma ei mäleta enam, kuskohas vanaema neid suuri seakülgi suitsutada lasi, aga igal juhul ühest seast pool läks alati selleks otstarbeks käiku. Ja hoiti seda nii, et riputati verandal seisvasse tühja kahe poolega riidekappi - kummassegi otsa paras köiejupp ja ribi rippus nagu kiik.
Sellena Jjun seda ka kasutas. Nalja sai palju, kuni me vanaemale vahele jäime. Eks ta kuri olnud ja lugenud meile sõnad peale, aga see oli ka kõik. Onule sihukestest asjadest eriti ei räägitud, sest tema oli ainus kerge käega kasvataja seal majas. Kellegi teise käest ei ole ma vitsa saanud, pealegi veel nii tühiste asjade eest. Temal polnud erilist pahandust vajagi, et meie tagumikud viilikirja lüüa. Aga see selleks.
Tegelikult on neid tempe ja lollusi ikka päris mitmeid veel, aga kõik ei tule korrapealt meelde ja need, mis tulevad, on ikka seda tavalist sorti - kuidas me, kaks vanemat, J2-le roppusi õpetasime (või no mis roppusi nüüd meiegi, nelja-aastased, nii väga teadsime, aga rumalusi ikka, ja "pepu" öelda tundus juba oi, millise ropu asjana), kuidas me tooreid tikreid nillimas käisime, kuidas me võistlesime, kes suudab kivi üle katuseharja visata (see oli juba hiljem) ja oleksime äärepealt vanaisa oimetuks löönud, sest kivi lendas (tema ja asja pealt näinud tädimehe sõnul) tema peast vaid paari sentimeetri kauguselt mööda. Liiatigi ei olnud tegu mingi kivikesega - ikka korralik munakas oli. Kuidas me paariteistaastastena onu Havana Clubi kogu käisime proovimas (mäletate, olid niisugused kleepekad) - tookord leidsime endale ootamatu kaitsja vanaema näol, kes leidis, et eks lapsed peavad mõned asjad ikka omal nahal ka ära proovima, ega neil enne mõistus koju ei tule - ja kuidas me samal suvel siis asja tõesti ka ära proovisime juba kord jutuks olnud koduveiniga. Midagi hullu ei juhtunud, ainult jube naljakas oli.
Lapsepõlve lollused, eksole. Praegu on kurb mõelda, et omavaheliseks suhtlemiseks jääb aega üha vähemaks. Elu on meid lahku viinud ja muid probleeme on nii palju, et need kipuvad kõike enda alla matma. Aga üksteisele oleme ikkagi veel Jass, Jann ja Pille.
Legend number kolm räägib sellest, et kõik geniaalsed ideed on tegelikult maru lihtsad, aga ei meeldi mitte kõigile - eriti mitte vanavanematele. Seekordseks kangelaseks siis Jjun.
Meie vanavanemate majal on olemas klaasveranda - idee poolest peasissekäik, tegelikkuses aga mõnus, suviti viimapuu rohelusse mattunud toakene, mida külalised tavaliselt ei kasutanud ja mis talviti täitis käepärase sahvri aset - seal säilitati mahlu, õunu, suitsuliha ja muud, millele oli mõnusam niimoodi ligi pääseda, kui et läbi hangede keldrisse pugeda. Ma ei mäleta enam, kuskohas vanaema neid suuri seakülgi suitsutada lasi, aga igal juhul ühest seast pool läks alati selleks otstarbeks käiku. Ja hoiti seda nii, et riputati verandal seisvasse tühja kahe poolega riidekappi - kummassegi otsa paras köiejupp ja ribi rippus nagu kiik.
Sellena Jjun seda ka kasutas. Nalja sai palju, kuni me vanaemale vahele jäime. Eks ta kuri olnud ja lugenud meile sõnad peale, aga see oli ka kõik. Onule sihukestest asjadest eriti ei räägitud, sest tema oli ainus kerge käega kasvataja seal majas. Kellegi teise käest ei ole ma vitsa saanud, pealegi veel nii tühiste asjade eest. Temal polnud erilist pahandust vajagi, et meie tagumikud viilikirja lüüa. Aga see selleks.
Tegelikult on neid tempe ja lollusi ikka päris mitmeid veel, aga kõik ei tule korrapealt meelde ja need, mis tulevad, on ikka seda tavalist sorti - kuidas me, kaks vanemat, J2-le roppusi õpetasime (või no mis roppusi nüüd meiegi, nelja-aastased, nii väga teadsime, aga rumalusi ikka, ja "pepu" öelda tundus juba oi, millise ropu asjana), kuidas me tooreid tikreid nillimas käisime, kuidas me võistlesime, kes suudab kivi üle katuseharja visata (see oli juba hiljem) ja oleksime äärepealt vanaisa oimetuks löönud, sest kivi lendas (tema ja asja pealt näinud tädimehe sõnul) tema peast vaid paari sentimeetri kauguselt mööda. Liiatigi ei olnud tegu mingi kivikesega - ikka korralik munakas oli. Kuidas me paariteistaastastena onu Havana Clubi kogu käisime proovimas (mäletate, olid niisugused kleepekad) - tookord leidsime endale ootamatu kaitsja vanaema näol, kes leidis, et eks lapsed peavad mõned asjad ikka omal nahal ka ära proovima, ega neil enne mõistus koju ei tule - ja kuidas me samal suvel siis asja tõesti ka ära proovisime juba kord jutuks olnud koduveiniga. Midagi hullu ei juhtunud, ainult jube naljakas oli.
Lapsepõlve lollused, eksole. Praegu on kurb mõelda, et omavaheliseks suhtlemiseks jääb aega üha vähemaks. Elu on meid lahku viinud ja muid probleeme on nii palju, et need kipuvad kõike enda alla matma. Aga üksteisele oleme ikkagi veel Jass, Jann ja Pille.
Istusin siin praegu...
...ja mõtlesin, et ühe lapsega mässata on ikka märksa lihtsam, kui et neid oleks mitu, kõik haiged ja pikast toasistumisest ülevoolavat energiat täis. J-l viskab kah aeg-ajalt korgi eest, aga see jääb siiski viisakuse piiridesse ja kui endal kuppel otsas ei kumise, vaid olemine päris viisak on, siis jätab taoline aegajatine (imelik sõna sai, aga tühja kah) plahvatlemine (veel imelikum, aga veel tühjemat kah) suhteliselt ükskõikseks. Ses mõttes, et ei aja närvi, noh.
Siinkohal kipuvad mu mõtted ikka mu vaese tädi R man - õieti küll meie vaese tädi R man, sest temal olime me kolmekesi kaela peal. Nimelt võtsid saatus, ajalugu, inimeste tahtmised ja loodus asja endi vahel niimoodi ära korraldada, et E ja tema vend abiellusid ühel ja samal päeval. (Loomulikult mitte omavahel, eksole.) Ja meie vanema onupojaga otsustasime sündida ainult nädalase vahega - mina enne ja tema pärast. Nooremal onupojal hakkas seepeale päris kiire, miska tema plupsas siia maailma neli päeva enne seda, kui minukene aastaseks oleks saanud. Ja niimoodi oligi valmis pisikene, aga tõhus destruction unit, mille kantseldamine langes meist vaid kaksteist aastat vanemale tädile.
Oo, see perefolkloor! Üksvahe püüdsime selle vastu sõdida (st mina, Jjun ja J2) väitega, et enamus sellest on väljamõeldised, kuna me ise midagi ei mäleta ju. Et siis on lihtne öelda, et "Näe, millega te, hullukesed, hakkama saite!" Aga jah, ilmselt vastavad need siiski tõele.
Me kasvasime koos pea kogu selle aja, kuni ma sain neljaseks. Siis sai mu meremehest isa viimaks Tallinnasse korteri ja meie pere mustlaselu marsruudil "Viljandi - Rapla - Tallinn - Viljandi" lõppes viimaks. Ja tädi sai ka hõlpu. Pealegi ilmus silmapiirile tulevane tädimees, kes kannatliku kantseldaja ja jube hea jutuvestjana (imekspandav ühe kuueteistkümneaastase poisi puhul, mis?) suurema löögi edaspidi ise vastu pidi võtma.
Tädimehelt pärinebki üks legend, mis puudutab väidetavalt esimest korda, mil ta tundis, et tahaks meie kolme nahad kuumaks kütta. Aga selguse mõttes räägin ära ka eelloo (ja seda sündmust me tõepoolest mäletame ise).
Lähestikku sündinud, nagu me olime, peeti meie sünnipäevi tavaliselt koos. Ja tavaliselt troonis laual aukohal onunaise ema poolt valmistet tort (mainit proua nimelt oli Otepääl kondiiter). Ma ei mäleta enam, miks, aga kuidagi juhtus nii, et meie neljanda-kolmanda sünnipäeva tähistamise ajal olid täiskasvanud mingil ajahetkel kõik kadunud, jättes meid kolme imemaitsva beseetordiga üksi. Nojah, nüüd ma arvan, et see oli imemaitsev, tookord aga, ma mäletan, ei meeldinud tordikreem meile sugugi. Ja mida sa ikka teed, kui kreem ei maitse. Ma ei mäleta enam, kes meist esimene oli - ilmselt Jjun, sest temas on senini säilinud paras annus tootsilikkust - aga minu järgmine mälupilt näitab mulle meeletult naerda lagistavaid jõnglasi, kes teelusikatega kreemiannuseid vastu seina lennutavad - teate küll, niimoodi, nagu koolis joonlauaga süljelätse sai lastud, eksole.
Aususe mõttes pean lisama, et tordikreem oli küll esimene, aga mitte viimane asi, mis niimoodi vastu seina lendas. Vähemalt korra tabas sama saatus ka onunaise spetsmagustoitu - lumepallisuppi. Aga see vähemalt polnud rasvane.
Rasv ongi see, mille pärast meie noori nahku äärepealt korralik parkimine oleks tabanud. Nimelt pani tulevane tädimees mõned aastad hiljem remonti tehes tähele, et vastselt seina pandud tapeedile jäävad ebamäärased laigud - ikka sinna, kus need vanal tapeedil ees olid olnud. Legend väidab, et neist plekkest ei saadud muidu jagu, kui minu isa need viimaks ära pahteldas. Mitmekordselt. Aga see viimane on ilmselt dramaatika lisamiseks leiutatud ilusõnaline liialdus.
Ohh, pikaks kisub see jutt. Aga mis teha - me tegime ikka lollusi ka. Kuid edaspidi teen lühemalt.
Legend number kaks puudutab peamiselt J2-t. Nimelt oli meie suguvõsas (selle all pean silmas emapoolseid sugulasi) kombeks koduõlut teha. Usun, et tavaliselt tehti seda mingiks tähtpäevaks, aga mulle on mällu jäänud üks pikk ja toimekas õlletegu, otsekui oleks see käinud pidevalt. (No ega joomareid meie peres ei leidunud - isegi isa, kellelt tema meremeheammetit silmas pidades oleks võinud eeldada tihedamat kapakergitamist, oli peale naisevõttu mõõdukusele üle läinud.) No nii. Igatahes oli puntsu kord jälle nurgas käimas ja meie kolmik kah ikka asjalised seal juures. Nimelt andis isa iga kord, kui õlut laskis, meile natuke õllevahtu mekkida. Tookord aga, mis nüüd jutuks, oli keegi hooletu jätnud täis kapa (ikka tõelise, puust ja kaanega) sinnasamma puntsu juurde. Ja kahe-poolene J2 läks õllevahtu mekkima. Mõnuga mekkis. Pärast olla ringi käinud, luksunud, tädi kintsust näpistanud ja omaette itsitanud. Kui mu isa ta siis sülle võtnud, käinud poisil nihukesed õlleaurud suust välja, et võtnud isal kilgi pähe.
