Kaotatud hea tuju, huumorimeel ja tahtmine midagi teha. Ausal leidjal palun vaevatasu eest helistada telefonil xxx xxxx.
Appi.
30. sept 2005
28. sept 2005
J ütleb, kuidas peab ja on
J jäi tõppe ja istub seega kodus. Tea, kas selle pärast, et ta on sunnitud paigal istuma, aga igatahes poetab ta jälle pärle. (Huvitav, mis häda mul täna nende pärlitega?) Niisiis:
J õpetus F-tähe hääldamise kohta: "Ülemised hambad tulevad kinni panna ja alumised lahti teha." Kes nüüd F-tähte selgeks ei saanud, need süüdistagu iseennast.
Juba mõnda aega on J-t ärevuses hoidnud purihambad ja nende võimalik kasvamine tema suhu. Nüüdseks hakkab ta juba rahunema, aga esialgu oli ta väga nende vastu. Ilmselt seostas ta neid mingil kombel jääpurikatega, sest kord kuulsin ma teda omaette pobisemas: "Meil lasteaias Eliisabetil kasvavad purihambad ja siis on tal suu kihvu täis."
Aga tegelikult olen täna kuidagi uimane ja vaimuvaene ja mõtted on hajevil. Tööd vaja ka teha, aga no ei tule vaimu peale, noh. J nõuab ka pidevalt tähelepanu - haige lapse asi, siis ei saa ta äkki enam mitte millegagi ise hakkama ja üleüldse elaks ainult süles. Nii et vaatame, mis sest tänasest päevast üldse saab.
Kui päris aus olla, siis tahaksin praegu hoopis mere äärde jalutama minna. Ilm on just selline, nagu mulle meeldib - natuke sombune ja uduviiruline. Lihtsalt jalutaks ja mõtleks omi mõtteid. Ah. Ilmselt ma teengi seda, kui E hiljem siia tuleb.
*on kuidagi lüürilises meeleolus ega suuda joone peale saada*
Ja-jah. Kohvi ma juba jõin, aga sest polnud muhvigi tulu. Mittesoovikontsert mu peas on ka häälestunud kreeka rahvamuusikale ansambli "Zorbas" esituses. Mida ma teen siis nüüd?
J õpetus F-tähe hääldamise kohta: "Ülemised hambad tulevad kinni panna ja alumised lahti teha." Kes nüüd F-tähte selgeks ei saanud, need süüdistagu iseennast.
Juba mõnda aega on J-t ärevuses hoidnud purihambad ja nende võimalik kasvamine tema suhu. Nüüdseks hakkab ta juba rahunema, aga esialgu oli ta väga nende vastu. Ilmselt seostas ta neid mingil kombel jääpurikatega, sest kord kuulsin ma teda omaette pobisemas: "Meil lasteaias Eliisabetil kasvavad purihambad ja siis on tal suu kihvu täis."
Aga tegelikult olen täna kuidagi uimane ja vaimuvaene ja mõtted on hajevil. Tööd vaja ka teha, aga no ei tule vaimu peale, noh. J nõuab ka pidevalt tähelepanu - haige lapse asi, siis ei saa ta äkki enam mitte millegagi ise hakkama ja üleüldse elaks ainult süles. Nii et vaatame, mis sest tänasest päevast üldse saab.
Kui päris aus olla, siis tahaksin praegu hoopis mere äärde jalutama minna. Ilm on just selline, nagu mulle meeldib - natuke sombune ja uduviiruline. Lihtsalt jalutaks ja mõtleks omi mõtteid. Ah. Ilmselt ma teengi seda, kui E hiljem siia tuleb.
*on kuidagi lüürilises meeleolus ega suuda joone peale saada*
Ja-jah. Kohvi ma juba jõin, aga sest polnud muhvigi tulu. Mittesoovikontsert mu peas on ka häälestunud kreeka rahvamuusikale ansambli "Zorbas" esituses. Mida ma teen siis nüüd?
27. sept 2005
Hmh
Viskasin mustade toonekurgede edenemisele ka pilgu peale. Kuna ühe lätlasest kure nimi on Varis, siis heiastus mu silme ees pilt soome varesest, kes läti kureks maskeerununa vapralt, ähkides ja higi pühkides lõuna poole uhab.
Eks ta ole jah.
Eks ta ole jah.
Ma püüan...
...ma tõepoolest püüan iga jumala nädal Aasmäe jutust iva tabada, aga see muudkui ebaõnnestub. Ilmselt pean veel kõvasti arenema.
Lugege seda nüüd irooniaks või eneseirooniaks, valik on teie.
Lugege seda nüüd irooniaks või eneseirooniaks, valik on teie.
Niisiis
Ilmselt vaevavad mind mania grandiosa ja logorröa eriti räigelt gradus gravis (nää-nän-nän-nää-nää, ma oskan ladina keelt, eksole), sest nagu juuresolevalt pildilt näha, võin end nüüd kahe bloogi omanikuks lugeda. Eks näis, kui kaua ma niimoodi ilma isiksuse kahestumiseta vastu pean.
Üksiti kolisin sinna kõik käsitööga seotu. Nojah - daa, nagu viimasel ajal kombeks öelda.
Vaat nii.
Üksiti kolisin sinna kõik käsitööga seotu. Nojah - daa, nagu viimasel ajal kombeks öelda.
Vaat nii.
26. sept 2005
Vaat sulle siis
Ma kuulsin eile köögist kahtlast nahistamist küll ja hommikul olid küpsised läind, aga mina kahtlustasin, et siin on mängus kT õrn karvane kämmal.
Ei saa mitte vaiki olla
Proväänsi maakond. Eksole. See kõlab sama kaunilt kui Tsitröään. Kut muusika mu kõrvule, eksole.
URR! Ühel kokapoisil ei tohiks olla keeruline endale natuke prantsuse keele hääldust selgeks teha.
Jälle kisub online-irinaks kätte ära. Hakkan parem heegeldama.
*teeb ükskõik, mida, peaasi, et mitte tööd, eksole*
Nunuh.
Muuseas meenus mulle laupäevane "Eesti lugu", kus räägiti muuhulgas ka sellest, kuidas Dannebrog taevast alla langes ja võitluse ning seega ka eesti rahva saatuse hoopis teise suunda pööras. See oli vist Toomas Vint (aga ma võin ka rängaste eksida), kes kunagi "Eesti Ekspressis" arendas teooriat, et tegelikult oli lipp mõeldud eestlastele, aga et aeglase taibuga ja pika vinnaga kohalikud ei jaganud matsu ära ja käbedamad taanid jõudsid ette und pätsasid lipu enestele.
See omakorda meenutas mulle kord (jällegi miskist soome ajakirjast) loetud anekdooti sellest, kuidas pastor pidevalt kurja vanduva koguduseliikme korrale kutsus, ähvardades teda Issanda välguga. Vanduda armastav taat kõhvitses kõrvatagust ja mühatas: "Ah, kur-rat, mis mul sest kur-radist." Miska taevast sihises maa poole äkiline välgunool ja pastor kukkus sellest tabatuna maha. Ülalt aga kostis hääl: "Assa kurat, mööda lõin."
URR! Ühel kokapoisil ei tohiks olla keeruline endale natuke prantsuse keele hääldust selgeks teha.
Jälle kisub online-irinaks kätte ära. Hakkan parem heegeldama.
*teeb ükskõik, mida, peaasi, et mitte tööd, eksole*
Nunuh.
Muuseas meenus mulle laupäevane "Eesti lugu", kus räägiti muuhulgas ka sellest, kuidas Dannebrog taevast alla langes ja võitluse ning seega ka eesti rahva saatuse hoopis teise suunda pööras. See oli vist Toomas Vint (aga ma võin ka rängaste eksida), kes kunagi "Eesti Ekspressis" arendas teooriat, et tegelikult oli lipp mõeldud eestlastele, aga et aeglase taibuga ja pika vinnaga kohalikud ei jaganud matsu ära ja käbedamad taanid jõudsid ette und pätsasid lipu enestele.
See omakorda meenutas mulle kord (jällegi miskist soome ajakirjast) loetud anekdooti sellest, kuidas pastor pidevalt kurja vanduva koguduseliikme korrale kutsus, ähvardades teda Issanda välguga. Vanduda armastav taat kõhvitses kõrvatagust ja mühatas: "Ah, kur-rat, mis mul sest kur-radist." Miska taevast sihises maa poole äkiline välgunool ja pastor kukkus sellest tabatuna maha. Ülalt aga kostis hääl: "Assa kurat, mööda lõin."
Teele, teele, kurekesed...
...üle metsa, maa.
Üle suurte linnade ja üle mere ka
ikka, ikka lõuna poole, kus Egiptimaa.
Palun. "Terevisioonist" kuuleb vahest päris lahedaid asju.
Kuigi... praegu algasid uudised ja ma tunnen, et mul hakkab see tontima kirbutsirkus (loe: Eesti Vabariigi valitsus ja selle tegemised) tõsiselt üle viskama juba.
*poliitikast oksendamiseni tüdinud oravake kavatseb kööki lonkida...*
Eks arvake ära, mida ma sinna tegema lähen. Kes ära arvab, saab endale.
Üle suurte linnade ja üle mere ka
ikka, ikka lõuna poole, kus Egiptimaa.
Palun. "Terevisioonist" kuuleb vahest päris lahedaid asju.
Kuigi... praegu algasid uudised ja ma tunnen, et mul hakkab see tontima kirbutsirkus (loe: Eesti Vabariigi valitsus ja selle tegemised) tõsiselt üle viskama juba.
*poliitikast oksendamiseni tüdinud oravake kavatseb kööki lonkida...*
Eks arvake ära, mida ma sinna tegema lähen. Kes ära arvab, saab endale.
25. sept 2005
Njah
Ei meeldinud mulle tänane "Tähelaev". Ehala on üks mu lemmikheliloojaid ja ma saan aru küll, et nii mitmekülgset inimest on keeruline napilt pooleteise tunni sisse ära mahutada, aga minu meelest oli saade hüplev ja teemad katkesid äkki ning täiesti lambist hakati uut juttu rääkima.
See ei lähe mitte.
See ei lähe mitte.
24. sept 2005
Nu tshort paberii pazhaalusta!
Esiteks olen ma päris vana juba. Isegi seda ei mäletanud, et peale soovikontserti hakkavad vanad sõjamehed meenutama, kuidas nad venelasi tulistasid, "nii et kondipurru ja lihhatükid lenndasid, kas tead!" (Omavahel öeldes: "Öök!"). Paningi hoopis CD mängima.
Teiseks kukkus mulle klaasvatt jala peale. Eks arvake ise, kas kipitab või ei kipita.
Nii et tegelikult on täna ilus päev. Päriselt ka.
Side lõpp.
Teiseks kukkus mulle klaasvatt jala peale. Eks arvake ise, kas kipitab või ei kipita.
Nii et tegelikult on täna ilus päev. Päriselt ka.
Side lõpp.
Oh issand
Eks see ole ka omamoodi masohhismus - kuulata igal laupäeval Vikerraadiost telefonisoovikontserti. Aga laupäeviti ma reeglina telekat enne üldse ei avagi, kui alles õhtul, miska raadio mu päeva täidab. Pealegi algab pärast kontserti Keelekõrv.
Aga kuulata igal laupäeval laule "Kullane noorus" ja "Valged roosid" - selleks peab ikka olema Tõelise Soodaefektiga Blondiin, kellel isegi Pavlovi refleksi ei teki - noh et tuntud helide peale hakkab ila jooksma ja käsi kerkib iseenesest juhet seinast tõmbama.
Tänase "Valgete rooside" ajal meenutas E nostalgiliselt õe pulmi. Õde (elik siis minu tädi) sõudis abieluranda nimetatud laulu kahekümne kuue kordse esituse saatel (kahtlustan, et kohalik ansambel muid lugusid eriti ei osanudki). E küsimusele "Kas sa ei mäleta siis, mismoodi me muudkui tantsisime?" olin sunnitud vastama eitavalt ja meenutama talle, et toona kaheksa-aastane pruutneitsi minu prullakas isikus komandeeriti magama, sest eelmisel päeval Peipsis ujumas käimine koos kolme plombiiri manustamisega oli mu kurgu päris haigeks teinud. Ohh, ma ei teagi kohe, mis komplekside käes ma kõik kannatada võin seetõttu, et ma kakskümmend kuus korda "Valgete rooside" saatel tantsida ei saanud, aga ma mõtlen välja ja siis annan teada.
Eksole.
Ohhmaeiteakohekuhuseeeluniimoodiviib!
Aga kuulata igal laupäeval laule "Kullane noorus" ja "Valged roosid" - selleks peab ikka olema Tõelise Soodaefektiga Blondiin, kellel isegi Pavlovi refleksi ei teki - noh et tuntud helide peale hakkab ila jooksma ja käsi kerkib iseenesest juhet seinast tõmbama.
Tänase "Valgete rooside" ajal meenutas E nostalgiliselt õe pulmi. Õde (elik siis minu tädi) sõudis abieluranda nimetatud laulu kahekümne kuue kordse esituse saatel (kahtlustan, et kohalik ansambel muid lugusid eriti ei osanudki). E küsimusele "Kas sa ei mäleta siis, mismoodi me muudkui tantsisime?" olin sunnitud vastama eitavalt ja meenutama talle, et toona kaheksa-aastane pruutneitsi minu prullakas isikus komandeeriti magama, sest eelmisel päeval Peipsis ujumas käimine koos kolme plombiiri manustamisega oli mu kurgu päris haigeks teinud. Ohh, ma ei teagi kohe, mis komplekside käes ma kõik kannatada võin seetõttu, et ma kakskümmend kuus korda "Valgete rooside" saatel tantsida ei saanud, aga ma mõtlen välja ja siis annan teada.
Eksole.
Ohhmaeiteakohekuhuseeeluniimoodiviib!
Einojah
Tõepoolest haige fantaasia.
Eksole, ma olin just õnnelik, et sain selle viiuldaja oma katuselt minema, ja nüüd lastakse raadios Gwen Stefanit. Kas ma ei saagi sest laulust vabaks või???
Okei. Tsiteerime siis aastatetagust telereklaami, kus toonane Viljandi Kutsekooli direktor ja hilisem linnapea/riigikoguja/jne... aga vat nime küll ei mäleta... nojah, igatahes reklaamis ta kutsekat sõnadega: "Kui teil midagi teha pole, siis ärge tehke seda siin!" Ja seepärast lähengi ma hoopis kohvi jooma. Tshau-pakaa.
Eksole, ma olin just õnnelik, et sain selle viiuldaja oma katuselt minema, ja nüüd lastakse raadios Gwen Stefanit. Kas ma ei saagi sest laulust vabaks või???
Okei. Tsiteerime siis aastatetagust telereklaami, kus toonane Viljandi Kutsekooli direktor ja hilisem linnapea/riigikoguja/jne... aga vat nime küll ei mäleta... nojah, igatahes reklaamis ta kutsekat sõnadega: "Kui teil midagi teha pole, siis ärge tehke seda siin!" Ja seepärast lähengi ma hoopis kohvi jooma. Tshau-pakaa.
23. sept 2005
...
Kõigis ajalehtedes on ära toodud Märtini intervjuu ja minu peas tuuritab Queen.
Who wants to live forever...
*on natuke kurb*
Who wants to live forever...
*on natuke kurb*
Miks küll...
...J just kodupäevadel kell seitse oma silmad lahti lööb? Muidu peab ta tõusma kell kaheksa, aga mina näen põrguvaeva, et poissi voodist välja saada. Ja nüüd, kui ta võiks magada, särab temal silm juba varahommikul ja vait ta ka ei jää. On ju ometi vaja uurida, et kas emmel või issil on juhtumisi herilane krae vahele pugenud. Või midagi veel vaimukamat.
*haigutab*
Elu või asi. Urr.
Tegelikult vaatan praegu eile koristamise käigus puhvetkapist leitud luike ja tunnen, et hirmsasti tahaksin reisima minna. Ainult et minu soovitavate sihtideni jõudmiseks läheb üsna mitu raha vaja - Shotimaa või Island on ikka päris kaugel. Lähemal on ainult Lapimaa.
Kuid ajalugu on näidanud, et kui midagi väga tahta, siis tuleb see kord kätte ka. Kõnealuse luige näiteks ostsin ma siit:
Ja sellest lossist unistasin ma juba siis, kui kunagi kümneaastasena Estonias "Luikede järve" vaatamas käisin. Neuschwansteini pilt kaunistas kava esikaant.
*haigutab*
Elu või asi. Urr.
Tegelikult vaatan praegu eile koristamise käigus puhvetkapist leitud luike ja tunnen, et hirmsasti tahaksin reisima minna. Ainult et minu soovitavate sihtideni jõudmiseks läheb üsna mitu raha vaja - Shotimaa või Island on ikka päris kaugel. Lähemal on ainult Lapimaa.
Kuid ajalugu on näidanud, et kui midagi väga tahta, siis tuleb see kord kätte ka. Kõnealuse luige näiteks ostsin ma siit:
Ja sellest lossist unistasin ma juba siis, kui kunagi kümneaastasena Estonias "Luikede järve" vaatamas käisin. Neuschwansteini pilt kaunistas kava esikaant.Ja Prahasse tahaks ka hirmsasti tagasi. Eriti sellepärast, et kT pole seal kunagi käinud ja nii mõnus on teisele inimesele, kellel sarnane kiiks, igasugu asju näidata.
Aga tegelikult on ju lolli moodi vedanud, et ma sinna ei pääse. Muidu peaksin koju tagasi saamiseks kasutama Robin of Locksley võtet (vt siia).
Tegelt... ma lähen nüüd hoopis tarkade asjadega tegelema. Side lõpp.
22. sept 2005
Pisike online-vahemärkus
Piip. Elus olen. Aga parasjagu kõhe tunne on küll. Tegin oma Win-TV akna nii pisikeseks, kui sain. Ja aeg-ajalt pigistan oma terve silma kinni ka ja piilun ainult lühinägelikuga. Olgu siis vähemalt väike ja udune see kõhe.
Issand! Vähe sellest, et õudukas - nüüd näitavad nad reklaami ajal veel kesikute valimisreklaami ka. Luupainajad on igatahes kindlustatud.
Issand! Vähe sellest, et õudukas - nüüd näitavad nad reklaami ajal veel kesikute valimisreklaami ka. Luupainajad on igatahes kindlustatud.
Ohjah
Igatahes on see peale "Gilmore'i tüdrukute" ainumas sari, mida ma vaatan. Sedasorti asjadest, noh. "Midsomer" koos muude inglise krimisarjadega on niikuinii an absolute must.
Ei. Aitab tänaseks. Vaja põnn trenni viia ja siis vaatame, mis edasi saab. Ega enne üheksat niikuinii koju ei jõua. Hea on aga see, et minu jaoks on nädalalõpp peaaegu et alanud - reede on J-l lasteaiavaba päev, miska kT toimetab hommikul üksi ja läheb tööle, mina aga põõnan mõnuga... nii umbes kella kaheksani. Siis on J tavaliselt üleval ja hakkab toimetama.
Vot tak vot, vualaa. Kena päeva.
?
Tullaminna? Eriti tobe sõna (vt. eelmine sissekanne). Aga olgu. Vat ei paranda ära kah.
Eksole. Seisab nurgas ja sugereerib: "Ei lähe kirstu!" Sureb küll maha, aga kirstu ei lähe.
Võikuidasseesealkõlaski.
Eksole. Seisab nurgas ja sugereerib: "Ei lähe kirstu!" Sureb küll maha, aga kirstu ei lähe.
Võikuidasseesealkõlaski.
Aruma'isaa
...mispärast mulle küll sihandsed asjad meeldivad. Aga parata ka sinna miskit ei saa, et kui ikka mõne seni veel lugemata-nägemata Stephen Kingi või Dean R. Koontzi üllitise otsa trehvan, siis hakkavad mõnusad kõhedusevärinad mööda selga jooksma ja tahaks kohe lugema-vaatama hakata. Ja täna õhtul see ju ka õnnestub.
Ilmselt on see mingi perverse side of my nature, et ma õudu ja õõva armastan. Eksole, ise olen veel sihuke aravereline, et õhtul hilja ei julge isegi surnuaiast läbi tullaminna. Aga tegelt, mine võta kinni, mis on siin põhjus ja mis tagajärg.
Ahhh, olgu peale. Heegeldan parem oma kardina lõpuni. Töötegemisest niikuinii midagi välja ei tule - mõte ei jookse ja kõik. Olen endale selgeks teinud, et kui ma ikka iga kümnendat sõna pean sõnaraamatust otsima, siis pole mõtet ennast vaevata. Võtan parem aja maha. Järgmisel päeval läheb seda paremini.
Okei. Side lõpp.
Ilmselt on see mingi perverse side of my nature, et ma õudu ja õõva armastan. Eksole, ise olen veel sihuke aravereline, et õhtul hilja ei julge isegi surnuaiast läbi tullaminna. Aga tegelt, mine võta kinni, mis on siin põhjus ja mis tagajärg.
Ahhh, olgu peale. Heegeldan parem oma kardina lõpuni. Töötegemisest niikuinii midagi välja ei tule - mõte ei jookse ja kõik. Olen endale selgeks teinud, et kui ma ikka iga kümnendat sõna pean sõnaraamatust otsima, siis pole mõtet ennast vaevata. Võtan parem aja maha. Järgmisel päeval läheb seda paremini.
Okei. Side lõpp.
21. sept 2005
Õõh!
I mean ÕÕH!!! Nägin just MTV3 pealt reklaami, mis väitis, et kui neelata miskisuguseid pille, on võimalik oma pekkidest priiks saada. Oo jah. Taustaks aga kõndis mööda randa kõiksepealt säherdune kerges ülekaalus naesterahvas, bikiin seljas, siis muutus pilt korraks uduseks ja pärast seda kõmpis lihaselise meesisendi kõrval veelgi lihaselisem naisisend. Hirm ja õudus! Noh et on mulgi neid lisakilosid veidi, aga mingiks naisatleediks saada - thanks, but no, thanks. *väristab õlgu* Kui ma sihukese näoga koju ilmuksin, lõpetaks kT mu'ga igasugused suhted. Brrr!!!
Miskipärast kummitavad mind täna luuleread suvi läks kui unenägu mängides ja joostes. Miks küll?
Mis juhtus, mis juhtus. Järrrve näed?
Ohh need linnud Tõnisted.
*kratsib mõtlikult lõuga*
Tea, ehk aitab ka selleks korraks.
Miskipärast kummitavad mind täna luuleread suvi läks kui unenägu mängides ja joostes. Miks küll?
Mis juhtus, mis juhtus. Järrrve näed?
Ohh need linnud Tõnisted.
*kratsib mõtlikult lõuga*
Tea, ehk aitab ka selleks korraks.
Kui mul oleks rikkust...
...jaba-daba-daba-daba-daba-daba-daba-daaa... on tänase Mittesoovikontserdi ainuma loo pealkirjaks ja mõtteks. Ajendet on see aga igatsusest digifotoka järele. Urr!
Nagu näha juuresolevalt pildilt, tegen jälle tööluusimisega. Aga kõrvust tuleb juba suitsu, sest aju on ülekuumenenud. Nii et "nüüd on väike veerand tundi pause" und kohvijooming (eksole, mida muud minult oodata oligi.) Siis... vaatame, mis edasi saab.
Tegelikult olen end juba pikemat aega varustanud kõikvõimalike riidelappide, sitside, satside, pitside ja pärlitega, sekka tikkimisniite kah. Kavatsen nimelt teha oma esimese katsetuse "hulluksläinud lapitööde" vallas - kuidagi muudmoodi ei oska ma praegu seda väljendit crazy quilting tõlkida. Eks näis, mis välja tuleb. Aga nii, nagu ma sellesse asjandusse kõrvuni ära armusin (eks ma olen sihuke natuke haraka tüüpi ja naesterahvas pealegi - mulle meeldivad kõik ilusad ja sätendavad asjad, eksole), nii ma sellest uiust enam lahti ei saanud ja nüüd lähebki lahti. Kui ma selleks vaid vaba hetke leian.
Nagu näha juuresolevalt pildilt, tegen jälle tööluusimisega. Aga kõrvust tuleb juba suitsu, sest aju on ülekuumenenud. Nii et "nüüd on väike veerand tundi pause" und kohvijooming (eksole, mida muud minult oodata oligi.) Siis... vaatame, mis edasi saab.
Tegelikult olen end juba pikemat aega varustanud kõikvõimalike riidelappide, sitside, satside, pitside ja pärlitega, sekka tikkimisniite kah. Kavatsen nimelt teha oma esimese katsetuse "hulluksläinud lapitööde" vallas - kuidagi muudmoodi ei oska ma praegu seda väljendit crazy quilting tõlkida. Eks näis, mis välja tuleb. Aga nii, nagu ma sellesse asjandusse kõrvuni ära armusin (eks ma olen sihuke natuke haraka tüüpi ja naesterahvas pealegi - mulle meeldivad kõik ilusad ja sätendavad asjad, eksole), nii ma sellest uiust enam lahti ei saanud ja nüüd lähebki lahti. Kui ma selleks vaid vaba hetke leian.
Mis asi on...
...uitroos? Ja kui uit, miks siis mitte näiteks luusroos - sõnast "luusima". Või ekslev roos? Heal lapsel öeldakse olevat mitu nime, olgu siis ka roniroosil, mida rambling rose tegelikult maakeeli ümberpanduna ka tähendab.
Ehh, jälle tõstab minus pead Vastik Esteet ja Professionaalne Kretinismus kipub vägisi sõna võtma. Lõpetan parem ära.
Kuigi... *liigutab rahulolevalt kõrvu* ...luusroos kõlab ju üpris kenaste, mis? "Maja otsasein oli mattunud luusroosi väänlevate okkaliste kombitsate alla, mis omakorda olid kaetud õrnroosade, meelalt ja uimastavalt lõhnavate õitega."
*hmm-itab mitu korda*
Ma'itiagiko'e. Eih, kirjanikku minust ikka vist ei saa.
Ehh, jälle tõstab minus pead Vastik Esteet ja Professionaalne Kretinismus kipub vägisi sõna võtma. Lõpetan parem ära.
Kuigi... *liigutab rahulolevalt kõrvu* ...luusroos kõlab ju üpris kenaste, mis? "Maja otsasein oli mattunud luusroosi väänlevate okkaliste kombitsate alla, mis omakorda olid kaetud õrnroosade, meelalt ja uimastavalt lõhnavate õitega."
*hmm-itab mitu korda*
Ma'itiagiko'e. Eih, kirjanikku minust ikka vist ei saa.