Okei, see pole eriti temp, vaid hooletus. Aga võin, käsi piiblil, kinnitada, et edaspidi valvati säherdust asja hoolega ja alles kümme aastat hiljem tekkis meie kolmikul võimalus koduveini pudelile päkad silma ajada.
Aga ma arvan, et teen praegu vaheaja ning jätkan mõni teine kord. Nagu vanarahvas ütleb: "Pikk jutt s... jutt!" (Pardon me french.)
Lugemiseni!
Siinkohal kipuvad mu mõtted ikka mu vaese tädi R man - õieti küll meie vaese tädi R man, sest temal olime me kolmekesi kaela peal. Nimelt võtsid saatus, ajalugu, inimeste tahtmised ja loodus asja endi vahel niimoodi ära korraldada, et E ja tema vend abiellusid ühel ja samal päeval. (Loomulikult mitte omavahel, eksole.) Ja meie vanema onupojaga otsustasime sündida ainult nädalase vahega - mina enne ja tema pärast. Nooremal onupojal hakkas seepeale päris kiire, miska tema plupsas siia maailma neli päeva enne seda, kui minukene aastaseks oleks saanud. Ja niimoodi oligi valmis pisikene, aga tõhus destruction unit, mille kantseldamine langes meist vaid kaksteist aastat vanemale tädile.
Oo, see perefolkloor! Üksvahe püüdsime selle vastu sõdida (st mina, Jjun ja J2) väitega, et enamus sellest on väljamõeldised, kuna me ise midagi ei mäleta ju. Et siis on lihtne öelda, et "Näe, millega te, hullukesed, hakkama saite!" Aga jah, ilmselt vastavad need siiski tõele.
Me kasvasime koos pea kogu selle aja, kuni ma sain neljaseks. Siis sai mu meremehest isa viimaks Tallinnasse korteri ja meie pere mustlaselu marsruudil "Viljandi - Rapla - Tallinn - Viljandi" lõppes viimaks. Ja tädi sai ka hõlpu. Pealegi ilmus silmapiirile tulevane tädimees, kes kannatliku kantseldaja ja jube hea jutuvestjana (imekspandav ühe kuueteistkümneaastase poisi puhul, mis?) suurema löögi edaspidi ise vastu pidi võtma.
Tädimehelt pärinebki üks legend, mis puudutab väidetavalt esimest korda, mil ta tundis, et tahaks meie kolme nahad kuumaks kütta. Aga selguse mõttes räägin ära ka eelloo (ja seda sündmust me tõepoolest mäletame ise).
Lähestikku sündinud, nagu me olime, peeti meie sünnipäevi tavaliselt koos. Ja tavaliselt troonis laual aukohal onunaise ema poolt valmistet tort (mainit proua nimelt oli Otepääl kondiiter). Ma ei mäleta enam, miks, aga kuidagi juhtus nii, et meie neljanda-kolmanda sünnipäeva tähistamise ajal olid täiskasvanud mingil ajahetkel kõik kadunud, jättes meid kolme imemaitsva beseetordiga üksi. Nojah, nüüd ma arvan, et see oli imemaitsev, tookord aga, ma mäletan, ei meeldinud tordikreem meile sugugi. Ja mida sa ikka teed, kui kreem ei maitse. Ma ei mäleta enam, kes meist esimene oli - ilmselt Jjun, sest temas on senini säilinud paras annus tootsilikkust - aga minu järgmine mälupilt näitab mulle meeletult naerda lagistavaid jõnglasi, kes teelusikatega kreemiannuseid vastu seina lennutavad - teate küll, niimoodi, nagu koolis joonlauaga süljelätse sai lastud, eksole.
Aususe mõttes pean lisama, et tordikreem oli küll esimene, aga mitte viimane asi, mis niimoodi vastu seina lendas. Vähemalt korra tabas sama saatus ka onunaise spetsmagustoitu - lumepallisuppi. Aga see vähemalt polnud rasvane.
Rasv ongi see, mille pärast meie noori nahku äärepealt korralik parkimine oleks tabanud. Nimelt pani tulevane tädimees mõned aastad hiljem remonti tehes tähele, et vastselt seina pandud tapeedile jäävad ebamäärased laigud - ikka sinna, kus need vanal tapeedil ees olid olnud. Legend väidab, et neist plekkest ei saadud muidu jagu, kui minu isa need viimaks ära pahteldas. Mitmekordselt. Aga see viimane on ilmselt dramaatika lisamiseks leiutatud ilusõnaline liialdus.
Ohh, pikaks kisub see jutt. Aga mis teha - me tegime ikka lollusi ka. Kuid edaspidi teen lühemalt.
Legend number kaks puudutab peamiselt J2-t. Nimelt oli meie suguvõsas (selle all pean silmas emapoolseid sugulasi) kombeks koduõlut teha. Usun, et tavaliselt tehti seda mingiks tähtpäevaks, aga mulle on mällu jäänud üks pikk ja toimekas õlletegu, otsekui oleks see käinud pidevalt. (No ega joomareid meie peres ei leidunud - isegi isa, kellelt tema meremeheammetit silmas pidades oleks võinud eeldada tihedamat kapakergitamist, oli peale naisevõttu mõõdukusele üle läinud.) No nii. Igatahes oli puntsu kord jälle nurgas käimas ja meie kolmik kah ikka asjalised seal juures. Nimelt andis isa iga kord, kui õlut laskis, meile natuke õllevahtu mekkida. Tookord aga, mis nüüd jutuks, oli keegi hooletu jätnud täis kapa (ikka tõelise, puust ja kaanega) sinnasamma puntsu juurde. Ja kahe-poolene J2 läks õllevahtu mekkima. Mõnuga mekkis. Pärast olla ringi käinud, luksunud, tädi kintsust näpistanud ja omaette itsitanud. Kui mu isa ta siis sülle võtnud, käinud poisil nihukesed õlleaurud suust välja, et võtnud isal kilgi pähe.
Okei, see pole eriti temp, vaid hooletus. Aga võin, käsi piiblil, kinnitada, et edaspidi valvati säherdust asja hoolega ja alles kümme aastat hiljem tekkis meie kolmikul võimalus koduveini pudelile päkad silma ajada.
Aga ma arvan, et teen praegu vaheaja ning jätkan mõni teine kord. Nagu vanarahvas ütleb: "Pikk jutt s... jutt!" (Pardon me french.)
Lugemiseni!
17. apr 2006
Et...
...mida ma sellest filmist arvan? Ei midagi muud, kui et I luuuurve JD!
Vot tak vot, vualaa.
Head ööd.
Vot tak vot, vualaa.
Head ööd.
16. apr 2006
AAAAGH!
Ilm on paduilus, aga mina olen mõistetud toas passima. Kas saab veel hullemat asja olla? J igatahes arvab, et ei saa, ja näitab seda välja nii oma tujukuse kui jutukusega. Arusaadav - laps on juba nädal aega värsket õhku ainult eemalt näinud. Aga mis teha. Kurgumandlid on nagu maakerad ja rohuvõtmine alles pooleli. Homme lähme uuesti arsti juurde.
Aga see kõik ajab mind hulluks! Aeg-ajalt torkan pea magamistoa aknast välja ja hingan sisse kevadelõhnu. Frustratsioon on täielik - ma kondan ringi otsekui puuris lõvi ega suuda õieti millegagi tegelda. Aga teha oleks oi kui palju! Tõlkida oleks vaja, koristada oleks vaja, triikimata pesu virn ulatub laeni. Järgmisel pühapäeval lähen kümneks päevaks vett kaanima, mis omakorda tähendab seda, et J kolib seks ajaks E juurde, kuna E-l on nii logistiliselt kui ajaliselt lihtsam teda lasteaiatada, kõik see kokku aga tähendab pikkade nimekirjade koostamist ja linnukeste tippimist juba tehtud asjade taha. Kõik puha minu hajameelsuse pärast. Lisaks oleks mul hädasti vaja linnas käia asju ajamas, aga haige J kõrvalt pole seda võimalust veel näha. Pealegi peab J nädala lõpuks terve olema.
Oh. Sihukesel halal on see hea külg, et kui oled sellega ühele poole saanud, siis tunned, kuidas sinus kõigist põletikest, peavalust, nohust ja köhast hoolimata tärkab tegutsemiseisu ja asjad hakkavad iseenesest tähtsusejärjekorras paika kõlksuma. Nii et ollalaa, ma lähen nüüd põrandaid pesema.
*ja lähebki
Aga see kõik ajab mind hulluks! Aeg-ajalt torkan pea magamistoa aknast välja ja hingan sisse kevadelõhnu. Frustratsioon on täielik - ma kondan ringi otsekui puuris lõvi ega suuda õieti millegagi tegelda. Aga teha oleks oi kui palju! Tõlkida oleks vaja, koristada oleks vaja, triikimata pesu virn ulatub laeni. Järgmisel pühapäeval lähen kümneks päevaks vett kaanima, mis omakorda tähendab seda, et J kolib seks ajaks E juurde, kuna E-l on nii logistiliselt kui ajaliselt lihtsam teda lasteaiatada, kõik see kokku aga tähendab pikkade nimekirjade koostamist ja linnukeste tippimist juba tehtud asjade taha. Kõik puha minu hajameelsuse pärast. Lisaks oleks mul hädasti vaja linnas käia asju ajamas, aga haige J kõrvalt pole seda võimalust veel näha. Pealegi peab J nädala lõpuks terve olema.
Oh. Sihukesel halal on see hea külg, et kui oled sellega ühele poole saanud, siis tunned, kuidas sinus kõigist põletikest, peavalust, nohust ja köhast hoolimata tärkab tegutsemiseisu ja asjad hakkavad iseenesest tähtsusejärjekorras paika kõlksuma. Nii et ollalaa, ma lähen nüüd põrandaid pesema.
*ja lähebki
15. apr 2006
Eino tõestiõ*
Kuvähhis mis kuvähhis. Kuu See Aeg. Mis misasja. PMS noh, issand jumal. Millegi muuga ei ole seletatav, et mul seda laulu kuulates lõug äkki värisema hakkas ja silmad märjaks läksid. Ja siin ei lähe üldse mitte arvesse see, et tegu on minu arvates siiani ühega parimaist Eesti võistluslugudest (meie võidulaulu kõrval off koorss).
* lugeda preili Tulve (ikka selle, kes neljapäeviti lugusid arvustab) intonatsiooniga
Lisa: Kui ma proovisin, kas link ikka funktsib (see tähendab laulu juba kolmat korda käivitasin), kargas seni leebelt arvutimonitoril trooninud Marfunja Afanasjevna saba volksutades lauale ja kadus. Mnjah. Kassi käest pean ma tõde kuulma, eksole.
* lugeda preili Tulve (ikka selle, kes neljapäeviti lugusid arvustab) intonatsiooniga
Lisa: Kui ma proovisin, kas link ikka funktsib (see tähendab laulu juba kolmat korda käivitasin), kargas seni leebelt arvutimonitoril trooninud Marfunja Afanasjevna saba volksutades lauale ja kadus. Mnjah. Kassi käest pean ma tõde kuulma, eksole.
14. apr 2006
Mh, ma ütlen
Tänane päev on siis ka täie ette läinud - sai natuke nutta löristatud. Vist on jälle kuvähhis või midagi. Ma ütlen küll.