20. sept 2005
Vaatasin just...
...uuendusi, mis ma siin blogi kallal toime panin, ja vägisi tekkis tahtmine toksida "Kuidas teha..." alla sõnad "...peedist pesumasinale trumlit".
Oo jaa. Suhtlen täitsa vabalt.
Oo jaa. Suhtlen täitsa vabalt.
Uudissõnu
Kelle muu kui J omi, loomulikult. Hommikuti kipub teda külastama mingi inspiratsiooniolend (kellest ma kahtlustan, et ta esineb kärtsroosade laikudega rohelise põrsa kujul). Nii tänagi. Oma lõua mõtlikult peopessa toetanud, teatas J: "Täna pean ma kähku koju tulema. Mul jäi üks asi ajada."
"Mis asi siis?" tundsin mina huvi.
"No seal majandusruumis," täpsustas põnnuts.
"Mis sul seal ajada jäi?"
"No ma pean seal turnima ja vühveldama," selgitas J asjalikult.
*blink, blink*
See meenutas mulle, kuidas ma kord lugesin Edgar Allan Poe millalgi kolmekümnendail ilmutet jutte Johannes Aaviku tõlkes. Otse loomulikult kasutas mainit isand võimalust ning pikkis teksti endaloodud sõnu ja väljendeid. Tuleb tunnistada, et ilma raamatu lõpus ära toodud seletusteta oleks enamiku juttude sisu minu jaoks üpris hämaraks jäänud.
Nõndaks. Ma tunnen, et pean end veidikese kohviga turgutama. Ciao.
"Mis asi siis?" tundsin mina huvi.
"No seal majandusruumis," täpsustas põnnuts.
"Mis sul seal ajada jäi?"
"No ma pean seal turnima ja vühveldama," selgitas J asjalikult.
*blink, blink*
See meenutas mulle, kuidas ma kord lugesin Edgar Allan Poe millalgi kolmekümnendail ilmutet jutte Johannes Aaviku tõlkes. Otse loomulikult kasutas mainit isand võimalust ning pikkis teksti endaloodud sõnu ja väljendeid. Tuleb tunnistada, et ilma raamatu lõpus ära toodud seletusteta oleks enamiku juttude sisu minu jaoks üpris hämaraks jäänud.
Nõndaks. Ma tunnen, et pean end veidikese kohviga turgutama. Ciao.
19. sept 2005
Thämal kah närfid bärsses
Nüüd on siis minu kord konspiratsiooniteooriaid arendama hakata. Näikse nii, et kogu maailma kaladel on minuga üks kuri plaan. Alles sokutasid nad mulle luu toidu sisse, nüüd siis ründas mind surnud koha.
*ohkab*
Tegelikult on asi aga nii, et kui ikka lusikaga pannakse ja kulbiga võetakse, pole targemat tulemust loota ka. Oma viga, et seljauimi enne soomuste rappimist ära ei lõiganud. Justkui eile sündinud, eksole. Tulemus: lonkan põhjalikult parema käe pöialt ja nimetissõrme, mis mõlemad on jämedad kut palgid. Sestap toksingi vasaku käega just nagu purjus rähn. Kui asi ei parane, ootab ees arstilkäik.
Nutt und hala seitsmendas astmes!!!
*ohkab*
Tegelikult on asi aga nii, et kui ikka lusikaga pannakse ja kulbiga võetakse, pole targemat tulemust loota ka. Oma viga, et seljauimi enne soomuste rappimist ära ei lõiganud. Justkui eile sündinud, eksole. Tulemus: lonkan põhjalikult parema käe pöialt ja nimetissõrme, mis mõlemad on jämedad kut palgid. Sestap toksingi vasaku käega just nagu purjus rähn. Kui asi ei parane, ootab ees arstilkäik.
Nutt und hala seitsmendas astmes!!!
18. sept 2005
Elus!
Nagu juuresolevalt pildilt näha ja eelnevast postitusest järeldada võib, väljusin võitlusest täie elu ja tervisega. kT sai suisa sedavõrd kobedaks, et võttis J kaasa ja kadus kondama. Miska minul on nüüd roppakaupalla vapaa aikaa, millele ma kuidagi ei suuda rakendust leida. See tähendab, et palju asju on vaja ära teha.
Eksole. Sellepärast ma siin istun ja toksingi, eksole. Tuntud tööluusur, nagu ma olen, eksole.
*vangutab pead - oi oravake, oravake küll!*
Ma pean:
1. koristama
2. pesu triikima
3. mõtlema, mida tarka peale hakata ühe kohakalaga
Need on need natuke vähemmeeldivad toimetused. Meeldivamate toimetuste hulka kuulub ajakirjade kolimine uude elukohta, et töötoas virnadena kõrguvaile sõna- ja muile raamatuile ruumi teha. Vastasel korral on siin liikumine peagi seotud eluohtliku riskiga. (Taas kord meenutan aegu raamatukogus. Mõnel lugejal oli lausa erakordne anne küsida ajakirja, mis asus kõige alumisel riiulil kõige alumises kokku köidetud pakis kõige alumisemal kohal. Ja õhtuti leidus alati mõni lugeja, kes tahtis ajakirja, mis selle vähese kasutamise tõttu oli veetud alla keldrisse. Reeglina sai ta selle järgmisel päeval, sest üksi keldrisse minek oli teatud riski tõttu keelatud - mõni kipakal riiulil seisev paksu nahka köidetud aastakäik võis inimesele pähe kukkudes tõsiseid vigastusi tekitada. Räägiti lugu sellest, kuidas üks endine töötaja selle omal nahal läbi tegi, miska see keeld väljastati. Aga noh - pikk jutt, s... jutt. Ühesõnaga, teadmata veel midagi Darwini auhindadest (tegu oli nõukaaja lõpuga) tituleerisime maailma kõige lollimaks surmaks surma raamatute alla mattumise läbi.)
Nojah. Niisiis.
Tegelikult oleksin pidanud endale nimeks võtma "rott", sest see on suisa patoloogiline, mismoodi ma ajakirju korjan. Kui on vähegi juttu käsitööst, söögitegemisest või aiandusest, läheb asi säilitamisele. Ja kuna enamikus ajakirjades sellest juttu on, siis ergo - me peame varsti välja kolima.
Ja-jah. kT juba ohkab kaeblikult, kui ma järjekordselt mõne üllitisega, mida meile veel tellitud ei ole, koju laekun.
Eks see ole see karm elu ja taline unnapüük, mis näkku sügavad vaod vajutab.
*lehvitab vihinal kõrvu*
Nii. Nüüd ma siis algatuseks lähen ja lappan natukene kokaraamatuid, et kohakalale võimalikult maitsev rakendus leida. Vahelduseks lihtsalt ahjus küpsetatud kalale, mis on ka tontima maitsev, aga pikapeale hakkab ära tüütama.
Need on need mere ääres elamise rõemud ja mured - ikka üks ahvenas, lestakala ja nii edasi. Aga minu fantasii ähvardab varsti pinsile minna.
Ohjah. Kuidas see kõlaski? "Eila lammaliha, täna lammaliha ja omme, kuramus, paistab jälle lammas olema." Äraarvajale neli santikut müümise tõttu.
*longib köögi poole, saba järel lohisemas*
Eksole. Sellepärast ma siin istun ja toksingi, eksole. Tuntud tööluusur, nagu ma olen, eksole.
*vangutab pead - oi oravake, oravake küll!*
Ma pean:
1. koristama
2. pesu triikima
3. mõtlema, mida tarka peale hakata ühe kohakalaga
Need on need natuke vähemmeeldivad toimetused. Meeldivamate toimetuste hulka kuulub ajakirjade kolimine uude elukohta, et töötoas virnadena kõrguvaile sõna- ja muile raamatuile ruumi teha. Vastasel korral on siin liikumine peagi seotud eluohtliku riskiga. (Taas kord meenutan aegu raamatukogus. Mõnel lugejal oli lausa erakordne anne küsida ajakirja, mis asus kõige alumisel riiulil kõige alumises kokku köidetud pakis kõige alumisemal kohal. Ja õhtuti leidus alati mõni lugeja, kes tahtis ajakirja, mis selle vähese kasutamise tõttu oli veetud alla keldrisse. Reeglina sai ta selle järgmisel päeval, sest üksi keldrisse minek oli teatud riski tõttu keelatud - mõni kipakal riiulil seisev paksu nahka köidetud aastakäik võis inimesele pähe kukkudes tõsiseid vigastusi tekitada. Räägiti lugu sellest, kuidas üks endine töötaja selle omal nahal läbi tegi, miska see keeld väljastati. Aga noh - pikk jutt, s... jutt. Ühesõnaga, teadmata veel midagi Darwini auhindadest (tegu oli nõukaaja lõpuga) tituleerisime maailma kõige lollimaks surmaks surma raamatute alla mattumise läbi.)
Nojah. Niisiis.
Tegelikult oleksin pidanud endale nimeks võtma "rott", sest see on suisa patoloogiline, mismoodi ma ajakirju korjan. Kui on vähegi juttu käsitööst, söögitegemisest või aiandusest, läheb asi säilitamisele. Ja kuna enamikus ajakirjades sellest juttu on, siis ergo - me peame varsti välja kolima.
Ja-jah. kT juba ohkab kaeblikult, kui ma järjekordselt mõne üllitisega, mida meile veel tellitud ei ole, koju laekun.
Eks see ole see karm elu ja taline unnapüük, mis näkku sügavad vaod vajutab.
*lehvitab vihinal kõrvu*
Nii. Nüüd ma siis algatuseks lähen ja lappan natukene kokaraamatuid, et kohakalale võimalikult maitsev rakendus leida. Vahelduseks lihtsalt ahjus küpsetatud kalale, mis on ka tontima maitsev, aga pikapeale hakkab ära tüütama.
Need on need mere ääres elamise rõemud ja mured - ikka üks ahvenas, lestakala ja nii edasi. Aga minu fantasii ähvardab varsti pinsile minna.
Ohjah. Kuidas see kõlaski? "Eila lammaliha, täna lammaliha ja omme, kuramus, paistab jälle lammas olema." Äraarvajale neli santikut müümise tõttu.
*longib köögi poole, saba järel lohisemas*
17. sept 2005
Huu!
Meie vanas majas, kus me peaaegu kolmkümmend aastat elasime, toimus plahvatus. R elukaaslane oli remonti teinud ja midagi juhtus. Õnneks keegi viga ei saanud (vist), aga aknaid neil enam ei ole.
Selgituseks ütlen, et tegu Lillekülas asuva üheksakordse majaga ja jõmakas käis kaheksandal.
Ei ole lõbus see elu.
Selgituseks ütlen, et tegu Lillekülas asuva üheksakordse majaga ja jõmakas käis kaheksandal.
Ei ole lõbus see elu.
Täiendus: R seisis köögiseina ääres ja pääses imekombel prügikastist, mis hooga valamukapist välja paiskus ja aknast välja lendas - muidu oleks teda ilmselt sama saatus tabanud. Tema elukaaslane R2 pääses samuti vigastusteta. Kohal käisid nii kiirabi kui pommiüksus, kuid midagi ei leitud. Arvatavasti oli tegu gaasilekkega, mille ilmselt süütas staatiline elekter. Lugu olla kajastanud isegi Reporter+.
Vaat nii on lood siinpool sood.
*reporter oravake agentuuri EHJR (Esivanem Helistas Ja Rääkis) andmetel*
16. sept 2005
Raport
kT laekus just koju ja kurtis, et tema kõris valitseda olukord, mida lihtsalt ei anna muudmoodi kirjeldada kui kulunud väljendiga "tema kaela sees on teine kael, mis on suurem kui esimene". Ja et rinnus olla tunne, mille kohta keegi kunagi on lausunud luulevormis sõnad:
Sa issa rist,
mul rinnus pist,
hakkan paljunema vist.
Niisiis. Ilmselt ähvardab meid peagi Alieni-rünnak. Kui minust enam midagi kuulda ei ole, siis teadke, et ma langesin ausas võitluses batsilluste und pisilastega.
Ajee.
Sa issa rist,
mul rinnus pist,
hakkan paljunema vist.
Niisiis. Ilmselt ähvardab meid peagi Alieni-rünnak. Kui minust enam midagi kuulda ei ole, siis teadke, et ma langesin ausas võitluses batsilluste und pisilastega.
Ajee.
Kultorg pajatab
Selle nädalavahetuse kultuuriline kava on ka kokku pandud. Adamson-Ericu muuseumis on jaapani kunsti näitus. Ja siis vaatame, mis edasi saab. Oleks ainult ilm ilus.
Eile pärastlõunal...
...käisin kirjastuse sõprade sügispeol Shoti klubis. Sihuke peene nimega üritus oli jah. Üldiselt ma sellist püstijalu konsumeerimist ja pisijuttu eriti ei armasta, aga kuna mind siiski ajendas a) teatud naiselik uudishimu, mis teadupärast on üheks liikumapanevaks jõuks siin maailmas, ja b) kokkulepitud kohtumine ühe endise kolleegiga, kes ka tõlkima on hakanud, siis vedasin oma kondid kohale.
Niisiis võin ma nüüd öelda, et ma olen ka seelikus Farmi-Kalle ära näinud ja süle und seljaga teisi selebriite kah. Eksole, nüüd saan ma siis oma tulevastele lastelastele rääkida, kuidas Mart Laar mulle naeratas ja tere ütles (ilmselt ajas ta mind kellegagi segamini).
Haa.
Ja muidugi võite te ise arvata, kas miskisugusel kala ja sidruni ja oliiviga jullal, mille ma suhu pistsin, oli kalaluu sees. Ja kas see kalaluu oli nii võimas, et sellega oleks võinud teivast hüpata. Igatahes saatsin ma ilmselt korda faukspassi kümnendas astmes, kui ma selle endal suust välja sikutasin (lugupeetud Maaja Kallast oleks seda nähes ilmselt kiirabiga haiglasse viidud), aga ennast tapma kah ei tahtnud hakata.
Üldiselt konverseerisime ekskolleegiga oma pool tunnikest, naeratasime prouadele M-le ja K-le und tegime sääred.
Lõpetuseks jätk eilsele sööklateemale. kT arendas seda nimelt meilitsi edasi ka oma õega, kes seepeale kirjutas:
"Mina nägin mõned aastad tagasi Balti jaama turul silti "Pandi just", mis pidi olema "Pandivere juust". :) " H.
Niisiis võin ma nüüd öelda, et ma olen ka seelikus Farmi-Kalle ära näinud ja süle und seljaga teisi selebriite kah. Eksole, nüüd saan ma siis oma tulevastele lastelastele rääkida, kuidas Mart Laar mulle naeratas ja tere ütles (ilmselt ajas ta mind kellegagi segamini).
Haa.
Ja muidugi võite te ise arvata, kas miskisugusel kala ja sidruni ja oliiviga jullal, mille ma suhu pistsin, oli kalaluu sees. Ja kas see kalaluu oli nii võimas, et sellega oleks võinud teivast hüpata. Igatahes saatsin ma ilmselt korda faukspassi kümnendas astmes, kui ma selle endal suust välja sikutasin (lugupeetud Maaja Kallast oleks seda nähes ilmselt kiirabiga haiglasse viidud), aga ennast tapma kah ei tahtnud hakata.
Üldiselt konverseerisime ekskolleegiga oma pool tunnikest, naeratasime prouadele M-le ja K-le und tegime sääred.
Lõpetuseks jätk eilsele sööklateemale. kT arendas seda nimelt meilitsi edasi ka oma õega, kes seepeale kirjutas:
"Mina nägin mõned aastad tagasi Balti jaama turul silti "Pandi just", mis pidi olema "Pandivere juust". :) " H.
15. sept 2005
Ah jaa
Juhtusime eile õhtul kT-ga taas noorusa'a radadelle. Kuidagi uitas jutt sööklatele ja kT meenutas parimaid menüüdest loetud kilde. Mulle jäid meelde järgmised:
puljong kanast munaga
kanajalad
praetud loom
Bon appetit!
Lisaks leidis kT, et raamatusse tuleks raiuda ka a) kunagine Ugandi klubi ja b) Jekki Rjazin.
puljong kanast munaga
kanajalad
praetud loom
Bon appetit!
Lisaks leidis kT, et raamatusse tuleks raiuda ka a) kunagine Ugandi klubi ja b) Jekki Rjazin.
J goes philosophical
Hommikul marsas:
J vaatab tükk aega mõtlikult aknast välja, pöördub siis minu poole ja teatab: "Vanaemal varastati mobiil ära. See on tõsine paradoks."
*vaikus*
J vaatab tükk aega mõtlikult aknast välja, pöördub siis minu poole ja teatab: "Vanaemal varastati mobiil ära. See on tõsine paradoks."
*vaikus*
14. sept 2005
No nii
Nüüd on riik minu käest kätte saanud peaaegu kõik maksud, mida neil sel aastal õigus on saada. Natukene on veel jäänud. Ja ma vaatan oma pangakonto riismeid ja nutt tuleb peale.
Ega's midagi. Hambad varna, seltsimehed. Ja rõõmsamalt, rõõmsamalt, hopp-hopp-hopp-hopp-hopp! Kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma.
Rohkem tobedusi mul hetkel pähe ei tule. Vedas teil.
Urrjohhh, ma ütlen küll. Krahvi ja Tariga on kah koledasti kööga, nii et isegi lugeda ep ole miskit. See on siis nüüd see Kari ja Trahv, eksole. (Ebaoriginaalne - nutt und hala!!!)
Ega's midagi. Hambad varna, seltsimehed. Ja rõõmsamalt, rõõmsamalt, hopp-hopp-hopp-hopp-hopp! Kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma.
Rohkem tobedusi mul hetkel pähe ei tule. Vedas teil.
Urrjohhh, ma ütlen küll. Krahvi ja Tariga on kah koledasti kööga, nii et isegi lugeda ep ole miskit. See on siis nüüd see Kari ja Trahv, eksole. (Ebaoriginaalne - nutt und hala!!!)
Ma armastan...
...hommikust Tallinna. Ilmselt armastaksin ma ka hommikust Tartut või äärmisel juhul ehk ka Pärnut. Mulle meeldivad ülerahvastamata tänavad ja toimeka moega inimesed, kes asjalikult kuhugi tõttavad. Aga jah, hommikune Tallinn oma vanalinnaga on siiski ületamatu. Mulle meeldib mööda tühje tänavaid uitada ja siis kusagil pisikeses õdusas kohvikus üks tass kohvi juua, soovitavalt hea raamatu või siis sõbranna seltsis. Kunagi oli meil Marksiga kombeks lau-või pühapäevahommikul vara vanalinna kolama minna. (Marksi puhul on senini lausa imeasi, kui ta end kell seitse hommikul suudab maast lahti kangutada. Kord, kui ma nii kella poole ühe paiku päeval tema ukse taha laekusin, et varem kokku lepitud kokkusaamine teoks teha, tuikus tema mulle sasipäisena vastu ja lausus Surematud Sõnad: "Miks sa NII VARA tulid???" See etteheide, mis tema silmist vastu vaatas, muutis mu suisa kõnevõimetuks.)
Neid käike harrastame me aeg-ajalt senini, kuid nüüd on nende esinemissagedus ajas perekondlikel põhjustel päris harvaks jäänud.
Siis armastan ma veel varasügisesi kargeid hommikuid, kergelt uduseid, väikeste tuuleiilidega, mis kollaseid lehti keerutavad. Ja külmi, vihmaseid pühapäevahommikuid, kui teised alles magavad, aga mina olen juba tule ahju teinud ja see mühiseb seal õdusalt, kohv on valmis ja pannkoogitaigen hakkamas ja raadio mängib vaikselt ja kõik on nii soe ja hubane.
Njah. Arvesse võttes seda, kuidas mulle hommikuti magada meeldib (kuigi ma seda kunsti just Marksi-laadse äärmuseni ei lihvi), on lausa imeline, mismoodi ma neid varahommikuid armastan.
Väikese hajevil kõrvalepõikena - see oli vististi Bulgakov, kes kirjutas: "Kassidel oli hommikune väljanägemine."
Kord reisil olles (õieti oli see küll bussiekskursioon nimega "Baierimaa lossid", kuid ootamatult mõnus selline, sest buss oli vaid kahekümnekohaline ja seltskond seega väike ja lahe) otsustasime hommikul vara pildistama minna. Ööbisime nimelt Oberammergaus, kus rahvas oma majad pilte täis on maalinud, ja meie vaga soov oli seda kunsti jäädvustada nii, et kedagi kõrvalistest jalus ei oleks. Ajasime siis koos paari reisikaaslasega kell pool seitse jalad alla und läksime küla peale. Päike paistis, soe oli, kõik oli trimmis ja traksis ja hambaharjaga läikima löödud ja siis... lõi meile ninna isuäratav saialõhn. Võtsime jälje üles ja hakkasime astuma. Ja jõudsimegi pisut rohkem kui paari tosina sammu järel avatud kohvikuukseni, millel seisis valges põlles isand, kes meile rõemsaste "Grüss Gott!" hõikas ja kutsuvalt viipas. Ega's me siis endale ometi kaks korda viibata lasknud. Ja nii mugisimegi varsti struudlit ja lürpisime piimakohvi. Kell seitse hommikul!!!
Vaat nüüd te siis teate, et ma armastan varahommikuid.
Neid käike harrastame me aeg-ajalt senini, kuid nüüd on nende esinemissagedus ajas perekondlikel põhjustel päris harvaks jäänud.
Siis armastan ma veel varasügisesi kargeid hommikuid, kergelt uduseid, väikeste tuuleiilidega, mis kollaseid lehti keerutavad. Ja külmi, vihmaseid pühapäevahommikuid, kui teised alles magavad, aga mina olen juba tule ahju teinud ja see mühiseb seal õdusalt, kohv on valmis ja pannkoogitaigen hakkamas ja raadio mängib vaikselt ja kõik on nii soe ja hubane.
Njah. Arvesse võttes seda, kuidas mulle hommikuti magada meeldib (kuigi ma seda kunsti just Marksi-laadse äärmuseni ei lihvi), on lausa imeline, mismoodi ma neid varahommikuid armastan.
Väikese hajevil kõrvalepõikena - see oli vististi Bulgakov, kes kirjutas: "Kassidel oli hommikune väljanägemine."
Kord reisil olles (õieti oli see küll bussiekskursioon nimega "Baierimaa lossid", kuid ootamatult mõnus selline, sest buss oli vaid kahekümnekohaline ja seltskond seega väike ja lahe) otsustasime hommikul vara pildistama minna. Ööbisime nimelt Oberammergaus, kus rahvas oma majad pilte täis on maalinud, ja meie vaga soov oli seda kunsti jäädvustada nii, et kedagi kõrvalistest jalus ei oleks. Ajasime siis koos paari reisikaaslasega kell pool seitse jalad alla und läksime küla peale. Päike paistis, soe oli, kõik oli trimmis ja traksis ja hambaharjaga läikima löödud ja siis... lõi meile ninna isuäratav saialõhn. Võtsime jälje üles ja hakkasime astuma. Ja jõudsimegi pisut rohkem kui paari tosina sammu järel avatud kohvikuukseni, millel seisis valges põlles isand, kes meile rõemsaste "Grüss Gott!" hõikas ja kutsuvalt viipas. Ega's me siis endale ometi kaks korda viibata lasknud. Ja nii mugisimegi varsti struudlit ja lürpisime piimakohvi. Kell seitse hommikul!!!
Vaat nüüd te siis teate, et ma armastan varahommikuid.
13. sept 2005
Jajah
Eks ta ole. Mulle meenuvad vägisi ajad raamatukogus, kus me vananenud venekeelset kirjandust maha kandes lõbustasime endid kummaliste perekonnanimede ülestähendamisega. Nimekiri tuli kenakesti pikk, kuid ma mäletan vaid esikolmikut. Niisiis:
3. koht - Vodjanoi2. koht - Batmanov
1. koht - Tshjornomordik
Eks ta ole jah, see elukene. No mis sa tahad ära teha, jah.
Aga nüüd tuleb üllatus. Ma nimelt lähen magama. Head ööd.
Ma ei ole mitte kunagi...
...Koduvanast aru saanud. Senini mõtlesin, et see on lihtsalt minu ebasõbraliku ja sallimatu iseloomu viga, aga siis juhtusin kuulma saadet "Litter", kus (laste)kirjanikud rääkisid oma lapsepõlve raamatutest. Pean ausalt tunnistama, et midagi nii naljakat, kui Kiviräha (Kivirähi? Kivirähu? Kivirähki? Sitik võtku seda nimede väntsutamist!) poolt ette loetud lõik rõõmsameelse Koduvana saabumisest talisesse, unisesse Muumimajja, pole ma elus kuulnud. Ja siis selgus tõsiasi, et ka... ähh, puhh, muutume siis ajutiselt familiaarseks ja nimetame tat Andruseks, eks... Andruses on Koduvana-taolised inimesed kogu aeg vastumeelsust tekitanud. Yay! Ma ei olegi imelik!
Aga ausõna, ma'i mõista tüüpe, kellel juba enne kukke ja koitu silm särab peas kut päikene ja kes kuidagi ei suuda mõista, et kõigile ei meeldi ennast hommikul esimese asjana külma lumega üle hõõruda, eksole.
*mõlgutab oravake "Muumitrollist" ajendatud mõtteid*
Aga eks katsuge ära arvata, kes meist tööd ei tee?
(Mis omakorda tuletas mulle meelde kunagi miskist soomekeelsest ajakirjast loetud nalja. Küsimuse all olid nimelt hõimuvellede rahvalikud mängud. Olla neil sihuke: ostavad nemad mitu kasti õlut (soovitavalt Koff'i ja soovitavalt kakskümmend purki per nase), joovad ära. Siis läheb üks seltskonnast ukse taha ja ülejäänud püüavad ära arvata, kes neist ukse taha läks.)
Jaa-jaa, ma jään juba vait.
*kaob omaette torisedes kööki kotlette praadima*
Aga ausõna, ma'i mõista tüüpe, kellel juba enne kukke ja koitu silm särab peas kut päikene ja kes kuidagi ei suuda mõista, et kõigile ei meeldi ennast hommikul esimese asjana külma lumega üle hõõruda, eksole.
*mõlgutab oravake "Muumitrollist" ajendatud mõtteid*
Aga eks katsuge ära arvata, kes meist tööd ei tee?
(Mis omakorda tuletas mulle meelde kunagi miskist soomekeelsest ajakirjast loetud nalja. Küsimuse all olid nimelt hõimuvellede rahvalikud mängud. Olla neil sihuke: ostavad nemad mitu kasti õlut (soovitavalt Koff'i ja soovitavalt kakskümmend purki per nase), joovad ära. Siis läheb üks seltskonnast ukse taha ja ülejäänud püüavad ära arvata, kes neist ukse taha läks.)