Seda ma ei vaadanud. Või noh, vilksamisi. Igal juhul piisas mulle neist vilksatustest täiesti. Öök.
Seda ma ei vaadanud. Või noh, vilksamisi. Igal juhul piisas mulle neist vilksatustest täiesti. Öök.
Tänase päeva hüüdlause
Parajasti siis, kui ma järjekordselt üritasin oma kopse välja köhida, trilpas köögist kohale J, taldrik näpus, ja teatas hoolitsevalt: "Emme, näe, söö neid kiivisid. Söö kohe teine tükk ka. No on vaja, sest neis on palju baktereid."
Nii et nüüd te siis teate. Sööge kiivisid, neis on palju baktereid!
Lisa: Tegelt võiks see kõlada hoopis nii: "Sööge kiva! Neis on palju baktereid!"
*lehvitab vihinal kõrvu*
Nii et nüüd te siis teate. Sööge kiivisid, neis on palju baktereid!
Lisa: Tegelt võiks see kõlada hoopis nii: "Sööge kiva! Neis on palju baktereid!"
*lehvitab vihinal kõrvu*
13. apr 2006
Mida pean...
...ma selle lapsega peale hakkama? Kui Terevisiooni filmirubriigis näidati "Jääaeg 2-e", siis J jälgis päris huviga ja isegi naeris, kui Scratile vett näkku pritsis. Oot, mõtlesin. Ega see nii ei jää, mõtlesin. Ja oligi. Piisas vaid ühel opossumitest "I Believe I Can Fly" saatel vastu puud lennata, kui J lõug hakkas värisema ja kohemaid tuli ka kohtuotsus: "Tead, see on nii tobe multikas!"
J ei kannata absoluutselt mitte mingisugust vägivalda. Pole kunagi kannatanud. Kui ma süüa teen, mängib mul tavaliselt köögis taustaks telekas, ja vanasti tuli parasjagu kella kolme-nelja ajal "Cobra 11", mida mulle isegi meeldis vaadata. Aga J-le piisas vaid esimesest plekimõlkimisest, kui hüsteeria valla pääses. Kord nägin ikka kurja vaeva, et teda rahustada. Ja nüüd hoidun tema nähes sihukesi asju vaatamast. Mitte et ma neid märuliseriaale üldse eriti armastaksin, aga out on ka sellised sarjad nagu "C.S.I.", "Monk" jne. Kuna ma neid õhtuti tavaliselt ei näe, vaatan hommikul kordusi, aga kui poiss haigena kodus on, jääb see üldse ära.
Ei, ega mul midagi selle vastu pole, et ta vägivalda ei armasta, aga ma kardan, et edaspidi saab tal raske olema. Juba praegu vaatab ta trennis üksteist togivaid poisijõmme eemalt ja astub lihtsalt eest ära. Täitsa murelikuks teeb, ausalt.
J ei kannata absoluutselt mitte mingisugust vägivalda. Pole kunagi kannatanud. Kui ma süüa teen, mängib mul tavaliselt köögis taustaks telekas, ja vanasti tuli parasjagu kella kolme-nelja ajal "Cobra 11", mida mulle isegi meeldis vaadata. Aga J-le piisas vaid esimesest plekimõlkimisest, kui hüsteeria valla pääses. Kord nägin ikka kurja vaeva, et teda rahustada. Ja nüüd hoidun tema nähes sihukesi asju vaatamast. Mitte et ma neid märuliseriaale üldse eriti armastaksin, aga out on ka sellised sarjad nagu "C.S.I.", "Monk" jne. Kuna ma neid õhtuti tavaliselt ei näe, vaatan hommikul kordusi, aga kui poiss haigena kodus on, jääb see üldse ära.
Ei, ega mul midagi selle vastu pole, et ta vägivalda ei armasta, aga ma kardan, et edaspidi saab tal raske olema. Juba praegu vaatab ta trennis üksteist togivaid poisijõmme eemalt ja astub lihtsalt eest ära. Täitsa murelikuks teeb, ausalt.
Deem!
Väljas on just selline ilm, et tahaks minna ja natuke aias kobistada, aga kuhu! Ise ei jõua õieti püstigi seista. Aruma'isaa, mis sel kevadel lahti on. Immuunsüsteem on ikka põhjalikult alt vedanud meid kõiki. Nädalapäevad saingi head elu nautida... nojah, isegi poolteist nädalat. Nutt ja hala, ma ütlen!
Aga Bloglines'i lisasin täna juba 44. bloogi. Üle mõistuse, ausalt. Kas siin majas keegi tööd ka teeb või?
Aga Bloglines'i lisasin täna juba 44. bloogi. Üle mõistuse, ausalt. Kas siin majas keegi tööd ka teeb või?
12. apr 2006
Kesse...
...siin eile kilkas, mis? Kesse ütles, et J-l pole enam palavikku? Kesse, ma küsin?
Ja kesse ise kõmiseb kut tühi tõrs? Kelle hääl on sihuke, et võiks vabalt minna mõnda vene kirikukoori bassi laulma? Kelle kondid valutavad? Ma küsin, ah?
Kuh-rad, ma ütlen! (Vabandage, saksakeelekõnelejad, kui ma seda valesti kirjutasin, aga mõte jääb samaks, tõlkige see siis eesti keelde või hääldage tugeva t-ga, ükskõik.)
*valutab kurku ja kopse*
Lisa: vaatasin sõnaraamatust järele - seal on "lehmakook" Kuhfladen. Minu teadmine pärineb mingist rahvajutust selle kohta, kuidas tuli eesti keelde sõna "kurat". Nimelt olla mõisahärra koos kupjaga läinud karjamaale vaatama, kuidas seal ka tööd tehakse, ja keksinud üle lehmakookide, nimetades neid meie keeli "lehmaratasteks". Sealt siis see Kuh-rad. Aga õigekirjas ma tõesti kindel ei ole.
Ja kesse ise kõmiseb kut tühi tõrs? Kelle hääl on sihuke, et võiks vabalt minna mõnda vene kirikukoori bassi laulma? Kelle kondid valutavad? Ma küsin, ah?
Kuh-rad, ma ütlen! (Vabandage, saksakeelekõnelejad, kui ma seda valesti kirjutasin, aga mõte jääb samaks, tõlkige see siis eesti keelde või hääldage tugeva t-ga, ükskõik.)
*valutab kurku ja kopse*
Lisa: vaatasin sõnaraamatust järele - seal on "lehmakook" Kuhfladen. Minu teadmine pärineb mingist rahvajutust selle kohta, kuidas tuli eesti keelde sõna "kurat". Nimelt olla mõisahärra koos kupjaga läinud karjamaale vaatama, kuidas seal ka tööd tehakse, ja keksinud üle lehmakookide, nimetades neid meie keeli "lehmaratasteks". Sealt siis see Kuh-rad. Aga õigekirjas ma tõesti kindel ei ole.
11. apr 2006
Dialoog
"Millal me arsti juurde läheme?"
"Ei lähegi, sest ei ole vaja."
"Aga neljapäeval me ju läheme linna."
"Jah, sest mul on vaja poes käia."
"Miks?"
"Sest on vaja süüa osta."
"Miks?"
"Sest issil on sünnipäev ja lihavõtted on ka."
"Kui sa oled poes ära käinud, kas siis lähme doktor Kondrasova juurde või?"
"Ei lähe. Meil ei ole vaja tema juurde minna."
"Kelle juurde me siis läheme?"
"Vanaema juurde lähed sina. R tuleb sind sinna vaatama ja mina käin oma käimised ära."
"Kas sina lähed arsti juurde?"
"Ei."
"Miks?"
"Sest mul ei ole vaja minna."
"Miks?"
"Sest ma olen terve."
"Aga millal me doktor Kondrasova juurde läheme?"
"Ei lähegi."
Vaikus. Väga lühike.
"Kas spaatel on see, mida kõrva topitakse?"
"Ei ole. Spaatliga vaadatakse kurku."
"Aga mis see on, millega kõrva vaadatakse?"
"Ma ei tea. Ma ei ole arst."
Vaikus. Sama üürike.
"Kas ma neljapäeval lähen lasteaeda ka või?"
"Sa ju tead, et ei lähe. Sa oled haige."
"Aga vanaema juurde võib minna või?"
"Jah."
"Miks?"
"Sest poodi ma sind kaasa võtta ei taha."
"Miks?"
"Sest sul oli eile palavik."
"Miks?"
"Sest sa külmetasid."
"Aga kus ma külmetasin?"
"Ma ei oska öelda. Võib-olla siis, kui sa rattaga sõitmas käisid."
"Aga võib-olla hoopis siis, kui me marsa peale läksime."
"Võib-olla."
"Aga võib-olla saunas."
"Saunas mitte. Seal on ju soe."
Vaikus. Väga üürike.
"Kas R tuleb ka vanaema juurde või?"
"Jah, ta tuleb hoiab sind niikaua, kui ma poes käin."
"Miks?"
"Sest ma ei taha sind poodi kaasa võtta."
"Kas sellepärast, et mul oli palavik või?"
"Jah."
"Aga millal me Kondrasova juurde läheme?"
Api. Tee siis niimoodi tööd.
"Ei lähegi, sest ei ole vaja."
"Aga neljapäeval me ju läheme linna."
"Jah, sest mul on vaja poes käia."
"Miks?"
"Sest on vaja süüa osta."
"Miks?"
"Sest issil on sünnipäev ja lihavõtted on ka."
"Kui sa oled poes ära käinud, kas siis lähme doktor Kondrasova juurde või?"
"Ei lähe. Meil ei ole vaja tema juurde minna."
"Kelle juurde me siis läheme?"
"Vanaema juurde lähed sina. R tuleb sind sinna vaatama ja mina käin oma käimised ära."
"Kas sina lähed arsti juurde?"
"Ei."
"Miks?"
"Sest mul ei ole vaja minna."
"Miks?"
"Sest ma olen terve."
"Aga millal me doktor Kondrasova juurde läheme?"
"Ei lähegi."
Vaikus. Väga lühike.
"Kas spaatel on see, mida kõrva topitakse?"
"Ei ole. Spaatliga vaadatakse kurku."
"Aga mis see on, millega kõrva vaadatakse?"
"Ma ei tea. Ma ei ole arst."
Vaikus. Sama üürike.
"Kas ma neljapäeval lähen lasteaeda ka või?"
"Sa ju tead, et ei lähe. Sa oled haige."
"Aga vanaema juurde võib minna või?"
"Jah."
"Miks?"
"Sest poodi ma sind kaasa võtta ei taha."
"Miks?"
"Sest sul oli eile palavik."
"Miks?"
"Sest sa külmetasid."
"Aga kus ma külmetasin?"
"Ma ei oska öelda. Võib-olla siis, kui sa rattaga sõitmas käisid."
"Aga võib-olla hoopis siis, kui me marsa peale läksime."
"Võib-olla."
"Aga võib-olla saunas."
"Saunas mitte. Seal on ju soe."
Vaikus. Väga üürike.
"Kas R tuleb ka vanaema juurde või?"
"Jah, ta tuleb hoiab sind niikaua, kui ma poes käin."
"Miks?"
"Sest ma ei taha sind poodi kaasa võtta."
"Kas sellepärast, et mul oli palavik või?"
"Jah."
"Aga millal me Kondrasova juurde läheme?"
Api. Tee siis niimoodi tööd.
Issand...
...anna mõistust. Mitte Ilvesele, muidugi. Siin on üks teine mees, kellele seda kainet meelt hädasti vaja läheb. Teda upitavatest jobuvendadest ma parem ei räägi - nende kohta kehtib ütlus, et küürakat parandab ainult haud.
Kui ma seda nimekirja vaatan, siis minu esikolmik oleks ilmselt 1. Ilves, 2. Ergma, 3.-4. Aaviksoo, Tulviste. Manitski sümpatiseerib ka, aga ma ei oska tema kohta miskit arvata. Sellest ajast, kui ta ministrina figureeris, on nii palju aega möödunud.
Ah, see poliitika. Ausalt öelda ei viitsi ma enam sel teemal jahuda. Üks kamarajura käib kogu aeg, nii et ära tüütab. Vaatasin praegu aknast välja ja avastasin, et majaesisel peenral on jubalilleninasid märgata. Häda on ainult slles, et mul pole aimu, mis ninasid nimelt, sest sügisel sai sinna paras Tootsi peenar tehtud - sibulaid oli palju ja kuna see peenar just värskelt valmis, vana peenraga aga on mul omad plaanid, nii et sinna ka neid enam tagasi panna ei tahtnud, surusingi need uude peenrasse läbisegi, nagu jumal juhatas. Sel kevadel tahaks selle peenra lõplikult valmis saada ja kujunduse läbi mõelda - et kuhu püsikud ja kuhu sibulad ja millised üldse, et ikka suvi läbi mingit õiteilu oleks. Tunnistan ausalt, et aiandus on minu jaoks kõige tundmatum ala. Nagu ma juba korduvalt olen maininud, on meie pere rohenäpp hoopis kT, nii et see värk on rohkem tema õlul (kujunduses olen küll sunnitud kaasa rääkima). Minu pärusmaa on pigem maasika-, herne-, redise- ja tillipeenrad. Suurt muud me ei kasvata ka. Ei mahugi. Aga niipalju on igatahes, et J võiks ise käia maasikaid ja herneid söömas. Punaseid ja musti sõstraid ka. Ja vanast ajast on meie krundile jäänud vaarikapõõsad, mis igal aastal korralikku saaki on andnud. Selle "tasuta kaasaande" üle on mul küll hea meel.
Näh, nii suviseks kisub jutt kätte ära, et... Tuleks ta ometi rutem! Kuigi, kevad oma tärkamistega on ka ilus. Tegelikult on minu meelest aasta kõige ilusam aeg aprilli lõpust jaanipäevani - siis on kõik nii värske, haljas ja lõhnav. Ja kõige ilusam aeg selle sees on sirelite õitsemise aeg. Meil maal oli akna all sirelipõõsas, kuhu ööbik oli omale pesa teinud (õieti küll selle alla, sest teadupärast pesitseb ööbik maapinnal). Oi neid lõhnavaid öid, kui ta seal laksutas!
No see oli nüüd sihuke nostalgiimats, et vähe polnud. Eks ta ole, vanainimese asi.
*ohkab igatsevalt*
Ohhoo-jajaa. Aga ma kuulen töö igatsevaid huikeid. Peab temaga jälle tegelema hakkama. Lugemiseni!
Kui ma seda nimekirja vaatan, siis minu esikolmik oleks ilmselt 1. Ilves, 2. Ergma, 3.-4. Aaviksoo, Tulviste. Manitski sümpatiseerib ka, aga ma ei oska tema kohta miskit arvata. Sellest ajast, kui ta ministrina figureeris, on nii palju aega möödunud.
Ah, see poliitika. Ausalt öelda ei viitsi ma enam sel teemal jahuda. Üks kamarajura käib kogu aeg, nii et ära tüütab. Vaatasin praegu aknast välja ja avastasin, et majaesisel peenral on jubalilleninasid märgata. Häda on ainult slles, et mul pole aimu, mis ninasid nimelt, sest sügisel sai sinna paras Tootsi peenar tehtud - sibulaid oli palju ja kuna see peenar just värskelt valmis, vana peenraga aga on mul omad plaanid, nii et sinna ka neid enam tagasi panna ei tahtnud, surusingi need uude peenrasse läbisegi, nagu jumal juhatas. Sel kevadel tahaks selle peenra lõplikult valmis saada ja kujunduse läbi mõelda - et kuhu püsikud ja kuhu sibulad ja millised üldse, et ikka suvi läbi mingit õiteilu oleks. Tunnistan ausalt, et aiandus on minu jaoks kõige tundmatum ala. Nagu ma juba korduvalt olen maininud, on meie pere rohenäpp hoopis kT, nii et see värk on rohkem tema õlul (kujunduses olen küll sunnitud kaasa rääkima). Minu pärusmaa on pigem maasika-, herne-, redise- ja tillipeenrad. Suurt muud me ei kasvata ka. Ei mahugi. Aga niipalju on igatahes, et J võiks ise käia maasikaid ja herneid söömas. Punaseid ja musti sõstraid ka. Ja vanast ajast on meie krundile jäänud vaarikapõõsad, mis igal aastal korralikku saaki on andnud. Selle "tasuta kaasaande" üle on mul küll hea meel.
Näh, nii suviseks kisub jutt kätte ära, et... Tuleks ta ometi rutem! Kuigi, kevad oma tärkamistega on ka ilus. Tegelikult on minu meelest aasta kõige ilusam aeg aprilli lõpust jaanipäevani - siis on kõik nii värske, haljas ja lõhnav. Ja kõige ilusam aeg selle sees on sirelite õitsemise aeg. Meil maal oli akna all sirelipõõsas, kuhu ööbik oli omale pesa teinud (õieti küll selle alla, sest teadupärast pesitseb ööbik maapinnal). Oi neid lõhnavaid öid, kui ta seal laksutas!
No see oli nüüd sihuke nostalgiimats, et vähe polnud. Eks ta ole, vanainimese asi.
*ohkab igatsevalt*
Ohhoo-jajaa. Aga ma kuulen töö igatsevaid huikeid. Peab temaga jälle tegelema hakkama. Lugemiseni!
See...
...on küll hea uudis. Paduromantikuna olen ma Viljandi mõisa alati imeilusaks pidanud. Kui me viimati niimoodi Viljandis käisime, et lossipargis jalutamas sai käidud (see juhtus... oi ermerm, oma neli aastat tagasi juba!), vaatasime kT-ga seda hoonet - minu mäletamist mööda seal siis enam politseid sees ei olnud - ja arutasime, et sellest saaks imelise maja, kui keegi vaevaks võtaks selle korda teha. Ja nüüd tehaksegi. See on tore, sest kurb on vaadata räämas ja lagunevaid kaunitare, olgu need mõisad või niisama elumajad.
10. apr 2006
Keegi...
...sattus täna siia bloogi guugeldusega "õnn". Nunuh. Ma ei usu, et minukese heietustest sellele vastuse leiaks.
Tegelikult on otsisõnu päris lahe vaadata. Mingi ime läbi on mind üles leitud selliste asjadega, nagu "bornhöhe tasuja lühikokkuvõte", "professional logorroea" - ha-ha, nojah, see oli vist tõesti loogiline - ja "lõpe põllukene". Veel parem on mu käsitööbloog - sinna on satutud otsingutega "kolmiknärv", "georg otsa lapsed", "soome keele testid" ja "pilte viiulist". Oi ermerm.
Tegelikult on otsisõnu päris lahe vaadata. Mingi ime läbi on mind üles leitud selliste asjadega, nagu "bornhöhe tasuja lühikokkuvõte", "professional logorroea" - ha-ha, nojah, see oli vist tõesti loogiline - ja "lõpe põllukene". Veel parem on mu käsitööbloog - sinna on satutud otsingutega "kolmiknärv", "georg otsa lapsed", "soome keele testid" ja "pilte viiulist". Oi ermerm.
Teada sain!
Eilne kummitus jätkas täna järjekindlalt mu peas tiirlemist ja ma ei leidnud selle vastu muud rohtu kui see, et lülitasin arvutis käima Iskelmäradio, mille reklaamklipis ma toda jupikest kuulnud olen. (Jah, ma kuulan sellist raadiojaama, so sue me.) Ja olge lahked - umbes kümne minuti eest see laul täies ulatuses ka tuli.
Siin see ongi - Dusty Springfield, "You Don't Have to Say You Love me".
Maru ilus lugu. Kahjuks on siin ainult jupike. Siit kuuleb natuke paremini, aga kah ainult jupikese. Mis teha.
Siin see ongi - Dusty Springfield, "You Don't Have to Say You Love me".
Maru ilus lugu. Kahjuks on siin ainult jupike. Siit kuuleb natuke paremini, aga kah ainult jupikese. Mis teha.
Jumala eest
Ma lubasin küll, et enam päevakajalistel teemadel sõna ei võta, aga noma'itia. Selle peale tahaks küll öelda. et "Mõistus, tule koju!"
Aru ma'isaa, milleks seda vaja on? Mida isand Raid sellega öelda või saavutada tahab? Seni ma ikka lugesin "KesKusi", kui näppu juhtus, aga nüüd... Et inimesed peavad nägema? Vabandust, aga minu jaoks langeb see ühte kategooriasse hüüdlausega "Rahval on õigus teada!", mida oma kilbina kasutavad raipesööjaist seltskonnaajakirjanikud. Kes tahtis, see juba nägi. Täpselt samamoodi, nagu meil on usuvabadus, kehtib see ka teiste rahvaste kohta, ja kui moslemite usk on niisugune, mis ei luba oma jumalast pilte joonistada, siis tuleb seda mõista. Sihuke hüppamine aga - see on tühine ja mõttetu. Mida see annab? Liiatigi on meil olemas oma moslemikogukond, kelle esindajad on oma arvamuse ses asjas juba ammu välja öelnud. Selline asi liigitub juba mõttetu solvamise hulka.
Kui sel aga tõesti peaks ka hullemad tagajärjed olema, siis jääb see isand Raidi südametunnistusele. Mis muidugi on vilets lohutus.
*on päris kuri*
Aru ma'isaa, milleks seda vaja on? Mida isand Raid sellega öelda või saavutada tahab? Seni ma ikka lugesin "KesKusi", kui näppu juhtus, aga nüüd... Et inimesed peavad nägema? Vabandust, aga minu jaoks langeb see ühte kategooriasse hüüdlausega "Rahval on õigus teada!", mida oma kilbina kasutavad raipesööjaist seltskonnaajakirjanikud. Kes tahtis, see juba nägi. Täpselt samamoodi, nagu meil on usuvabadus, kehtib see ka teiste rahvaste kohta, ja kui moslemite usk on niisugune, mis ei luba oma jumalast pilte joonistada, siis tuleb seda mõista. Sihuke hüppamine aga - see on tühine ja mõttetu. Mida see annab? Liiatigi on meil olemas oma moslemikogukond, kelle esindajad on oma arvamuse ses asjas juba ammu välja öelnud. Selline asi liigitub juba mõttetu solvamise hulka.
Kui sel aga tõesti peaks ka hullemad tagajärjed olema, siis jääb see isand Raidi südametunnistusele. Mis muidugi on vilets lohutus.
*on päris kuri*
Oh elu elukest!
Inimene otsustab, jumal juhib. Kui ma J-t täna hommikul tervituseks kallistasin, oli poiss kuum kut reheahi. Selge värk. Palavik. Ei miskit, ei kuskit. Neljapäeval kukkus lasteaias sõbraga mürades seljaga vastu pingiserva, nii et käisime igaks juhuks traumapunktis ära - õnneks midagi hullu polnud, kuigi oli valus hingata. Ja nüüd siis veel haigus kah takkapihta. Need emmede mured ei lõpe ka iialgi.