Jaa-jaa, ma jään juba vait.
*kaob omaette torisedes kööki kotlette praadima*
Nojah
Ma püüan siin ennegi selgusele jõuda, missugune see Nicole Kidmani muusikaline maitse olla võiks/olema peaks, aga tulutult. Ah. Käigu ja olgu.
Viimane ütlus pärineb ühelt meie kandi (see on siis kunagise "meie kandi") värvikamalt tüübilt hüüdnimega Paltseri-vanamees. Kui Viljandist mööda Riia maanteed Mõisaküla poole sõita, siis üsna pea peale järveotsa silda keerab tee vasakule, Mustla peale. Minu vanavanemate majani on sealt veel umbes pool kilomeetrit. Ja seal teede nurgas asubki vana Paltseri talu. Tolle kunagine peremees, olgu muld talle kerge, töötas Viljandi Leivakombinaadis möldrina ja armastas sageli maailma läbi pudelipõhja silmitseda. Ja rahvasuu teab kõnelda (aga et rahvasuu juttudel tõepõhi all on, selles ei kahtle ju ükski inime, eksole) tema kohta suisa kaht lugu. Esmalt siis see käimine ja olemine, mis meie peres kulutulena levis ja suupäraseks muutus igaski vähe totramas olukorras ära kasutada. Nimelt ei viitsinud Paltseri-vanamees riideid vahetada. Hommikul läks kaine peaga ja puhtalt tööle, õhtul aga tuli sealt, jahune, vahest ka mullane või porine, ja totalisch besoffen. Eks külamammidele tema tuikuv ja tuterdav persoon täistuubit LAZ-bussis kohe kuidagi ei meeldinud, seepärast olid nemad ka taas kord nurinat tõstnud, et määrib teine ja haiseb ja... Mispeale Paltseri-vanamees oli kopsud õhku täis tõmmanud ja mörisenud: "Mida te, eided, vingute. Iga inimene tahab käia ja olla."
Seda juhtunud pealt kuulma ka minu tädi noored kõrvad ja sealt see jutt levima hakkaski.
*oravake mõtleb ja ütleb*
Sellest tuleb siis ju ometi järeldada, et minagi üks rahvasuu looming olen???
Teine mainit isandaga juhtunud lugu aga olla olnud järgmine: hakanud siis Paltseri-vanamees meie peatuses - mis kuni tänapäevani reageerib nimele "Orika" - bussist maha tuikuma, kui bussijuht juba ennetavalt rahvast teavitama hakkas, et "Orikast väljub!" Ja pärast vandus rahvasuu kut üks mees, käsi piiblil, et just siis, kui Paltseri-vanamees uksest välja astunud, hõiganud juht: "Orikas väljub!" Tea nüüd, oli see kogemata, meelega või lihtsalt mõne soovunelm, aga niimoodi räägitakse.
Vot tak vot, vualaa.
Tegelikult on see lausa häbiväärne, mismoodi ma töötegemisest kõrvale hiilin. Raamatumait põrnitseb mind altkulmu, aga mina ei saa ega saa tat tõlkima hakatud, vaid tegelen aiva kõige muuga. Aga nüüd pole enam midagi teha - kõik naerid on koopas ja moorid tares, nii et peab aga hakkama pihta andma. Muidu ei saa see provva tärminiks perakõrd valmis ja siss om jälle üits äda.
Jajah, isand Piibeleht, teil on jumala õigus.
Elu või asi, ma ütlen.
Viimane ütlus pärineb ühelt meie kandi (see on siis kunagise "meie kandi") värvikamalt tüübilt hüüdnimega Paltseri-vanamees. Kui Viljandist mööda Riia maanteed Mõisaküla poole sõita, siis üsna pea peale järveotsa silda keerab tee vasakule, Mustla peale. Minu vanavanemate majani on sealt veel umbes pool kilomeetrit. Ja seal teede nurgas asubki vana Paltseri talu. Tolle kunagine peremees, olgu muld talle kerge, töötas Viljandi Leivakombinaadis möldrina ja armastas sageli maailma läbi pudelipõhja silmitseda. Ja rahvasuu teab kõnelda (aga et rahvasuu juttudel tõepõhi all on, selles ei kahtle ju ükski inime, eksole) tema kohta suisa kaht lugu. Esmalt siis see käimine ja olemine, mis meie peres kulutulena levis ja suupäraseks muutus igaski vähe totramas olukorras ära kasutada. Nimelt ei viitsinud Paltseri-vanamees riideid vahetada. Hommikul läks kaine peaga ja puhtalt tööle, õhtul aga tuli sealt, jahune, vahest ka mullane või porine, ja totalisch besoffen. Eks külamammidele tema tuikuv ja tuterdav persoon täistuubit LAZ-bussis kohe kuidagi ei meeldinud, seepärast olid nemad ka taas kord nurinat tõstnud, et määrib teine ja haiseb ja... Mispeale Paltseri-vanamees oli kopsud õhku täis tõmmanud ja mörisenud: "Mida te, eided, vingute. Iga inimene tahab käia ja olla."
Seda juhtunud pealt kuulma ka minu tädi noored kõrvad ja sealt see jutt levima hakkaski.
*oravake mõtleb ja ütleb*
Sellest tuleb siis ju ometi järeldada, et minagi üks rahvasuu looming olen???
Teine mainit isandaga juhtunud lugu aga olla olnud järgmine: hakanud siis Paltseri-vanamees meie peatuses - mis kuni tänapäevani reageerib nimele "Orika" - bussist maha tuikuma, kui bussijuht juba ennetavalt rahvast teavitama hakkas, et "Orikast väljub!" Ja pärast vandus rahvasuu kut üks mees, käsi piiblil, et just siis, kui Paltseri-vanamees uksest välja astunud, hõiganud juht: "Orikas väljub!" Tea nüüd, oli see kogemata, meelega või lihtsalt mõne soovunelm, aga niimoodi räägitakse.
Vot tak vot, vualaa.
Tegelikult on see lausa häbiväärne, mismoodi ma töötegemisest kõrvale hiilin. Raamatumait põrnitseb mind altkulmu, aga mina ei saa ega saa tat tõlkima hakatud, vaid tegelen aiva kõige muuga. Aga nüüd pole enam midagi teha - kõik naerid on koopas ja moorid tares, nii et peab aga hakkama pihta andma. Muidu ei saa see provva tärminiks perakõrd valmis ja siss om jälle üits äda.
Jajah, isand Piibeleht, teil on jumala õigus.
Elu või asi, ma ütlen.
12. sept 2005
Karla...
...läheb päev-päevalt üha armsamaks ja kenamaks. Temast ähvardab üks ilus kass kasvada. See on ju lausa taevani kisendav ülekohus, et me just tema oleme sunnit küla peale andma. Kahtlustatavasti on teda ka märksa rohkema mõistusega õnnistet kui meie kaht muidusööjat. Kui Marta pisike oli, kutsusin teda putuktoiduliseks lendkassiks hüüdnimega Martõshka, sest ta sõi lausa murettekitava isukusega kärbseid ja sääski ning mängis mängu "Tee majale ring peale, ilma et su käpad põrandat puutuksid, ja katsu seda võimalikult lae lähedalt teha". Sama kiiks pärandus edasi ka Joosepile - too mänguarmastus nimelt - kuid kahjuks on looja õnnistanud teda vene tanki graatsia ning purustusvõimega. Omas peas on ta kindlasti õhkkerge ja lendlev kut liblikas, tegelikkuses aga olen sunnit tema arvele kandma rohkem purunenud nõusid, savist küünlajalgu ja lillepotte, kui Marta ja meie eelmine lemmik Nora (peaaegu kolmeteistkümne aastaseks elanud kolli) iial kahepeale on suutnud teise ilma saata.
Muidugi on ju võimalik, et Karlagi omas peas linnuke on, kuid niipaljukest ma Saatust juba tunnen, et kahtlustada üht pirakat Vingerpussi - niikuinii on kass, kelle me ära anname, kõigiti normaalne ja kiiksudeta olevus.
*ohkab sügavalt südamepõhjast*
Muidugi on ju võimalik, et Karlagi omas peas linnuke on, kuid niipaljukest ma Saatust juba tunnen, et kahtlustada üht pirakat Vingerpussi - niikuinii on kass, kelle me ära anname, kõigiti normaalne ja kiiksudeta olevus.
*ohkab sügavalt südamepõhjast*
Viimasel ajal...
...on J-l kombeks pommitada mind küsimustega stiilis "Kas sina oled mind talvel toitnud?" Näiteks võib ta täiesti lambist korraga uurida: "Kas sina oled aknast välja kukkunud?" või "Kas sina oled mööda lage kõndinud?" Või siis ohkab ja küsib retooriliselt: "Ma ei tea, miks ... (täida lünk suvalise sõnaga) olemas on?" Lisaks on teda huvitama hakanud, misasi on surm ja mis inimestest pärast surma saab. Paar viimast päeva on teda saatnud kindel veendumus, et neist kasvavad muru ja lilled. (Asi, mille kohta ma kohemaid uurimise korraldasin - noh et ega keegi seda talle seletanud ei ole. Ei olnud. Selle peale tuli ta ise, oma nelja-aastase loogikaga.)
Vaat siis, millega laps oma pead vaevab.
Vaat siis, millega laps oma pead vaevab.
11. sept 2005
Niisiis
Ma olen üsna kindlalt plaani võtnud ära vaadata Vanemuise "Võluflööt". Kunagist "Estonias" lavastatud varianti ma vaatama ei jõudnudki. Eks nüüd siis tuleb oma vanad kondid Taaralinna vedada.
Tegelikult peaks sutike teatrite mängukavu nuhkima juba, et selle talve kultuurikava kokku panna - kultorg, nagu ma selles peres juba kord olen. Peab ikka kõrgemat kunsti ka manustama. Ja siis ma mõtlesin, et ühele nelja-aastasele jõngermannile võiks tasapisi ka igasugu muusijunne tutvustama hakata. Ma eeldan, et üks inimeselaps, kelle kindel laupäevakava näeb ette Toompea külastust, et seal sini-must-valget imetleda, on selleks juba parasjagu küps.
Äkki alustaks meremuuseumiga?
Mh. kT helistas just ja teavitas mind, et talle tehti ettepanek seenile sõita. J on ka temaga. Nutt und hala! Miks mina alati kõigest heast ilma pean jääma? On see õiglane? On see aus?
Büüüü-hääää-häääääääääää!
Aga auto saab otsani rahvast täis ja liiatigi on mul täna võigas peavalu, nii et ma siin vaikselt juba giljotiinist unistama olen hakanud. Ja peavaluga minuke on suhteliselt ebasõbralik olevus (sellepärast ma ka oma kodakondsed jalutama saatsin, eksole, aga nemad, kurjadvaimud, sattusid seal tuttava otsa, eksole, ja nüüd sõidavad seenile, eksole!)
See on alatu. Kurjad naljad, Vanaisa.
Aga. Tänu sellele meenus mulle eilne "Keelekõrv", milles Ain Lutsepp luges ette Paul Ariste poolt kirjutet loo, mis ilmus 1966. aastal "Kultuuris ja Elus". Selles räägiti justament seenestamisest ja selle kauni kunsti peensustest und iseärasustest. Täiega nauditav ja muhe kuulamine oli. Kavatsen lähitulevikus külastada oma kunagist leivaandjat (elik praegust Tallinna Ülikooli Akadeemilist Raamatukogu - ohmiskoletuõrjetujubetunimemonstrumküll!!!) ja mainit kirjatüki üles otsida. Ainult et kust ma saaksin Lutsepa, kes seda mulle omal mõnusal moel ette loeks...?
Tänase kummituslaulu pealkirjaks on Tambergi "Kordan sinu nime". Vahelduse mõttes on Mittesoovikontserdist saanud Soovikontsert, aga ma kahtlustan tugevalt, et mitte kauaks. Üksiti tahaksin ma kohutavalt teada, kes selle laulu sõnade autor on, sest see on üks kaunimaid armastuslaule, mida tean. Oo, neid on veel, seda küll - ma mõtlen kodumaist loomingut, mitte muid joodeleid - näiteks Oidi "Ma pean sind südamega kuulama" ja ka Vainu "Ei kunagi", aga esimesena mainit on minu arvates siiski konkurentsitult parim. Ja just Sallo esituses (ega ma tegelikult tea, kas keegi teine seda üldse laulnud ongi). Kahjuks ei mäleta ma ka sõnu rohkem, kui vaid järgnevat:
...nii elav ja soe, nagu laps.
Nagu laps,
keda toidan oma punasest suust,
oma vere ja hingusega toidan,
öeldes sinu nime...
Njah.
Tegelikult peaks sutike teatrite mängukavu nuhkima juba, et selle talve kultuurikava kokku panna - kultorg, nagu ma selles peres juba kord olen. Peab ikka kõrgemat kunsti ka manustama. Ja siis ma mõtlesin, et ühele nelja-aastasele jõngermannile võiks tasapisi ka igasugu muusijunne tutvustama hakata. Ma eeldan, et üks inimeselaps, kelle kindel laupäevakava näeb ette Toompea külastust, et seal sini-must-valget imetleda, on selleks juba parasjagu küps.
Äkki alustaks meremuuseumiga?