Alati, kui poiss kodus on, ei edene mu töötegu sugugi. Ikka on vaja üht ja teist anda, tuua, võtta, viia ja niisama kuulata. J on küll juba selles vanuses, et saab iseendaga väga hästi hakkama, aga ikkagi. Ja pealegi tekivad süümekad, kui lapsega ei suhtle, noh. Aga mul on veel linnas nii palju asju ajada.
Ega midagi parata ole. Tuleb katsuda homseks/ülehomseks lapsehoidja vaadata.
Alati, kui poiss kodus on, ei edene mu töötegu sugugi. Ikka on vaja üht ja teist anda, tuua, võtta, viia ja niisama kuulata. J on küll juba selles vanuses, et saab iseendaga väga hästi hakkama, aga ikkagi. Ja pealegi tekivad süümekad, kui lapsega ei suhtle, noh. Aga mul on veel linnas nii palju asju ajada.
Ega midagi parata ole. Tuleb katsuda homseks/ülehomseks lapsehoidja vaadata.
9. apr 2006
Piinab mis kole
Tänase Mittesoovikontserdi lugu - väga ilus lugu sealjuures - on rütmi ja meloodiakäikude järgi otsustades arvatavasti pärit kuuekümnendatest. Paganama lugu asja juures on see, et ma ei tea, mis lugu see on. Ja teine paganama lugu on see, et peale kümmetkonda takti läheb too laul sujuvalt üle Kuldse Trio algusaegade hitiks "Sa sobid minule", esitatuna Mihkel Smeljanski väriseva häälekesega.
Tontima värk, ma ütlen. Kummitab ja kummitab see viisijupp, aga sõnakestki sellest ei meenu, et saaks nuhki, mis lugu ja kes laulis. Nutt ja hala, ausõna.
*toriseb omaette, ümiseb ja jälle toriseb*
Ma saan sest jamast veel peavalu, ma ütlen.
*venib endiselt torisedes koridoripõrandat pesema*
Tontima värk, ma ütlen. Kummitab ja kummitab see viisijupp, aga sõnakestki sellest ei meenu, et saaks nuhki, mis lugu ja kes laulis. Nutt ja hala, ausõna.
*toriseb omaette, ümiseb ja jälle toriseb*
Ma saan sest jamast veel peavalu, ma ütlen.
*venib endiselt torisedes koridoripõrandat pesema*
8. apr 2006
Tänase päeva...
...plusspoolele võib kanda normaalse meeleolu, ilusa ilma, töötahte, kaks raamatukogust laenutatud Akuninit, imehead apelsinid ja kodus leiduva äädika (see kulub ära, et ise teha aknapesuvahendit - selleks läheb vaja vett, veidi äädikat ja veidi "Fairyt"). Päeva miinuspoolele laekuvad Marta und Joosep - esimesel algas eile õhtul aktiivne jooksuaeg (vaat kuidagi ei saa sinnamaale, et viiks ja laseks opi teha, lisaks on see üsna kallis lõbu) ja teine loomulikult on seetõttu üsna amoröösselt meelestatud, endal silmnägu paistes ja mädaneb, aga tagumiku peal on suurest jooksmisest kondid püsti nagu vanal lehmakronul. Oh armastus, sina kallis magus mesi! Või umbes nii. Ja maja kajab möuramisest.
Tegelikult on jälle süüdi minu hajameelsus, et möödunud nädalal jäid loomaarsti käest tabletid ostmata. Alles täna käisime ja Marta sai esimese hambu kah, aga neid peab nüüd sööma viis päeva jutti ja kogu selle aja peab ta kinni olema. Nii et viis päeva on meie saatjaiks mürtsatused vastu WC-ust (kui Joosep on toas, istub Marfunja Afanasjevna kinni) ja kahehöäälne möuramine. Ohjah.
*longib kööki süüa tegema*
Tegelikult on jälle süüdi minu hajameelsus, et möödunud nädalal jäid loomaarsti käest tabletid ostmata. Alles täna käisime ja Marta sai esimese hambu kah, aga neid peab nüüd sööma viis päeva jutti ja kogu selle aja peab ta kinni olema. Nii et viis päeva on meie saatjaiks mürtsatused vastu WC-ust (kui Joosep on toas, istub Marfunja Afanasjevna kinni) ja kahehöäälne möuramine. Ohjah.
*longib kööki süüa tegema*
7. apr 2006
@#%&¤@&##!
Ei saa pausi tehtud, vaat ei saa jah. Sest ma tunnen, et enam ma seda kannatada ei suuda. Muutun õelaks sappi pritsivaks fuuriaks, kes oma mürgiste märkustega hingi vigastab.
Tegelikult ei ole see mingi lahendus, aga täna ma tundsin, et enam ei suuda. Ei suuda teha nägu, et mõnitavad märkused ja naer mind ei puuduta. Ei suuda elada "keera teine põsk"-stiilis. Ei suuda endale korrata just nagu mantrat, et "sticks and stones may break your bones, but words can never hurt you!" Sest suudavad. Oi, ja kuidas veel. Aga veelgi rohkem teeb haiget inimeste õelus ja mõtlematus. Ma ei taha enam mõista, et sel, kes tänaval mind nähes lollakalt naerma hakkab, sõpra või sõbrannat varrukast sikutab ja ütleb midagi stiilis: "Issand, see on ju rõve loodusõnnetus!", on lihtsalt puudulik lastetuba. Ma ei taha enam taluda seda, et üleüldise arvamuse kohaselt minu gabariitidega inimesel kõrvakuulmist ega tundeid ei olegi. Ma ei taha enam taluda seda, et suvaline lontrus võtab heaks arvata, et võib minusuguse inimese üle julmalt irvitada.
Ma muide mõtlesin tükk aega, kas ma kirjutan siia "lontrus" või ei kirjuta. Aga see pole oluline.
Täna viimaks katkes mu kannatus ja selja taga järjekordseid kommentaare kuuldes ("Issand, kui rõve! Kuidas saab niisugune välja näha? Jäle, ma ei suuda teda vaadata!") keerasin otsa ringi, vaatasin sellele ahastajale otsa ja sisistasin: "Küll sa üle elad!" Tütarlaps pilgutas kaks korda silmi ja venitas siis läbi nina: "Oiii, kui tunnndliikää!" Ja mina olen see, kes end oma käitumise pärast halvasti tunneb. Mina tunnen, et olin ebaviisakas.
Ma ei hakka karjuma ja ma ei hakka vanduma, kuigi tahtmine on oi, kui suur. Kust võtavad inimesed selle arvamise, et neil on õigus teisi mõnitada ja alandada? Kust tuleb see südametus ja ükskõiksus? Täna ma peaaegu soovin, et kõik need mõnitajad elaksid üheainsa päeva mõnitatavate kehas ja taluksid kõike seda, mida nad ise sunnivad teisi läbi elama. Aga jah - usk ei luba. Sest ma olen veendunud, et kõik halvad soovid pööravad viimaks soovija enese vastu.
Ja siis see absoluutne veendumus, et paks inimene tahabki paks olla. Veelgi enam - ta on ennast selliseks õginud. Just nimelt õginud, mitte söönud. Paks istub päevad läbi ja ajab toitu näost sisse. Paksu eluunistus on olla paks. Paksu eluunistus on kannatada õhupuudust ja valutavaid liigeseid. Paksu eluunistus on olla kõigi naerualune. Paksu eluunistus on joosta mööda arste ja teha analüüse, et näha, mis tal viga on, miks ta enam ei suuda kaalust alla võtta. Paksu eluunistus on käia kaks korda aastas kümnepäevaseid veepaastukuure tegemas, sest see on ainus, mis natukenegi aitab kaalust maha võtta. Ah, mis ma räägin. Paksu eluunistus on olla paks ja punkt. Vastuvaidlemata.
Aga vaat ei ole. Lapsest saadik ülekaalulisena oli mu eluunistuseks saada kõhnaks. Ja viimaks saingi. Kaalujälgimisega kaotasin peaaegu kolmkümmend kilo, ja kuigi ideaalkaalust jäi puudu veel seitse, olin esimest korda elus endaga rahul. Ma ei olnud enam omaette, ma ei tahtnud enam kõigi silma alt ära saada. Ma suutsin viimaks inimestega normaalselt suhelda. Hirm jäädagi raamatukogu riiulite vahele tolmuma ja muutuda halliks vanatüdrukuks kadus. Ma julgesin meesterahvastele otsa vaadata, kartmata enam seda, et nad võiksid mõelda: "Mida see rõve pekk seal jõllitab." Viimaks ometi hakkasin elama, vabanesin oma kompleksidest ja muutusin enesekindlamaks. Ja lõpuks tutvusin inimesega, kes tahtis oma elu minuga koos veeta.
Ja siis tuli see tavapärane "peale sünnitust" Kolinal tuli. Kõigile minu pingutustele vaatamata tuli. Lõpetasin viimaks ka rühmas käimise, sest minu arvates oli mõttetu maksta raha selle eest, et kilod aina lisandusid, selmet kaduda. Lisage siia juurde veel töö, mis seisneb arvuti taga sõrmede liigutamises, ja ongi.
Lühidalt - kõik, mis kunagi oli maha läinud, tuli tagasi. Ja veel natuke. Üsna veel. Geenid, ütleb arst. Usun. Aga see ei ole minu jaoks vabandus. Ma tahan maha võtta. Ja võtan ka. Vaat kiuste võtan. Ja see nutt ja hala ei olegi tegelikult oluline. Oluline on hoopis see, et inimesed saaksid viimaks ometi inimesteks. Aga see on ilmselt tühi lootus.
Ah, ma ei viitsi enam jahuda. Kallist rahu.
Tegelikult ei ole see mingi lahendus, aga täna ma tundsin, et enam ei suuda. Ei suuda teha nägu, et mõnitavad märkused ja naer mind ei puuduta. Ei suuda elada "keera teine põsk"-stiilis. Ei suuda endale korrata just nagu mantrat, et "sticks and stones may break your bones, but words can never hurt you!" Sest suudavad. Oi, ja kuidas veel. Aga veelgi rohkem teeb haiget inimeste õelus ja mõtlematus. Ma ei taha enam mõista, et sel, kes tänaval mind nähes lollakalt naerma hakkab, sõpra või sõbrannat varrukast sikutab ja ütleb midagi stiilis: "Issand, see on ju rõve loodusõnnetus!", on lihtsalt puudulik lastetuba. Ma ei taha enam taluda seda, et üleüldise arvamuse kohaselt minu gabariitidega inimesel kõrvakuulmist ega tundeid ei olegi. Ma ei taha enam taluda seda, et suvaline lontrus võtab heaks arvata, et võib minusuguse inimese üle julmalt irvitada.
Ma muide mõtlesin tükk aega, kas ma kirjutan siia "lontrus" või ei kirjuta. Aga see pole oluline.
Täna viimaks katkes mu kannatus ja selja taga järjekordseid kommentaare kuuldes ("Issand, kui rõve! Kuidas saab niisugune välja näha? Jäle, ma ei suuda teda vaadata!") keerasin otsa ringi, vaatasin sellele ahastajale otsa ja sisistasin: "Küll sa üle elad!" Tütarlaps pilgutas kaks korda silmi ja venitas siis läbi nina: "Oiii, kui tunnndliikää!" Ja mina olen see, kes end oma käitumise pärast halvasti tunneb. Mina tunnen, et olin ebaviisakas.
Ma ei hakka karjuma ja ma ei hakka vanduma, kuigi tahtmine on oi, kui suur. Kust võtavad inimesed selle arvamise, et neil on õigus teisi mõnitada ja alandada? Kust tuleb see südametus ja ükskõiksus? Täna ma peaaegu soovin, et kõik need mõnitajad elaksid üheainsa päeva mõnitatavate kehas ja taluksid kõike seda, mida nad ise sunnivad teisi läbi elama. Aga jah - usk ei luba. Sest ma olen veendunud, et kõik halvad soovid pööravad viimaks soovija enese vastu.
Ja siis see absoluutne veendumus, et paks inimene tahabki paks olla. Veelgi enam - ta on ennast selliseks õginud. Just nimelt õginud, mitte söönud. Paks istub päevad läbi ja ajab toitu näost sisse. Paksu eluunistus on olla paks. Paksu eluunistus on kannatada õhupuudust ja valutavaid liigeseid. Paksu eluunistus on olla kõigi naerualune. Paksu eluunistus on joosta mööda arste ja teha analüüse, et näha, mis tal viga on, miks ta enam ei suuda kaalust alla võtta. Paksu eluunistus on käia kaks korda aastas kümnepäevaseid veepaastukuure tegemas, sest see on ainus, mis natukenegi aitab kaalust maha võtta. Ah, mis ma räägin. Paksu eluunistus on olla paks ja punkt. Vastuvaidlemata.
Aga vaat ei ole. Lapsest saadik ülekaalulisena oli mu eluunistuseks saada kõhnaks. Ja viimaks saingi. Kaalujälgimisega kaotasin peaaegu kolmkümmend kilo, ja kuigi ideaalkaalust jäi puudu veel seitse, olin esimest korda elus endaga rahul. Ma ei olnud enam omaette, ma ei tahtnud enam kõigi silma alt ära saada. Ma suutsin viimaks inimestega normaalselt suhelda. Hirm jäädagi raamatukogu riiulite vahele tolmuma ja muutuda halliks vanatüdrukuks kadus. Ma julgesin meesterahvastele otsa vaadata, kartmata enam seda, et nad võiksid mõelda: "Mida see rõve pekk seal jõllitab." Viimaks ometi hakkasin elama, vabanesin oma kompleksidest ja muutusin enesekindlamaks. Ja lõpuks tutvusin inimesega, kes tahtis oma elu minuga koos veeta.
Ja siis tuli see tavapärane "peale sünnitust" Kolinal tuli. Kõigile minu pingutustele vaatamata tuli. Lõpetasin viimaks ka rühmas käimise, sest minu arvates oli mõttetu maksta raha selle eest, et kilod aina lisandusid, selmet kaduda. Lisage siia juurde veel töö, mis seisneb arvuti taga sõrmede liigutamises, ja ongi.
Lühidalt - kõik, mis kunagi oli maha läinud, tuli tagasi. Ja veel natuke. Üsna veel. Geenid, ütleb arst. Usun. Aga see ei ole minu jaoks vabandus. Ma tahan maha võtta. Ja võtan ka. Vaat kiuste võtan. Ja see nutt ja hala ei olegi tegelikult oluline. Oluline on hoopis see, et inimesed saaksid viimaks ometi inimesteks. Aga see on ilmselt tühi lootus.
Ah, ma ei viitsi enam jahuda. Kallist rahu.
6. apr 2006
Peaks...
...blogimisse pisikese pause tegema. Kui meel on must, siis ei ole mõtet - ainult üks nutt ja hala kõikse aeg, muud midagi.
Kui ma veel nii oma lõbuks nikerdasin neid sissekandeid ja ise ka nende ainuke lugeja olin, siis oli lihtsam. Nüüd vaatan bloogi külastuste arvu ja tunnen, et mul on nagu... mitte just kohustus, aga et ma peaksin jälgima, mida ma kirjutan. Ses mõttes, et keda need minu hingelised läbielamised, raevuhood ja paha tuju ikka nii väga huvitavad. Et kui juba heietada, siis muhedalt nagu mu hiidlasest vanaema.
Agama'ioska nii. Ja seepärast võtsin otsuseks oma mõõnaperioodi enam mitte teiste ees lehvitada. Nii et, vabandage, kallid lugejad (juhul muidugi, kui huvitab), kui ma siin harvemini hakkan käima. See läheb üle.
Kui ma veel nii oma lõbuks nikerdasin neid sissekandeid ja ise ka nende ainuke lugeja olin, siis oli lihtsam. Nüüd vaatan bloogi külastuste arvu ja tunnen, et mul on nagu... mitte just kohustus, aga et ma peaksin jälgima, mida ma kirjutan. Ses mõttes, et keda need minu hingelised läbielamised, raevuhood ja paha tuju ikka nii väga huvitavad. Et kui juba heietada, siis muhedalt nagu mu hiidlasest vanaema.
Agama'ioska nii. Ja seepärast võtsin otsuseks oma mõõnaperioodi enam mitte teiste ees lehvitada. Nii et, vabandage, kallid lugejad (juhul muidugi, kui huvitab), kui ma siin harvemini hakkan käima. See läheb üle.
Inimesi mitmevärvilisi...
...ilmas on, või kuidas see kõlaski. Värv muidugi sõltub ilmselt vaatajast, mitte vaadatavast. Nojah, viimasest kah ikka pisut, sedavõrd, kuidas tal on suhted vaatajaga.
Meie noabrimoor on musta karva. Minu jaoks vähemalt. Tõenäoliselt olen mina tema jaoks ka. Aga okei, praegu ei kirjuta tema minust, vaid mina temast ja üleüldse, see on minu bloog, nii et...
Et ilmas selliseid inimesi üldse olemas on, see paneb mind aeg-ajalt pead vangutama. Nojah, kõik ei armasta loomi, aga vigast kassi kividega pilduda - selle peale tuleb ainult ääretult julm inimene. Vabandus? Et meie kassid käivad ja kaevavad tema lillesibulad üles. Ha-ha. Tal polegi neid. Sibulaid, ma mõtlen. Ai jah, muidugi. Tegelikult on meie kassid tema sibulad meie peenardesse tassinud, jah. Aga tõesti, ma hakkan juba sedavõrd paranoiliseks muutuma, et kui Joosep jälle käppa liibates või katkiste ribidega koju kooberdab, kahtlustan ma esmajoones meie noabrimoori. (Marta ei kooserda vigasena koju, sest ta ei ole võõraste suhtes nii usaldav kui juhmike Joosep - see kass elab tõesti veendumuses, et kõik inimesed on kuldsed.)
Kividega pildumise fakt on aga E ja J näol tunnistajaid leidnud. Vaene poiss oli sellepärast lausa sokis, kõõksus nutta ja värises. Nüüd aga räägib noabrimoorist eranditult kui "tigedast tädist".
Muudest probleemidest ma parem ei räägigi. Tegelikult oleks selline Andrese ja Pearu vaheline vägikaikavedu lausa naljakas, kui see poleks kurb ja tüütu ja närvesööv. Milleks selliseid asju vaja on, aru ma ei saa.
Meie noabrimoor on musta karva. Minu jaoks vähemalt. Tõenäoliselt olen mina tema jaoks ka. Aga okei, praegu ei kirjuta tema minust, vaid mina temast ja üleüldse, see on minu bloog, nii et...
Et ilmas selliseid inimesi üldse olemas on, see paneb mind aeg-ajalt pead vangutama. Nojah, kõik ei armasta loomi, aga vigast kassi kividega pilduda - selle peale tuleb ainult ääretult julm inimene. Vabandus? Et meie kassid käivad ja kaevavad tema lillesibulad üles. Ha-ha. Tal polegi neid. Sibulaid, ma mõtlen. Ai jah, muidugi. Tegelikult on meie kassid tema sibulad meie peenardesse tassinud, jah. Aga tõesti, ma hakkan juba sedavõrd paranoiliseks muutuma, et kui Joosep jälle käppa liibates või katkiste ribidega koju kooberdab, kahtlustan ma esmajoones meie noabrimoori. (Marta ei kooserda vigasena koju, sest ta ei ole võõraste suhtes nii usaldav kui juhmike Joosep - see kass elab tõesti veendumuses, et kõik inimesed on kuldsed.)
Kividega pildumise fakt on aga E ja J näol tunnistajaid leidnud. Vaene poiss oli sellepärast lausa sokis, kõõksus nutta ja värises. Nüüd aga räägib noabrimoorist eranditult kui "tigedast tädist".
Muudest probleemidest ma parem ei räägigi. Tegelikult oleks selline Andrese ja Pearu vaheline vägikaikavedu lausa naljakas, kui see poleks kurb ja tüütu ja närvesööv. Milleks selliseid asju vaja on, aru ma ei saa.
5. apr 2006
Weltschmerz vol. 2
Ma olen oksendamiseni tüdinud sellest kamarajurast, mis meie riigis toimub. Keskerakond ja üha enam ühe endise suurriigi endist genosset meenutama hakkav president on ainult väike osa sellest nimekirjast. Sinna juurde veel Harjumaa Ühistranspordikeskuse mõttetud tegelinskid ja vallavalitsus, kes meile kohustuslikus korras omade jopede diile ja mõttetute monopolide näol uusi makse kaela määrib, ja ma tõepoolest teen samamoodi ja maksan oma maksud edaspidi näiteks Kambja vallale.
Mis mu tuju nulli viis? Käisime J-ga, kel täna vahelduse mõttes kodupäev oli, Kristiine Prismas ja koju saamine sealt oli parasjagu keeruline. Keeruline olnuks see ka Haaberstist, nii et vahet pole. Kui te lahutate kümnest kaks, liidate kaks ja siis jälle lahutate kaks, siis ei ole vastuseks kaksteist ja isegi mitte kümme, nagu HÜTK ja vallavalitsus meie järelpärimise peale püüdsid väita. Kurb tõde on see, et meie kojupääsemise võimalused on halvenenud. Mis kasu on mul pisikestest marsakökatsitest, mis lisaks sõitma pandi, kui ma selleks, et sinna üldse peale saada, pean minema linna algpeatusse? Sest mujal kas on marsad juba täis või kimab juht tee ääres vehkivatest reisijatest välja tegemata pooltühja marsaga kolmandas reas uhkelt mööda. Busse aga ajavahemikus kella 16.20 - 18.00 lihtsalt ei sõida enam. Ja hommikutigi on bussigraafikus rohkem kui tunnised augud sees.
Ahh, ma ütlen. Ma ei viitsi enam. Igatahes on kindel, et päevakajalistel teemadel siia bloogi ikka tükil ajal sissekandeid ei tule, sest nagu ma juba ütlesin: vt esimest lauset.
Tänase päeva plusspoolele võib kanda uue DVD. Õhtul on vähemalt mõnus kT kaissu pugeda ja filmi vaadata.
Urin, virin, kiun ja ving! Nutt ja hala veel peale selle. Lähen parem kohvi jooma.
*lonkides köögi suunas vasakule ära*
Mis mu tuju nulli viis? Käisime J-ga, kel täna vahelduse mõttes kodupäev oli, Kristiine Prismas ja koju saamine sealt oli parasjagu keeruline. Keeruline olnuks see ka Haaberstist, nii et vahet pole. Kui te lahutate kümnest kaks, liidate kaks ja siis jälle lahutate kaks, siis ei ole vastuseks kaksteist ja isegi mitte kümme, nagu HÜTK ja vallavalitsus meie järelpärimise peale püüdsid väita. Kurb tõde on see, et meie kojupääsemise võimalused on halvenenud. Mis kasu on mul pisikestest marsakökatsitest, mis lisaks sõitma pandi, kui ma selleks, et sinna üldse peale saada, pean minema linna algpeatusse? Sest mujal kas on marsad juba täis või kimab juht tee ääres vehkivatest reisijatest välja tegemata pooltühja marsaga kolmandas reas uhkelt mööda. Busse aga ajavahemikus kella 16.20 - 18.00 lihtsalt ei sõida enam. Ja hommikutigi on bussigraafikus rohkem kui tunnised augud sees.