Mh. kT helistas just ja teavitas mind, et talle tehti ettepanek seenile sõita. J on ka temaga. Nutt und hala! Miks mina alati kõigest heast ilma pean jääma? On see õiglane? On see aus?
Büüüü-hääää-häääääääääää!
Aga auto saab otsani rahvast täis ja liiatigi on mul täna võigas peavalu, nii et ma siin vaikselt juba giljotiinist unistama olen hakanud. Ja peavaluga minuke on suhteliselt ebasõbralik olevus (sellepärast ma ka oma kodakondsed jalutama saatsin, eksole, aga nemad, kurjadvaimud, sattusid seal tuttava otsa, eksole, ja nüüd sõidavad seenile, eksole!)
See on alatu. Kurjad naljad, Vanaisa.
Aga. Tänu sellele meenus mulle eilne "Keelekõrv", milles Ain Lutsepp luges ette Paul Ariste poolt kirjutet loo, mis ilmus 1966. aastal "Kultuuris ja Elus". Selles räägiti justament seenestamisest ja selle kauni kunsti peensustest und iseärasustest. Täiega nauditav ja muhe kuulamine oli. Kavatsen lähitulevikus külastada oma kunagist leivaandjat (elik praegust Tallinna Ülikooli Akadeemilist Raamatukogu - ohmiskoletuõrjetujubetunimemonstrumküll!!!) ja mainit kirjatüki üles otsida. Ainult et kust ma saaksin Lutsepa, kes seda mulle omal mõnusal moel ette loeks...?
Tänase kummituslaulu pealkirjaks on Tambergi "Kordan sinu nime". Vahelduse mõttes on Mittesoovikontserdist saanud Soovikontsert, aga ma kahtlustan tugevalt, et mitte kauaks. Üksiti tahaksin ma kohutavalt teada, kes selle laulu sõnade autor on, sest see on üks kaunimaid armastuslaule, mida tean. Oo, neid on veel, seda küll - ma mõtlen kodumaist loomingut, mitte muid joodeleid - näiteks Oidi "Ma pean sind südamega kuulama" ja ka Vainu "Ei kunagi", aga esimesena mainit on minu arvates siiski konkurentsitult parim. Ja just Sallo esituses (ega ma tegelikult tea, kas keegi teine seda üldse laulnud ongi). Kahjuks ei mäleta ma ka sõnu rohkem, kui vaid järgnevat:
...nii elav ja soe, nagu laps.
Nagu laps,
keda toidan oma punasest suust,
oma vere ja hingusega toidan,
öeldes sinu nime...
Njah.
10. sept 2005
Mul on...
...hiiglama kahju, et armas looja ei ole mind õnnistanud erilise kujutlusvõime ja kirjutamisoskusega. Muidu hakkaksin ma hommepäev kirjaneitsiks. Kui ma kuulan kT mälestusi Tartus A tänaval asunud ühiskorteris möödunud lapsepõlvest, siis tahaksin otsemaid hanesulge pihku krabada, kuid jah... Ma kardan, et selle värvika seltskonna kirjeldamiseks, kellega nad praeguse Kp esimest korrust jagasid, on minu võimed enam kui viletsad.
(Mõnikord mõtlen ma, et mis see tõlkiminegi muud on, kui üks paras kiibitsemine. Pandagu nüüd hästi tähele, et ma ei tee siin üldistusi, eksole.)
Kord näiteks kostis naabertoast, kus elas isand hüüdnimega Kuju, parajalt vali jõmakas. Hiljem selgus, et mainit isand oli otsustanud vanadusest kummi tõmbunud heeringakarbist vabaneda sel teel, et ajas selle ahju. Eks te ise suudate tagajärgi ette kujutada. Ahi jäi õnneks enam-vähem terveks ja muu elamine ka, ainult ahjuuks lendas eest ära.
Rääkimata "veristest öödest", mida korraldas teises naabertoas elav natuke lihtsameelne joodikust naisterahvas (kelle kurb saatus oli aastaid hiljem peaaegu tundmatuna Emajõe luhalt leitud saada). Eks ta oli kuulnud, et langetõbisel tuleb hambad laiali kangutada, ja asus aga puulusika vart appi võttes asja kallale...
Seda vastastike kaebe- ja sõimukirjade jätmist ühisköögi lauale, mida eelmainit kaks isikut harrastasid. Neid ühiskorteri rõõme ja muresid. Ja neid poistekamba mänge, mida naabertänavate "vaenuleerid" korraldasid.
Mul on tõepoolest kahju, et ma ei oska kirjutada.
(Mõnikord mõtlen ma, et mis see tõlkiminegi muud on, kui üks paras kiibitsemine. Pandagu nüüd hästi tähele, et ma ei tee siin üldistusi, eksole.)
Kord näiteks kostis naabertoast, kus elas isand hüüdnimega Kuju, parajalt vali jõmakas. Hiljem selgus, et mainit isand oli otsustanud vanadusest kummi tõmbunud heeringakarbist vabaneda sel teel, et ajas selle ahju. Eks te ise suudate tagajärgi ette kujutada. Ahi jäi õnneks enam-vähem terveks ja muu elamine ka, ainult ahjuuks lendas eest ära.
Rääkimata "veristest öödest", mida korraldas teises naabertoas elav natuke lihtsameelne joodikust naisterahvas (kelle kurb saatus oli aastaid hiljem peaaegu tundmatuna Emajõe luhalt leitud saada). Eks ta oli kuulnud, et langetõbisel tuleb hambad laiali kangutada, ja asus aga puulusika vart appi võttes asja kallale...
Seda vastastike kaebe- ja sõimukirjade jätmist ühisköögi lauale, mida eelmainit kaks isikut harrastasid. Neid ühiskorteri rõõme ja muresid. Ja neid poistekamba mänge, mida naabertänavate "vaenuleerid" korraldasid.
Mul on tõepoolest kahju, et ma ei oska kirjutada.
9. sept 2005
(sügav...köh-köh...ohe)
Jätkuvalt tõbine. Jätkuvalt urri-meeleolus. Kas tuleb jaht või ei tule, ma küsin? Kui kaua kallid külalised peavad veel kannatama?
Ahh.
Tänase Mittesoovikontserdi esinejaid on suisa kaks. Soleerima kipub Tanel Padar, kes joodeldab midagi unistusest, kuid talle sekundeerib erakordse järjekindlusegaTõnis Mägi omaloodud heliteosega "Koit". Ega's midagi, vaatame, kumb peale jääb. Minul antud hetkel eelistused puuduvad.
Teeks midagi... või lööks kedagi...? (allikas: tundmatuks jääda eelistav klassivend - mitte ei mäleta, kes nimelt).
Ah, ega ma tegelt nii kuri olegi. Aga neil aegul, kui ma köhin peaaegu vahetpidamata ja nina jookseb sirinal kut mahlakask, on mul tavaliselt väga raske eneses leebe rahulolu nooti tabada. Tahaks rahus olla, aga toimetused tahavad toimetamist. Ja siis meenuvad millegipärast igasugu ütlused stiilis "hallvanakesed üheskoos - hammusta ja löö".
J jäi ka täna lasteaiast koju. Vedeleb ristseliti tugitoolis ja imetleb kaht laeva, mis ta eile armastavalt vanatädilt kingiks sai. Ta ei jäänud eile sellepärast isegi õigel ajal magama mitte, sest oli nii elevil - ikkagi purjekas ja kalapüügilaev!
J nimelt on meil täielikult m-e-r-e-a-i-k-e. Ja ka laevahaige.
Lõpetuseks katke meie vestlusest eile hommikul teel lasteaeda:
J: "Tead, see oli nii. [...] (minu kõrvadele kuulmatu pobin) arvas, et "Haabersti Citymarket - ei, minule see enam ei meeldi. Ahhaa! Rrrimi Hhhypermarrrrrrket! Paneme selle!" Ja pandigi."
Mina: "Kes arvas?"
"Soomlane!" röögatas mu silmatera tsentuuriolikul häälel üle marsa.
Vot tak vot, vualaa.
Ahh.
Tänase Mittesoovikontserdi esinejaid on suisa kaks. Soleerima kipub Tanel Padar, kes joodeldab midagi unistusest, kuid talle sekundeerib erakordse järjekindlusegaTõnis Mägi omaloodud heliteosega "Koit". Ega's midagi, vaatame, kumb peale jääb. Minul antud hetkel eelistused puuduvad.
Teeks midagi... või lööks kedagi...? (allikas: tundmatuks jääda eelistav klassivend - mitte ei mäleta, kes nimelt).
Ah, ega ma tegelt nii kuri olegi. Aga neil aegul, kui ma köhin peaaegu vahetpidamata ja nina jookseb sirinal kut mahlakask, on mul tavaliselt väga raske eneses leebe rahulolu nooti tabada. Tahaks rahus olla, aga toimetused tahavad toimetamist. Ja siis meenuvad millegipärast igasugu ütlused stiilis "hallvanakesed üheskoos - hammusta ja löö".
J jäi ka täna lasteaiast koju. Vedeleb ristseliti tugitoolis ja imetleb kaht laeva, mis ta eile armastavalt vanatädilt kingiks sai. Ta ei jäänud eile sellepärast isegi õigel ajal magama mitte, sest oli nii elevil - ikkagi purjekas ja kalapüügilaev!
J nimelt on meil täielikult m-e-r-e-a-i-k-e. Ja ka laevahaige.
Lõpetuseks katke meie vestlusest eile hommikul teel lasteaeda:
J: "Tead, see oli nii. [...] (minu kõrvadele kuulmatu pobin) arvas, et "Haabersti Citymarket - ei, minule see enam ei meeldi. Ahhaa! Rrrimi Hhhypermarrrrrrket! Paneme selle!" Ja pandigi."
Mina: "Kes arvas?"
"Soomlane!" röögatas mu silmatera tsentuuriolikul häälel üle marsa.
Vot tak vot, vualaa.
8. sept 2005
Täieline deja vu
Kunagi, kui ma olin veel noor ja õrnade säärtega, tabas üht mu tuttavat sama saatus. Korjas temagi siis küla pealt oma kuus hingekest kokku - minu sealhulgas, eksole - ja vedas meid kohale.
Ei, potte-panne seal ei olnud, aga meile üritati selgeks teha, et igatahes ootab meid kõiki lahutus ja ähvardab laste pätistumine und piimakarja ahtraksjäämine, kui me kohemaid poole hinnaga ei osta endale lambanahkseid toasusse, patju, tekke, koeraveste, istmekatteid autosse, läkiläkisid ja labakindaid. Eriti suur õnn pidi saabuma meie õuedele siis, kui me vooderdame lambanahkadega ka oma tualetipotid ja katame igaks juhuks ka elutubade laed. Soovitavalt kalasabamustris. Võimisiganes.
Millegipärast tekkis mul praegu äraütlemata võimas tung lõpetada tänane sissekanne sõnadega: "Oo, valge täi, sinna majja käi!"
7. sept 2005
Oi ermerm!
Hakkasin ma siis täna huvi pärast uurima, mida kT eile Tartu Lõunakeskusest kokku ostis, eksole. Ja olge lahked:
kodune singis (?)
joogijog mang (??)
seaseljafil.d (???)
naturaalne vi (????)
Aga eriti ärevaks tegid mind kolm ühikut salapärast kohupiim kiss'i.
Ja nüüd on mul küsimus: kui ma joon mangi-nimelist joogijog'i, kas ma hakkan siis tähtkujusid nägema? Või saab mulle kogu tulevik ilmselgeks ja ma võin asuda tööle Delfi oraaklina?
Ja ikkagi - mida nad ehitavad sinna aia taha???
kodune singis (?)
joogijog mang (??)
seaseljafil.d (???)
naturaalne vi (????)
Aga eriti ärevaks tegid mind kolm ühikut salapärast kohupiim kiss'i.
Ja nüüd on mul küsimus: kui ma joon mangi-nimelist joogijog'i, kas ma hakkan siis tähtkujusid nägema? Või saab mulle kogu tulevik ilmselgeks ja ma võin asuda tööle Delfi oraaklina?
Ja ikkagi - mida nad ehitavad sinna aia taha???
Kuidagi...
...nõmedaks kisub see asi viimasel ajal. Ma pean minema ja ümber kasvama. Muidu hakkab see juba kõlama nagu ühe Peep (või on see Beep?) Shop Boysi loo refrään: "Olen tark, olen vaba, olen ilus, olen rabav, olen kategooriline, natuke retooriline..."
Und nii edasi.
*häbeneb natuke*
P. S. Seoses minu tervisliku seisukorraga meenus mulle kunagi kusagil silma jäänud soomekeelne seletus lühendile DVD - Duha Vaikeuttaa Dukkubista. Dii see buide oddgi.
Und nii edasi.
*häbeneb natuke*
P. S. Seoses minu tervisliku seisukorraga meenus mulle kunagi kusagil silma jäänud soomekeelne seletus lühendile DVD - Duha Vaikeuttaa Dukkubista. Dii see buide oddgi.
Otsus
Ma olen kindlalt otsustanud kiiremas korras läbi lugeda kolm põhjapanevat kirjandusteost: Karlssoni-lood, "Karupoeg Puhhi" ja "Muumitrolli". Mitte ilmtingimata just selles järjekorras. Aga igatahes raudpolt.
Kas saab lõpuks tuju heaks või ei saa???
Kas saab lõpuks tuju heaks või ei saa???