Ahh, ma ütlen. Ma ei viitsi enam. Igatahes on kindel, et päevakajalistel teemadel siia bloogi ikka tükil ajal sissekandeid ei tule, sest nagu ma juba ütlesin: vt esimest lauset.
Tänase päeva plusspoolele võib kanda uue DVD. Õhtul on vähemalt mõnus kT kaissu pugeda ja filmi vaadata.
Urin, virin, kiun ja ving! Nutt ja hala veel peale selle. Lähen parem kohvi jooma.
*lonkides köögi suunas vasakule ära*
Mõistus otsas
kT-l sünnipäev tulemas ja sellega seoses ka hulk külasid, aga mina ei tea, mida neile lauale panna. Nutt ja hala, ma ütlen. Ilmselt on nohu mu ajutegevust nõnda mõjutanud, et see mitte ideepoegagi ei suuda genereerida enam. Kuna kT sünnipäev tavaliselt langeb kokku lihavõtetega, oleks ju lihtne need kaks asja ühendada, aga seda olen ma juba teinud.
Tegelikult on mul kombeks tema sünnipäeval aeg-ajalt proovida kätt erinevate köökidega. Itaalia oma on väga mõnus ja sellega annab mängida nii, et mitu aastat ennast ei korda, aga ka selline asi tüütab ju ära lõpuks - eriti külalisi. Ja kui päris aus olla, siis enne ma luuletasin pisut. Üks ideepoeg mul on ka - nimelt kreeka köök. Kuigi ma tean, et tegelikult ei igatse kT muud kui korralikku tikka masala't, aga india restoran on meie traditsiooniline pulma-aastapäeva einestamise koht, nii et jääb ära. Ilmselt siiski kreeka toidud. Oi, ma juba kujutan ette ennast filo-taignaga mässamas. See saab igal juhul lõbus olema.
Tegelikult on mul kombeks tema sünnipäeval aeg-ajalt proovida kätt erinevate köökidega. Itaalia oma on väga mõnus ja sellega annab mängida nii, et mitu aastat ennast ei korda, aga ka selline asi tüütab ju ära lõpuks - eriti külalisi. Ja kui päris aus olla, siis enne ma luuletasin pisut. Üks ideepoeg mul on ka - nimelt kreeka köök. Kuigi ma tean, et tegelikult ei igatse kT muud kui korralikku tikka masala't, aga india restoran on meie traditsiooniline pulma-aastapäeva einestamise koht, nii et jääb ära. Ilmselt siiski kreeka toidud. Oi, ma juba kujutan ette ennast filo-taignaga mässamas. See saab igal juhul lõbus olema.
Enneolematult nõme päev
Eilse päeva võib vabalt maha kanda. Kasutegur igas mõttes oli suur ja ümmargune null.
Mind käib aeg-ajalt (kui ma jälle töövaimustusse satun ja tundide viisi arvuti taga klõbistan) vaevamas kohutav, iiveldamaajav peavalu. Sihuke, mis muudab mõtte mitteolemise võimalusest ikka väga armsaks. Isegi kael on kange ja valu pulseerib mööda kaelasooni südamelöökide rütmis. Sellistel päevadel olen ma maailma jaoks surnud.
See, et ma hommikul otsekui zombi mööda maja ringi tuiasin, püüdes astuda võimalikult tasa, et mu pea ei põruks, ajas närvi J, kes hakkas jonnima ja kraaklema. Kui ma siis viimaks ta kaissu võtsin ja küsisin, kas tal on mure, vastas ta nina luristades: "No sina oled haige ju!" Ühest küljest muidugi armas, et sellised asjad talle niimoodi korda lähevad, teisalt jällegi ei taha ma ju, et mu laps endast välja läheks. Ta on kohutavalt kerge erutuma ja siis löövad tal autistlikud jooned kergemini välja - ta hakkab käsi lehvitama ja jorisema ning temaga on raskem kontakti saada. Appi ei tule ka see, et ma olen loomu poolest kärts ja mürts nagu issanda püss ja kannatus kipub ka lühikeseks jääma. J vajab hobuse kannatusega ema, mina aga pole selline ja põen seepärast jubedaid süümekaid.
Kõik see kokku põhjustaski selle, et niipea, kui kT ja J olid lasteaia poole teele asunud, vägistasin endale sisse ühe võileiva ja pool tassi teed - kuna pean veel mõned päevad rohtu võtma, aga tühja kõhuga seda teha ei saa - neelasin peoga kõikvõimalikke nohu-, peavalu- ja muid tablette (ei, mitte mürki ega unerohtu) ning keerasin magama, võideldes sooviga minna ja sõrmed kurku ajada.
Nii ma kustusingi. Kella üheksast kuni poole kolmeni olin täiesti audis.
Ja ega pärast ärkamist asi eriti paranenud ei olnud. Peavalu oli küll taandunud vaikseks tüminaks kusagil silmade taga, aga zombistumine ainult progresseerus. Isegi imestan, kuidas ma siiani vastu olen pidanud.
Kogu selle jamasaaga ainus tulemus on see, et und pole veel niipeagi silmapiiril ja nii ma siin siis tiksun. Õudne.
Ilusaid unenägusid vähemalt teilegi.
Mind käib aeg-ajalt (kui ma jälle töövaimustusse satun ja tundide viisi arvuti taga klõbistan) vaevamas kohutav, iiveldamaajav peavalu. Sihuke, mis muudab mõtte mitteolemise võimalusest ikka väga armsaks. Isegi kael on kange ja valu pulseerib mööda kaelasooni südamelöökide rütmis. Sellistel päevadel olen ma maailma jaoks surnud.
See, et ma hommikul otsekui zombi mööda maja ringi tuiasin, püüdes astuda võimalikult tasa, et mu pea ei põruks, ajas närvi J, kes hakkas jonnima ja kraaklema. Kui ma siis viimaks ta kaissu võtsin ja küsisin, kas tal on mure, vastas ta nina luristades: "No sina oled haige ju!" Ühest küljest muidugi armas, et sellised asjad talle niimoodi korda lähevad, teisalt jällegi ei taha ma ju, et mu laps endast välja läheks. Ta on kohutavalt kerge erutuma ja siis löövad tal autistlikud jooned kergemini välja - ta hakkab käsi lehvitama ja jorisema ning temaga on raskem kontakti saada. Appi ei tule ka see, et ma olen loomu poolest kärts ja mürts nagu issanda püss ja kannatus kipub ka lühikeseks jääma. J vajab hobuse kannatusega ema, mina aga pole selline ja põen seepärast jubedaid süümekaid.
Kõik see kokku põhjustaski selle, et niipea, kui kT ja J olid lasteaia poole teele asunud, vägistasin endale sisse ühe võileiva ja pool tassi teed - kuna pean veel mõned päevad rohtu võtma, aga tühja kõhuga seda teha ei saa - neelasin peoga kõikvõimalikke nohu-, peavalu- ja muid tablette (ei, mitte mürki ega unerohtu) ning keerasin magama, võideldes sooviga minna ja sõrmed kurku ajada.
Nii ma kustusingi. Kella üheksast kuni poole kolmeni olin täiesti audis.
Ja ega pärast ärkamist asi eriti paranenud ei olnud. Peavalu oli küll taandunud vaikseks tüminaks kusagil silmade taga, aga zombistumine ainult progresseerus. Isegi imestan, kuidas ma siiani vastu olen pidanud.
Kogu selle jamasaaga ainus tulemus on see, et und pole veel niipeagi silmapiiril ja nii ma siin siis tiksun. Õudne.
Ilusaid unenägusid vähemalt teilegi.
3. apr 2006
Sai kaevatud
Uus sari...
...MTV3-e pealt on minusugusele õõva armastavale tüübile just õige asi vaadata. Brrr.
Eks näis, kas kõlbab ka.
Eks näis, kas kõlbab ka.
2. apr 2006
Ha. Ha-ha.
Vot vam, tak skazatj, multi-bulti.
Hirmsaste tahaks siia lõppu lisada, et "Ha, all ye godly creatures, beware!", aga ei lisa. Ja tegelikult on minu lemmik hoopis Nanny Ogg oma laulukesega siilist.
Vot tak vot, vualaa.
|
Vot tak vot, vualaa.
1. apr 2006
Lugenud...
...Vardamoori juttu, meenus mulle üks üle mõistuse uudis, mida ma mõne päeva eest kuulsin. Veelgi enam üle mõistuse on, kuidas ma selle ära unustasin, aga see selleks.
Nimelt kohtas E eelmisel pühapäeval meie endist naabrinaist (todasama), kes üksiti oli (ja on praegugi vist) korteriühistu raamatupidaja. Ja tema rääkis, et meie maja ette kavatsetavat ehitada kaheksa- ja viiekordne maja - niimoodi veel, et meie majaga paralleelselt jääb kaheksakordne osa, Kuldnoka tänavaga paralleelselt aga viiekordne osa. Loomulikult asfalt ja aed ümber. Kuna aga pool majaesisest kõnniteest oli samuti linna oma, tuleb meie vana maja rahval muruplatsid koomale tõmmata, sest muidu pole neil kuhugi parkida. Sisuliselt tähendab see seda, et asfalt hakkab käima vastu majaseina.
Ja just nagu sellest veel vähe oleks, ehitatakse plaanitava maja ja endisest "Utiili" putkast ümber ehitatud Säästuka vahele veel üks maja. Sest milleks muru ja puid, kui on võimalik pappi saada.
Me kolisime Kuldnokast ära 2001. aasta augustis, kuid enne seda elasin ma seal kakskümmend seitse aastat, miska on mõistetav minu kurbus ja pahameel. Kunagi asus meie maja ees suur plats, millele paar papat igal talvel liuvälja tegid, kus me uisutamas saime käia. Peale selle oli seal (nimelt endise "Marja" poe taga) armas väike pargikese mõõtu asjandus - pajud, toomingad, vahtrad, isegi üks tamm. Seda kõike ei saa seal enam olema.
Nojah, naiivitarist minukene oleks ju võinud taibata, et kui juba Sõpruse puiestee äärne ala, mis jääb Räägu tänava ja Linnu tee vahele, on nii tundmatuseni muutunud, et mina, kes ma seal aastaid oma koeraga jalutamas käisin, seda mõne aasta eest jälle sinnakanti sattudes esimese hooga äragi ei tundnud, et asi see siis mujal viimnegi vaba maalapike on täis teha. Kui juba Kamikaze pubi taha majade keskele kohalike elanike protestidest hoolimata miski neljakordne ubrik püsti löödi.
Tegelikult, kui päris aus olla, siis armastasid seda pargikest ka joodikud, ja see ei olnud mitte meeldiv. Aga iva pole selles. See maa kuulus linnale ja linn otsustas selle täis ehitada. Tihedalt ja ilma rohelist lapikest alles jätmata. Ja see on asi, mis minu pähe ei mahu, lööge või maha. Muidugi lisandub siia juurde tsiba kurbust lapsepõlve mängumaade kadumise pärast, aga see pole mitte kõige olulisem.
Ohjah.