Irin, irin ja veelkord irin
Ilmselt on see kõik üks Tühi Töö Ja Tähenärimine, aga:
1. Inimesed võiksid endale selgeks teha, mis vahe on sõnadel "abonent" ja "abonement".
2. Inimesed võiksid endale selgeks teha, mis vahe on sõnadel "kostma" ja "kostuma".
3. Inimesed võiksid endale selgeks teha, mis vahe on sõnadel "asjalik" ja "asine".
Tänase päeva "pärl": manjakk. Sellest tulenev küsimus: kas ühes teatud kirjastuses eksisteerib keeletoimetaja? Ja kui eksisteerib, siis MIKS TA OMA TÖÖD EI TEE???
Täiesti teemaväliselt meenus mulle kunagi "Liivimaa Kroonikast" loetud lause, mis senini minu südames kaheselt mõistetavate lausete seas konkurentsitut esikohta evib: "Peksa sai ka lõbutüdruku all oodanud turvamees."
Ma lähen ja õpin ise keeletoimetajaks. Vot tak vot, vualaa.
*turtsub oravake*
A propos, millise diagnoosi alla see käib, kui inimene ennast oravaks hakkab pidama???
1. Inimesed võiksid endale selgeks teha, mis vahe on sõnadel "abonent" ja "abonement".
2. Inimesed võiksid endale selgeks teha, mis vahe on sõnadel "kostma" ja "kostuma".
3. Inimesed võiksid endale selgeks teha, mis vahe on sõnadel "asjalik" ja "asine".
Tänase päeva "pärl": manjakk. Sellest tulenev küsimus: kas ühes teatud kirjastuses eksisteerib keeletoimetaja? Ja kui eksisteerib, siis MIKS TA OMA TÖÖD EI TEE???
Täiesti teemaväliselt meenus mulle kunagi "Liivimaa Kroonikast" loetud lause, mis senini minu südames kaheselt mõistetavate lausete seas konkurentsitut esikohta evib: "Peksa sai ka lõbutüdruku all oodanud turvamees."
Ma lähen ja õpin ise keeletoimetajaks. Vot tak vot, vualaa.
*turtsub oravake*
A propos, millise diagnoosi alla see käib, kui inimene ennast oravaks hakkab pidama???
6. sept 2005
Great
Just see mul veel puudus. Kaks tundi oma deprekas sõbrannat lohutada. Aitab. Edaspidi olen õel, vastik ja südametu. Ja kaotan ära need vähesedki empaatiavõime riismed, millega looja mind on õnnistanud.
PALUN JÄTKE MIND RAHULE!!!
Ma tahan rahulikult haige olla. Minge palun ära.
*on tige kut herilane, õel, kurb ja triiki täis üle ääre loksuvat enesehaletsust*
No teate, mida. Mulle on see ka aeg-ajalt lubatud, eksole. Ja palun peske mu saba puhtaks - see ei ole taskurätt, kuigi te näikse nii arvavat.
Edaspidi konsultatsioone ei toimu. Abiks pole isegi mitte veresugulus minuga. Kõik. Finis.
PALUN JÄTKE MIND RAHULE!!!
Ma tahan rahulikult haige olla. Minge palun ära.
*on tige kut herilane, õel, kurb ja triiki täis üle ääre loksuvat enesehaletsust*
No teate, mida. Mulle on see ka aeg-ajalt lubatud, eksole. Ja palun peske mu saba puhtaks - see ei ole taskurätt, kuigi te näikse nii arvavat.
Edaspidi konsultatsioone ei toimu. Abiks pole isegi mitte veresugulus minuga. Kõik. Finis.
Eks ta ole jah
Mõtlesin siin, et milleks on vaja bloogi pidada. Minu härmatanud aju jõudis järeldusele, et antud hetkel vajan ma seda selleks, et tunda, kui Suur, Tark ja Andekas ma ikka olen, mis sest, et evin kirjanduse suhtes kräppi maitset.
Aga kui ma veel kunagi peaksin mõne Teatud Daami poolt (või ka kellegi teise poolt) tõlgitud Dontsova kätte võtma, siis PALUN TEID, LASKE MIND MAHA!!!
Mis siis, et minu arvamus on veel tähtsusetum kui linnukakk Universumiga võrreldes.
*mõtleb lolli moodi masendunud oravake*
Nii. Ja nüüd ma hakkan nutma.
Aga kui ma veel kunagi peaksin mõne Teatud Daami poolt (või ka kellegi teise poolt) tõlgitud Dontsova kätte võtma, siis PALUN TEID, LASKE MIND MAHA!!!
Mis siis, et minu arvamus on veel tähtsusetum kui linnukakk Universumiga võrreldes.
*mõtleb lolli moodi masendunud oravake*
Nii. Ja nüüd ma hakkan nutma.
Ja jätkub täie hooga
1. Tom Cruiz.
2. Winnie Puhh (miks mitte Vinni Pooh???)
3. Cherchez la famme.
Rohkem Ei Ole Mul Midagi Lisada.
2. Winnie Puhh (miks mitte Vinni Pooh???)
3. Cherchez la famme.
Rohkem Ei Ole Mul Midagi Lisada.
No hakkab peale!
Saan mina vaevalt raamatu lahti lüüa, kui juba hakatakse "õnnistama". Tänase päeva pärl on "moekunstnik Sony Rikell".
Mina tean Sonja Rykieli, aga noh, see ka mõni teadmine nüüd või asi.
Mina tean Sonja Rykieli, aga noh, see ka mõni teadmine nüüd või asi.
Tegelikult...
...on see põdemine isegi hea. kT viis J lasteaeda ja E toob ta sealt ära, mis tähendab mulle tervet pikka päeva mittemidagitegemist - s.t. õieti küll tegelemist asjadega, mis mulle meeldivad. (Niivõrd, kuivõrd kumisev kuppel mul neid asju nautida lubab.) Igatahes kavatsen J kampsunivarrukad lõpuni kudeda ja siis vaatan, kas teen ehk täna kogu kupatuse valmis ka.
Aga vilets on ikkagi, kui härmatis ajukäärude vahel uitab (noh et cold in the head, või kuidas see kõlaski.)
*aevastab... ja aevastab veelkord*
Elu või asi. Äkki lähen hoopis voodisse, loen, kuulan head muusikat ja tukastan vahepeal?
Nutt und hala!!!
*aevastab kolmaski kord*
Aitab.
Aga vilets on ikkagi, kui härmatis ajukäärude vahel uitab (noh et cold in the head, või kuidas see kõlaski.)
*aevastab... ja aevastab veelkord*
Elu või asi. Äkki lähen hoopis voodisse, loen, kuulan head muusikat ja tukastan vahepeal?
Nutt und hala!!!
*aevastab kolmaski kord*
Aitab.
5. sept 2005
No... köh-köh... tnt küll!
Kui siin kõik muudkui aga kirjutavad, mida neil on, siis mina kirjutan ka. Mul on kurk valus, mul on nohu ja mul on paha olla. Nii see läheb, kui septembrikuus õhtusel ajal bussi peale joosta, juuksed niisked peas.
*luristab nina*
Vabandust.
*lahkub, et sooja teki alla pugeda, Fervex naha vahel ja salvrätipakk kaisus*
*luristab nina*
Vabandust.
*lahkub, et sooja teki alla pugeda, Fervex naha vahel ja salvrätipakk kaisus*
4. sept 2005
Numa'itiako'e
Flat voice? Misasi see on? Lame hääl? Lausik hääl? Siruliolev hääl? Ärahinganud hääl? Pankrotis hääl? Ilmselt siiski loid või elutu hääl. Aga see pole päris see. Paremini sobiks "ilmetu". Kas "loid" on sama, mis "ilmetu"?
Alusta, eksole, oma tööd sihukese küsimusega, eksole. Nõme, eksole. Ja mõttetu, eksole.
Aga. Esimene detsember pole mitte mägede taga ja minul peab seks ajaks 418 lehekülge tõlgitud olema. Kökimöki, ütlete? Ilmselt küll, kui muid kohustusi ei oleks.
Ja siis lisandub esimeseks märtsiks veel 475 lehekülge. Yay.
Ei. Jääb ära. Töö ootab.
Alusta, eksole, oma tööd sihukese küsimusega, eksole. Nõme, eksole. Ja mõttetu, eksole.
Aga. Esimene detsember pole mitte mägede taga ja minul peab seks ajaks 418 lehekülge tõlgitud olema. Kökimöki, ütlete? Ilmselt küll, kui muid kohustusi ei oleks.
Ja siis lisandub esimeseks märtsiks veel 475 lehekülge. Yay.
Ei. Jääb ära. Töö ootab.
Jess!
Nagu praegu raadiumi vahendusel teada võis saada, saavutas TÜ kammerkoor Bergenis toimunud muusikafestivalil vaimulike laulude kategoorias esikoha. Way to go, polaarkaru!
Whoooooa!
Pidage hoogu! Asi kisub ikka päris jaburaks kätte ära. Mõnele inimesele on ikka täpselt teada, miks Katrina New Orleansi linna laastama tormas. Kuna järjekordselt linkida ei õnnestunud, refereerin:
Who’s to Blame?
Hurricanes Don’t Just Happen
When a natural disaster strikes, the American Taliban swings into action. Before the hungry are fed, before the homeless are housed, before the sick are made well, chubby little fingers must be pointed. Disasters of biblical proportions don’t just happen. From Noah’s Flood to the destruction of Sodom and Gomorrah to Hurricane Katrina, natural disasters are God’s way of expressing his displeasure with his wayward creation.
But who, exactly, is God displeased with now? Who is to blame for Katrina? This is a survey of likely suspects.
THE GAYS
The first bodies hadn’t even bobbed to the surface before a conservative Christian organization, Repent America, pointed a finger at gays and lesbians. While the states that took the direct hit from Katrina—Alabama and Mississippi—aren’t exactly known as gay meccas, the city of New Orleans does have a large gay community. Even worse, the city was about to play host to “Southern Decadence,” the gay answer to a decidedly decadent heterosexual shindig called “Mardi Gras.”
[...]
ABORTION
Columbia Christians for Life (CCFL) blamed abortion. Satellite photos taken of Hurricane Katrina just as it struck the Gulf Coast provided the proof: “The image of the hurricane,” the CCFL wrote in an e-mail, “with its eye already ashore at 12:32 p.m. Monday, August 29, looks like a fetus… [...]
ALLAH
Muhammad Yousef Al-Mlaifi, director of the Kuwaiti Ministry of Endowment’s research center, blamed Allah. [...]
ANNE RICE
One can only celebrate, and profit from, the “dark arts” for so long before one brings God’s wrath down upon one’s head. Anne Rice, who hasn’t written a single decent book during her interminably long career, may have brought Katrina’s epic destruction to the city she has celebrated in her novels about vampires, witches, mummies, and more vampires. Paganism, homosexuality, the “goth” way of life—these dissolute lifestyles have been promoted and glamorized in Rice’s fiction, inspiring scores of dweebish teens to turn away from more wholesome pursuits. Frankly, we’re surprised God didn’t level the city after "Violin" was published.
THE NEW ORLEANS SAINTS
The thought of a professional sports franchise being the cause of a horrendous natural disaster sounds far-fetched, but consider these unholy facts: The New Orleans Saints have won just ONE playoff game in their 39 years of existence. [...]
THE SIMPSONS
How did New Orleans, a den of sin and vice for 300 long years, manage to escape God’s wrath for so long? It’s possible that God, with so much on his hands, was unaware of Mardi Gras, Southern Decadence, Girls Gone Wild, and foot-long margaritas until relatively recently. What brought New Orleans’s sinful status to the attention of our vengeful God ? Could it have been an episode of the long-running animated hit The Simpsons?[...]
NATURAL CAUSES
Or maybe, just maybe, Katrina’s overwhelming destruction can be blamed on a tropical disturbance[...]
Maybe that was it.
Who’s to Blame?
Hurricanes Don’t Just Happen
When a natural disaster strikes, the American Taliban swings into action. Before the hungry are fed, before the homeless are housed, before the sick are made well, chubby little fingers must be pointed. Disasters of biblical proportions don’t just happen. From Noah’s Flood to the destruction of Sodom and Gomorrah to Hurricane Katrina, natural disasters are God’s way of expressing his displeasure with his wayward creation.
But who, exactly, is God displeased with now? Who is to blame for Katrina? This is a survey of likely suspects.
THE GAYS
The first bodies hadn’t even bobbed to the surface before a conservative Christian organization, Repent America, pointed a finger at gays and lesbians. While the states that took the direct hit from Katrina—Alabama and Mississippi—aren’t exactly known as gay meccas, the city of New Orleans does have a large gay community. Even worse, the city was about to play host to “Southern Decadence,” the gay answer to a decidedly decadent heterosexual shindig called “Mardi Gras.”
[...]
ABORTION
Columbia Christians for Life (CCFL) blamed abortion. Satellite photos taken of Hurricane Katrina just as it struck the Gulf Coast provided the proof: “The image of the hurricane,” the CCFL wrote in an e-mail, “with its eye already ashore at 12:32 p.m. Monday, August 29, looks like a fetus… [...]
ALLAH
Muhammad Yousef Al-Mlaifi, director of the Kuwaiti Ministry of Endowment’s research center, blamed Allah. [...]