Nimelt kohtas E eelmisel pühapäeval meie endist naabrinaist (todasama), kes üksiti oli (ja on praegugi vist) korteriühistu raamatupidaja. Ja tema rääkis, et meie maja ette kavatsetavat ehitada kaheksa- ja viiekordne maja - niimoodi veel, et meie majaga paralleelselt jääb kaheksakordne osa, Kuldnoka tänavaga paralleelselt aga viiekordne osa. Loomulikult asfalt ja aed ümber. Kuna aga pool majaesisest kõnniteest oli samuti linna oma, tuleb meie vana maja rahval muruplatsid koomale tõmmata, sest muidu pole neil kuhugi parkida. Sisuliselt tähendab see seda, et asfalt hakkab käima vastu majaseina.
Ja just nagu sellest veel vähe oleks, ehitatakse plaanitava maja ja endisest "Utiili" putkast ümber ehitatud Säästuka vahele veel üks maja. Sest milleks muru ja puid, kui on võimalik pappi saada.
Me kolisime Kuldnokast ära 2001. aasta augustis, kuid enne seda elasin ma seal kakskümmend seitse aastat, miska on mõistetav minu kurbus ja pahameel. Kunagi asus meie maja ees suur plats, millele paar papat igal talvel liuvälja tegid, kus me uisutamas saime käia. Peale selle oli seal (nimelt endise "Marja" poe taga) armas väike pargikese mõõtu asjandus - pajud, toomingad, vahtrad, isegi üks tamm. Seda kõike ei saa seal enam olema.
Nojah, naiivitarist minukene oleks ju võinud taibata, et kui juba Sõpruse puiestee äärne ala, mis jääb Räägu tänava ja Linnu tee vahele, on nii tundmatuseni muutunud, et mina, kes ma seal aastaid oma koeraga jalutamas käisin, seda mõne aasta eest jälle sinnakanti sattudes esimese hooga äragi ei tundnud, et asi see siis mujal viimnegi vaba maalapike on täis teha. Kui juba Kamikaze pubi taha majade keskele kohalike elanike protestidest hoolimata miski neljakordne ubrik püsti löödi.
Tegelikult, kui päris aus olla, siis armastasid seda pargikest ka joodikud, ja see ei olnud mitte meeldiv. Aga iva pole selles. See maa kuulus linnale ja linn otsustas selle täis ehitada. Tihedalt ja ilma rohelist lapikest alles jätmata. Ja see on asi, mis minu pähe ei mahu, lööge või maha. Muidugi lisandub siia juurde tsiba kurbust lapsepõlve mängumaade kadumise pärast, aga see pole mitte kõige olulisem.
Ohjah.
Segased lood
Minu tänaöises unenäos figureerisid tugevalt Kate Winslet, Rain Simmul ja miski ko-hu-tav vandenõu. Väga segane ja raskestimõistetav juhtum. Ilmselt oli selles süüdi eilne teatriõhtu etv-s. Vähemalt Simmul ja vandenõu pärinesid sealt, aga misasja Winslet minu pähe ära kaotas... Kummaline.
Seoses Vanemuise etendusega "Williamile" meenus mulle eile kaks asja. Esmalt trügis mu mälestustesse üks kaunis suvi nii umbes üksteist aastat tagasi, kui me, vabad naised - nimelt mina, minu tädi R ja meie "kaine autojuht", äsja load kätte saanud Marjukas - istusime Viljandis R-i köögis laua taga. Oli laupäevahommik, kell hakkas üksteist saama ja meie vaevlesime igavuse und ideedepuuduse käes. Ja siis korraga poetas R nii poolnaljatades, et tahaks Saaremaale minna. Noh ja sealt see asi veerema läks. Mõeldud, tehtud. Pakkisime hobused, rautasime relvameistri, maksime võla asjadele und panime kummide vilinal Tallinna poole ajama - sest üksiti oli R-l tekkinud kuri plaan veeta nädalavahetus ilma jõmmideta (K oli toona kuuene ja G kolm aastat vana), miska me nad minu vanemate juurde hoida viisime. Pean aususe mõttes lisama, et ei jõmmel ega minu vanemail polnud selle vastu midagi.
Nii läkski. Pärast kolme ebaõnnestunud ja neljandat õnneks läinud katset saada pihta teeotsale, mida kaudu Haapsalu (õieti küll Risti) poole liikuma pääseks (miskipärast lõpetasime ikka ja jälle Ääsmäel - või oli see Assaku, enam ei mäleta), ja pärast pikemat jorutamist praamisabas õnnestus meil ka praamile saada ja nii umbes kella kümne paiku õhtul olimegi Kuressaares. Ja alles siis meenus meile, et me polnud võtnud telki. Kõik muu oli olemas, aga telki netu.
Ma ei mäleta enam, miks me mujale öömajale ei läinud. Kas polnud kohti või me ei viitsinudki otsida, igatahes maandusime lõpuks ühes linnaäärse bensiinijaama parklas ja säädisime endid sisse. Marjukas kui autojuht sai tagumise istme, meie R-ga istusime ees - R kui pisem rooli taga ja mina kui ajalooliselt pikkade koibadega ja muidu ka kogukam isend tema kõrval. Aknad katsime muidugi kinni - käterättide ja muuga - ainult esiaken jäi katmata. Päris mõnus oli magada. Aga veelgi mõnusam oli hommikul ärgates näha natuke imestunud olemisega rekkajuhte edasi-tagasi sõelumas ja meie aknast sisse piilumas. Kui me autost välja kobisime, selgus, et neid oli oma kümme masinat.
Pean tunnistama, et omamoodi lahe kogemus oli bensiinijaama söögikohta sisse marssida, hambahari näpus. Letitagune preiligi vaatas meid pisut hämmeldunult, aga sellega asi piirduski. R muidugi nautis seda, et kordki ei pidanud tema olema see, kes hommikusöögile mõtleb.
Edasi läks meie tee muidugi Kuressaarde tagasi. Ülejäänust ma ei pajata - see on ju siililegi selge, mida teevad ja kus käivad esmakordselt Saaremaale saanud inimesed.
Tegelikult oli kogu see pikk jutt sissejuhatuseks teatele, et kogu seiklus päädis "Williamile" etenduse vaatamisega Kuressaare turuplatsil. Mõnus oli. Nauding missugune.
Teine mulle meelde torganud mälestus aga sisaldas minu peaaegu läbikukkumist seitsmenda klassi matemaatikaeksamil. Ja loomulikult oli selles jamas süüdi William Shakespeare isiklikult. Ma ei mäleta enam, miks või millest see alguse sai, kuid mind tabas tookord mingi Shakespeare'i-vaimustus. Võin julgelt väita, et tema komöödiatest ei ole ma lugenud vaid "Tormi" ja "Talvemuinasjuttu". Tragöödiatega on asi nirum, aga "Hamleti", "Othello" ja "Romeo ja Julia" lugesin tookord läbi. Ainsad, mis lugemata jäid, olid tema ajaloolised näidendid.
See lugemisvaimustus tabas mind just enam-vähem klassi lõpueksamite aegu ja kuna ma matemaatikas üldtuntud jahupea olen, pole midagi imestada, et ma napi kolme välja venitasin.
Vaat teile Shakespeare'i. Tegelikult mõtlesin, et peaks uuesti kiikama, kas needsinatsed teosed vanuigi sama huvitavad lugeda on kui nooruses. Tea kah. Eks näis.
Seoses Vanemuise etendusega "Williamile" meenus mulle eile kaks asja. Esmalt trügis mu mälestustesse üks kaunis suvi nii umbes üksteist aastat tagasi, kui me, vabad naised - nimelt mina, minu tädi R ja meie "kaine autojuht", äsja load kätte saanud Marjukas - istusime Viljandis R-i köögis laua taga. Oli laupäevahommik, kell hakkas üksteist saama ja meie vaevlesime igavuse und ideedepuuduse käes. Ja siis korraga poetas R nii poolnaljatades, et tahaks Saaremaale minna. Noh ja sealt see asi veerema läks. Mõeldud, tehtud. Pakkisime hobused, rautasime relvameistri, maksime võla asjadele und panime kummide vilinal Tallinna poole ajama - sest üksiti oli R-l tekkinud kuri plaan veeta nädalavahetus ilma jõmmideta (K oli toona kuuene ja G kolm aastat vana), miska me nad minu vanemate juurde hoida viisime. Pean aususe mõttes lisama, et ei jõmmel ega minu vanemail polnud selle vastu midagi.
Nii läkski. Pärast kolme ebaõnnestunud ja neljandat õnneks läinud katset saada pihta teeotsale, mida kaudu Haapsalu (õieti küll Risti) poole liikuma pääseks (miskipärast lõpetasime ikka ja jälle Ääsmäel - või oli see Assaku, enam ei mäleta), ja pärast pikemat jorutamist praamisabas õnnestus meil ka praamile saada ja nii umbes kella kümne paiku õhtul olimegi Kuressaares. Ja alles siis meenus meile, et me polnud võtnud telki. Kõik muu oli olemas, aga telki netu.
Ma ei mäleta enam, miks me mujale öömajale ei läinud. Kas polnud kohti või me ei viitsinudki otsida, igatahes maandusime lõpuks ühes linnaäärse bensiinijaama parklas ja säädisime endid sisse. Marjukas kui autojuht sai tagumise istme, meie R-ga istusime ees - R kui pisem rooli taga ja mina kui ajalooliselt pikkade koibadega ja muidu ka kogukam isend tema kõrval. Aknad katsime muidugi kinni - käterättide ja muuga - ainult esiaken jäi katmata. Päris mõnus oli magada. Aga veelgi mõnusam oli hommikul ärgates näha natuke imestunud olemisega rekkajuhte edasi-tagasi sõelumas ja meie aknast sisse piilumas. Kui me autost välja kobisime, selgus, et neid oli oma kümme masinat.
Pean tunnistama, et omamoodi lahe kogemus oli bensiinijaama söögikohta sisse marssida, hambahari näpus. Letitagune preiligi vaatas meid pisut hämmeldunult, aga sellega asi piirduski. R muidugi nautis seda, et kordki ei pidanud tema olema see, kes hommikusöögile mõtleb.
Edasi läks meie tee muidugi Kuressaarde tagasi. Ülejäänust ma ei pajata - see on ju siililegi selge, mida teevad ja kus käivad esmakordselt Saaremaale saanud inimesed.
Tegelikult oli kogu see pikk jutt sissejuhatuseks teatele, et kogu seiklus päädis "Williamile" etenduse vaatamisega Kuressaare turuplatsil. Mõnus oli. Nauding missugune.
Teine mulle meelde torganud mälestus aga sisaldas minu peaaegu läbikukkumist seitsmenda klassi matemaatikaeksamil. Ja loomulikult oli selles jamas süüdi William Shakespeare isiklikult. Ma ei mäleta enam, miks või millest see alguse sai, kuid mind tabas tookord mingi Shakespeare'i-vaimustus. Võin julgelt väita, et tema komöödiatest ei ole ma lugenud vaid "Tormi" ja "Talvemuinasjuttu". Tragöödiatega on asi nirum, aga "Hamleti", "Othello" ja "Romeo ja Julia" lugesin tookord läbi. Ainsad, mis lugemata jäid, olid tema ajaloolised näidendid.
See lugemisvaimustus tabas mind just enam-vähem klassi lõpueksamite aegu ja kuna ma matemaatikas üldtuntud jahupea olen, pole midagi imestada, et ma napi kolme välja venitasin.
Vaat teile Shakespeare'i. Tegelikult mõtlesin, et peaks uuesti kiikama, kas needsinatsed teosed vanuigi sama huvitavad lugeda on kui nooruses. Tea kah. Eks näis.
Tellimine:
Postitused (Atom)