ANNE RICE
One can only celebrate, and profit from, the “dark arts” for so long before one brings God’s wrath down upon one’s head. Anne Rice, who hasn’t written a single decent book during her interminably long career, may have brought Katrina’s epic destruction to the city she has celebrated in her novels about vampires, witches, mummies, and more vampires. Paganism, homosexuality, the “goth” way of life—these dissolute lifestyles have been promoted and glamorized in Rice’s fiction, inspiring scores of dweebish teens to turn away from more wholesome pursuits. Frankly, we’re surprised God didn’t level the city after "Violin" was published.
THE NEW ORLEANS SAINTS
The thought of a professional sports franchise being the cause of a horrendous natural disaster sounds far-fetched, but consider these unholy facts: The New Orleans Saints have won just ONE playoff game in their 39 years of existence. [...]
THE SIMPSONS
How did New Orleans, a den of sin and vice for 300 long years, manage to escape God’s wrath for so long? It’s possible that God, with so much on his hands, was unaware of Mardi Gras, Southern Decadence, Girls Gone Wild, and foot-long margaritas until relatively recently. What brought New Orleans’s sinful status to the attention of our vengeful God ? Could it have been an episode of the long-running animated hit The Simpsons?[...]
NATURAL CAUSES
Or maybe, just maybe, Katrina’s overwhelming destruction can be blamed on a tropical disturbance[...]
Maybe that was it.
3. sept 2005
Appi
No mida ma teen? Karlutt on nii laheda idu-hiinlase näuga ja armastab mu õlal magada, nina minu lõua alla topitud. No kuidas ma annan ta ära? Lisaks on ta väga kena, üldse mitte süsimust, vaid tume-tumehall mustade vöötidega. Valget on ainult parema esikäpa varbaotste ja pisikese halliseguse maniski jagu, lisaks veel käppadel pikk valge oraskarv.
Aga ära me peame ta andma. Esiteks on Karla auväärt ema ja vanem vend mõlemad juba piisavalt napakad, kolmandat kiiksuga kassi meie elamine vastu võtta ei suuda. Liiatigi on lausa imeasi, kui palju kaks kassi endale toitu sisse suudavad ajada. Ja oleks siis, et nad sellega kosuksid. Oo ei. Joosep on sihuke siresääreline noorsand, et aina vaata ja imesta, Martast aga pole arugi saada, kas ta istub süles või ei - on selline pisike kreo.
Teiseks: väga suur ja vastik kassidega kaasnev nuhtlus on puugid. Joosep on vähemalt valge, tema karvadest paistavad need jälkused välja - tänagi ajasin kaks tükki ahju. Aga Marta pealt pole miskit näha. Ja alles ma nokkisin J-lt ühe põlveõndlast ära. Nii et see ei lähe mitte.
Kes tahab kassi???
Aga ära me peame ta andma. Esiteks on Karla auväärt ema ja vanem vend mõlemad juba piisavalt napakad, kolmandat kiiksuga kassi meie elamine vastu võtta ei suuda. Liiatigi on lausa imeasi, kui palju kaks kassi endale toitu sisse suudavad ajada. Ja oleks siis, et nad sellega kosuksid. Oo ei. Joosep on sihuke siresääreline noorsand, et aina vaata ja imesta, Martast aga pole arugi saada, kas ta istub süles või ei - on selline pisike kreo.
Teiseks: väga suur ja vastik kassidega kaasnev nuhtlus on puugid. Joosep on vähemalt valge, tema karvadest paistavad need jälkused välja - tänagi ajasin kaks tükki ahju. Aga Marta pealt pole miskit näha. Ja alles ma nokkisin J-lt ühe põlveõndlast ära. Nii et see ei lähe mitte.
Kes tahab kassi???
Jätkuvalt...
...kummalisi hommikusi avastusi. Nimelt nuhkisin noid kummastusi, kes mu bloggi eksima on hakanud, ja leidsin sealt sihandse värgi. Päris omapärane asi - horror blog.
Mul on kõht tühi.
Mul on kõht tühi.
Sina armas Mooses!
Nojah, kui vanainime ikka varahommikul lolliks läheb, on ka tagajärjed kiired tulema. Topid oma nina igale poole ja ongi käes. Kuna linkida ei õnnestunud, refereerin.
Küsimus: Tahaks midagi sügavama sisuga raamatut, milles käsitletaks elu pahupooli ja inimese kujunemist. Klassika valdkonnast ma mõtlen.
Vasus: nt. alkeemik, beautiful mind, the red tent ja siis Da Vinci Code
Allikas: DW foorum "Soovita head etendust-raamatut".
Jah, tunnistan ausalt üles, et ma aeg-ajalt käin seal. Ja kui tsiteerida üht minu lemmikut August Kitzbergi, siis "See oli nüüd kibe karistus ja jalapealtpealt pahateo kannul".
Huh. Õnneks hakkas praegu Bonzo laulma.
Küsimus: Tahaks midagi sügavama sisuga raamatut, milles käsitletaks elu pahupooli ja inimese kujunemist. Klassika valdkonnast ma mõtlen.
Vasus: nt. alkeemik, beautiful mind, the red tent ja siis Da Vinci Code
Allikas: DW foorum "Soovita head etendust-raamatut".
Jah, tunnistan ausalt üles, et ma aeg-ajalt käin seal. Ja kui tsiteerida üht minu lemmikut August Kitzbergi, siis "See oli nüüd kibe karistus ja jalapealtpealt pahateo kannul".
Huh. Õnneks hakkas praegu Bonzo laulma.
Ikka nii
Saada mees varahommikul kodust minema ja uni ka läind! No mida ma teen nüüd??? Kuulan raadiot ja niplan pitsi??? Ebanormaalne. Selmet mõnuga laupäevahommikusse põõnata. Põnni pole, meest pole - mida sa hing veel ihkad või umbes nii. Aga ei! Inimene kohe PEAB lolliks minema.
Tnt!
Eks ma hakka siis lehti lugema.
Einojumalaeestmaütlen.
Tnt!
Eks ma hakka siis lehti lugema.
Einojumalaeestmaütlen.
2. sept 2005
Aga nüüd...
...lähen ma pitsarulle küpsetama. Ma ei mäleta enam, kustkohast ma selle idee virutasin, aga igatahes käib nende tegemine nii, et tuleb kokku keerata üks keskmise suurusega pärmitaigen. Kuni see kerkib, hakkida peeneks sink ehk keeduvorst, karbitäis värskeid shapinjone (meeldivam muidugi oleks, kui eviksite näiteks kukeseeni vmt), üks pisike koti- ehk purgitäis oliive, siis veel mõned Mari näritud kurgid und paprikat kaun-poolteist. Ja kui maitse eelistab, siis natukene purustet või hakit ananassi. Kogu see kompott tuleks veel ketshupiga ära segada (vajadusel lisada veel teelusikatäis-paar suhkrut, kui liiga hapu saab) ja saadud mögin lahtirullitud taignale määrida. Siis taigen rulli ja naks-naks terava noaga saiakesed lõigata - nii umbes 2-3 cm laiuselt. Laduda need ahjuplaadile (kui kannatust jätkub, lasta veidi kerkida ka), puistata üle riivjuustuga ja panna ahju.
Ma tahan kuulda, kas keegi teist pärast seda rääkida suudab - ilma keeleta on seda raske teha.
Bon appetit!
*see oli siis oravakese katsetus toidublogide vallas*
Ma tahan kuulda, kas keegi teist pärast seda rääkida suudab - ilma keeleta on seda raske teha.
Bon appetit!
*see oli siis oravakese katsetus toidublogide vallas*
Ja mõnus lugemine
Mulle on läbi aegade meeldinud Heinrich Dawid Rosenstrauchi ainumas üllitis nimega "Elumere laenetel". Leidsin selle jälle oma raamaturiiulist üles ja hakkasin lugema. Ikka täiega nauditav tegevus!
Eks arvake ise!
Nagu üleüldiselt teada, ei ole kõrgest kukkumine iseenesest ülepea mitte kardetav, vaid just äkiline seismajäämine, siis kui inimene jälle maaga kokku puutub. Just see võib kukkujale vigadust saata, nagu nüüd ka Robertist oodata võis.
Ta healitses koledaste, lükkas söömalaua jalaga ümber, et see valusaste don Rabalendo suure varba peale kukkus. Ka don Rabalendo healitses koledaste ja pillas ehmatusega oma pistoli maha.
Muhvi ehmatas nõnda hirmsaste ära, et ta midagi lausuda ei võinud. Tema silmad läksivad päratu suureks ja need vahtisivad täieste mõistmata herra Kruustangile otsa, nõnda et see arvas ennast kahe pesemata alus-tassi sisse vaatavat.
Eks arvake ise!
Nagu üleüldiselt teada, ei ole kõrgest kukkumine iseenesest ülepea mitte kardetav, vaid just äkiline seismajäämine, siis kui inimene jälle maaga kokku puutub. Just see võib kukkujale vigadust saata, nagu nüüd ka Robertist oodata võis.
Ta healitses koledaste, lükkas söömalaua jalaga ümber, et see valusaste don Rabalendo suure varba peale kukkus. Ka don Rabalendo healitses koledaste ja pillas ehmatusega oma pistoli maha.
Muhvi ehmatas nõnda hirmsaste ära, et ta midagi lausuda ei võinud. Tema silmad läksivad päratu suureks ja need vahtisivad täieste mõistmata herra Kruustangile otsa, nõnda et see arvas ennast kahe pesemata alus-tassi sisse vaatavat.
Herra Kruustangi sees tõusis tormilise uhkuse tundmus, et tema nii nobedaste hirmsa mõrtsuka kinni võtnud ning tema oma ootamata küsimisega psükologikaliselt ehk hingeteaduse alusel ju täieste pehmitanud oli.
"Mina ei ole ealeski ei Paali ega Bukki, liiategi veel Paalbukki tundnud, veel vähem teda ähvardanud või kerge ehk raske asjaga sootumaks maha löönud."
Sügav kummardus Juhan Peeglile.
Ikka täiega...
...ruulib see nostalgii viimasel ajal. Eksole, kõnnin mina pahaaimamatult E residentsi poole, eksole, ja korraga satun ninapidi vastamisi oma endise inglise keele õpetajaga, keda ma viimati nägin lõpuaktusel seitseteist aastat tagasi. Seda ma tean, et ta on pensionile jäänud ega õpeta enam, aga tema vanust on küll võimatu kindlaks teha. Juba toona oli ta mõnusalt krimpsus ja armastas oma juukseid roosakaks toonida. Sellest harrastusest pole ta siiani loobunud ja näeb endiselt mõnus välja.
Oo jaa. Olid ajad. Eriti on mulle meelde jäänud üks ? nädalapäev, mis juhtus üksiti olema jõululaupäev. Meil oli esimene tund inglise keel ja õpetajaga sai kokku lepitud, et tuleme veidi varem kooli. Meie rühma kaks meessoo esindajat olid ennast ületades glasuuriga piparkooke küpsetanud ja tüdrukutekamp tegi võileibu ja kohvi. Ja siis me istusime seal koos õpetajaga küünlavalgel ja akna taga sadas laia lund. Kuna nii õpetaja abikaasa (kes aastaid hiljem hukkus "Estonial") kui poeg olid kirikuõpetajad, siis arutasime temaga niisama usu teemadel. Ühe kuueteistkümneaastase inimlapse jaoks oli see huvitav ja suur asi - kui arvestada, et aastaarvuks kirjutati toona 1985.
Ega meil nüüd pikalt rääkida õnnestunud - ikka kiiruga, et kuidas läheb ja millega tegeled ja... Lisaks lubadus mõnikord läbi astuda. Seda ma ilmselt ka teen, sest ta on ikkagi üks minu kahest lemmikõpetajast - teisega, meie keskkooliaegse klassijuhatajaga, ei saa ma juba ammu rääkida, sest teda ei ole enam.
Kuidagi kurvaks kisub see tänane jutt. Lõpetan parem, enne kui päriselt vesiseks läheb.
Oo jaa. Olid ajad. Eriti on mulle meelde jäänud üks ? nädalapäev, mis juhtus üksiti olema jõululaupäev. Meil oli esimene tund inglise keel ja õpetajaga sai kokku lepitud, et tuleme veidi varem kooli. Meie rühma kaks meessoo esindajat olid ennast ületades glasuuriga piparkooke küpsetanud ja tüdrukutekamp tegi võileibu ja kohvi. Ja siis me istusime seal koos õpetajaga küünlavalgel ja akna taga sadas laia lund. Kuna nii õpetaja abikaasa (kes aastaid hiljem hukkus "Estonial") kui poeg olid kirikuõpetajad, siis arutasime temaga niisama usu teemadel. Ühe kuueteistkümneaastase inimlapse jaoks oli see huvitav ja suur asi - kui arvestada, et aastaarvuks kirjutati toona 1985.
Ega meil nüüd pikalt rääkida õnnestunud - ikka kiiruga, et kuidas läheb ja millega tegeled ja... Lisaks lubadus mõnikord läbi astuda. Seda ma ilmselt ka teen, sest ta on ikkagi üks minu kahest lemmikõpetajast - teisega, meie keskkooliaegse klassijuhatajaga, ei saa ma juba ammu rääkida, sest teda ei ole enam.
Kuidagi kurvaks kisub see tänane jutt. Lõpetan parem, enne kui päriselt vesiseks läheb.
1. sept 2005
Einojah
Jajah. Been there, done that. Tuleb tuttav ette küll. Kuigi meie majas areneb äge diskussioon pigem kingade teemal.
Tellimine:
Postitused (Atom)
